Oma riigi, nagu ka iseenda sünnipäeval, on küllap paljude jaoks tavapärane teha lühem või pikem mõtterännak olnu juurde. See võib kujuneda kasulikuks, kui võtta rännakult kaasa õppetunde ja miks mitte ka ideid nii oleva kui tuleva tarbeks.

106-aastaseks saanud Eesti vabariigis võiks olla sündinud ja kasvanud kaks korda rohkem vabadust nautinud põlvkondi, kui neid tegelikult on olnud. Selle üheks põhjuseks on inimeste ellu sekkunud okupatsioon, mis röövis nii reaalsed võimalused kui ka tuleviku.

Oluline on, et ka vabas Eestis sündinud noorte põlvkond seda teaks, mis toimus siinmail kõigest 33 aastat tagasi või mida pidid inimesed taluma enne seda ligi 50 aasta jooksul.

Loodetavasti on paljudel neist noortest siiski keegi – vanaema-vanaisa, mõni onu või tädi –, kes jagab oma mälestusi ja aitab noortel meie ajaloos orienteeruda. Minevikku peab ju tundma, et sellest oleviku ja ka tuleviku kasuks õppida. Samas peame õppima ka nendest võimalikest ohtudest, mille eest nullindate alguses hoiatasid sotsiaalteadlased.

Üks või kaks Eestit?
Aprillis möödub 23 aastat „26 kirja” ilmumisest ajakirjanduses. See oli Eesti sotsiaalteadlaste murelik avaldus meie ühiskonna haiglase seisundi kohta anno 2001. Avalik pöördumine kandis pealkirja „Kaks Eestit” ja sedastas, et iseseisvuse taastamisest möödunud kümnendi jooksul on rahulolu demokraatiaga siinmail madalam kui eales enne.

„Võim on rahvast võõrandunud juba sellisel määral, et rääkida tuleb kahest erinevast Eestist. Rahvas on marginaliseeritud „tädi Maaliks”, kelle arvamust eiratakse isegi teda kõige vahetumalt puudutavates küsimustes,” tõdesid toona avaldusele alla kirjutanud 26 juhtivat sotsiaalteadlast.

Üheks oluliseks murekohaks vaesuse probleemid ühiskonnas.
2001. aastal andis „teisele Eestile” uut lootust sama aasta sügisel riigipeaks valitud Arnold Rüütel. Teda nimetatigi „teise Eesti presidendiks”, kuid seda ülekohtuselt, sest tegelikult oli uue presidendi esmane eesmärk ühiskonda liita. Kahjuks ühiskondlik lepe sisuliselt ei teostunud.

Paslik on küsida ka nüüd: kas „26 kirjast” möödunud kahe kümnendi jooksul õnnestus tollased probleemid seljatada või vähemalt on ilmnenud paranemise märke? Ühiskonna polariseerumine on aktuaalne teema ka täna. Eriti viimase aasta jooksul on ühiskondlik usaldustoetus koalitsiooni ja opositsiooni vahel muutunud pea 180 kraadi. Tõsine mure igapäevase hakkamasaamise osas pole kuhugi kadunud.

Statistikaameti andmetel kasvas nii suhteline kui ka absoluutne vaesus 2022. aastal võrreldes 2021. aastaga. Suhtelises vaesuses elas 2022. aastal 22,5% (tõus võrreldes 2021. aastaga 0,3%) ja absoluutses vaesuses 3,5% (tõus võrreldes 2021. aastaga 2,1%) meie riigi elanikkonnast. Suhteline vaesus näitab ebavõrdsust sissetulekute võrdluses riigis. 2022. aastal kasvas suhteline vaesus kõige enam lastega peredes, kus oli see näitaja 4,6 protsendipunkti rohkem kui aasta varem. Kõrgeim on see näitaja statistikaameti andmetel 2022. aastal olnud just üksi elavate vanemaealiste inimeste hulgas.

Hiljutine valitsuse plaan kaotada ära keskmise pensioni tulumaksuvabastus on väga halb sõnum eakate igapäevase toimetuleku juures. Aastas tähendab see seda, et pensionäridelt võetakse ära üle 130 euro.

Meie edasine suur siht
Teise õppetunnina oma üsna värskest ajaloost tuleb hinnata ja meenutada Euroopa liitu ja NATOsse astumisega seonduvat. See protsess mobiliseeris ja liitis nii rahva enamuse, ametnikkonna kui ka poliitikud ning pani meid kõiki liikuma suure sihi suunas, mille 20 aastat tagasi edukalt saavutasimegi. See on suuresti taganud meile selle, et Eestis saame elada rahus, iseseisvas ja demokraatlikus riigis. Seda on väga palju!

Euroopa liiduga liitumiseelne protsess oli pikk ja pingeline, aga otsustav hetk jäi 2003. aasta sügisesse ja seostub tugevasti president Arnold Rüütli ametiajaga. Mõned inimesed ehk mäletavad veel, et paljud suhtusid Euroopa liitu üsnagi skeptiliselt, kusjuures toetus ilmutas isegi langustrendi. Oli reaalne oht, et liitumisotsus ei saa rahvahääletusel heakskiitu. President Rüütel püüdis kahtlejaid visalt ümber veenda ning kutsus veel referendumi eelõhtulgi televisiooni vahendusel Euroopa liiduga ühinemist tõsiselt kaaluma ja toetama. Tulemuseks oli, et kaks kolmandikku hääletanutest pooldas liitumist.

Ehkki Eesti riiklikus poliitikas puudub praegu sarnane positiivne üldrahvalik eesmärk, saab eelnenust teha siiski kasulikke järeldusi ka nüüdsete, kasvõi julgeolekuolukorrast tulenevate sihtide saavutamiseks. Miks mitte kaasata elanikud näiteks avalikku eelarve (maksu) debatti, mis annaks maksumaksjale veendumuse, et tema raha kasutatakse heaperemehelikult.

Esmalt tuleks inimestega rääkida – ausalt, selgelt ja näppu viibutamata. Meie praeguse presidendi viimatine aastapäevakõne oli just niisugune. Rääkimise kõrval tuleb osata ka kuulata, mida inimesed asjast arvavad. Oma seisukoha kõrk läbisurumine lükkab eesmärki pigem kaugemale. Suhtlemine, nimetatagu seda siis kasvõi kommunikatsiooniks, on A ja O ka siis, kui tahetakse saavutada midagi vähem olulist, kui oli 20 aasta tagune ühinemine Euroopa liiduga ja NATOga.

Veel 33 aastat tagasi puudus meie rahval iseseisev Eesti riik ja koos sellega vabadus, aga meil oli üksmeelne tahe seda saavutada, ehkki tõenäosus õnnestuda polnud kindel. Nüüd naudime nii riiklikku kui isiklikku vabadust, aga puudub suur ühine eesmärk ja üksmeel. Lähimaailmas toimuva tõttu ähvardab selline olukord jätta ükskõik millise riigi tormi kätte sattunud laevana hulpima.

Unistus on alati – ja peabki olema – suurem ja värvilisem kui tegelikkus, sest teisiti poleks midagi püüelda. Meiegi ei taha ju oma 107ndat aastat sammuvas vabariigis piskuga leppida. Äsjasel aastapäeval võisime iseend küll õnnitleda kõigi nende suurepäraste tulemuste eest, mida oleme kolme kümnendi jooksul saavutanud, aga vaevalt seejuures mõtlesime, et nüüd pole enam kuhugi pürgida. Vastupidi, eks uued unistused kasvagi välja senistest kogemustest ja saavutustest.

 

 

Autor: JÜRI RATAS, Isamaa
Viimati muudetud: 14/03/2024 08:50:31