2. tagavarapataljon Tartus.

Mineviku varjud Eestimaa kohal
Jaan Anveldi nimega seostub Eesti Kommuuni ulatuslik vastutegevus Eesti Vabariigi kehtestamisele, kuna tema koostöö Nõukogude Venemaaga Narva Kommuuni eesotsas viis Eestimaa alade ulatuslikule vallutamisele (ENE I, 1968). Jälgides teisi allikaid, tundub ENE hinnangus Anveldi tegevuse kohta liialdust, kuid vaieldamatult jääb sõjaliste kaotuste bilansis Narva Kommuuni ja selle juhtkonna arvele kaalukas osa Eesti sõjakahjusid sügistalvel 1918/1919.

Alanud Eesti-Vene sõda oli üks osa suurest Vene kodusõjast, nii nagu Eesti väerind oli üks osa üldisest enamlusevastasest väerinnast. Kasutades soodsat positsiooni Narvas Töörahva Kommuuni kujul, arvati Nõukogude Vene valitsuses olevat saabunud õige aeg, et endisi keisririigi alasid, eriti Eestimaad, hakata tagasi vallutama (Ed. Laaman, „Eesti Vabadussõja poliitiline ajalugu”, 1991). Arvestades Eestimaa nõrka majanduslikku ja sõjalist potentsiaali pikaleveninud maailmasõja ja revolutsioonide keerises, tundusid Venemaa võimalused Eestimaa haaramiseks üsna reaalsena.

Pärast sakslaste vastupanu murdmist Narva all novembris 1918 andis Viru rinde juhataja ja 1. diviisi kindral Aleksander Tõnisson sissepiiramise vältimiseks käsu taanduda Narvast. Kuigi Eesti Ajutine Valitsus kuulutas 29. novembril välja sundmobilisatsiooni, jäid selle tulemused ebapiisavaks Narva lähistel rindejoone peatamiseks. Pealegi oli see tegevus põhimõtteliselt läbi mõtlemata ja ajaliselt ka pöördumatult hiljaks jäänud. Sellest tulenevalt suutsid Vene rinde üksused aega kaotamata läheneda kiiresti ja ohtlikult Tallinnale. Eesti nõrku üksusi tagasi tõrjuva punaarmee kätte langesid Valga 18. detsembril, Tartu 21. ja Tapa 24. detsembril. Tallinnani oli jäänud vaid otsustavad 30–40 kilomeetrit.

Kuidas sellele reageeriti väeosades ja staapides, kui Vene väed olid hõivanud juba Rakvere ja liikusid hoogsalt edasi kubermangu pealinna suunas? Baarides ja restoranides jätkus lõbutsemine endise hooga, nagu poleks sõjast aimugi. Maal vastupidi oli üldine olukord masendav ja külades valitses täielik segadus. Eesti riik seisis silmitsi ähvardava Vene rindega. Riigikassas valitses tühjus ning riigil puudus rahvusvaheline tunnustus ja autoriteet. Isegi välispangad keeldusid rahvusvahelistest laenudest Eestile ilma Venemaa käenduseta – ilma käenduseta riigilt, kellega Eesti suvatses sõdida.

Aga miks need kaks riiki – Eesti ja Venemaa – üldse sõdisid, sellele küsimusele on raske leida autoriteetsemat seletust kui see, et Venemaa tuli Eestile „kallale“. Aga kas tuli? Asja tuum oli tegelikult rahvusküsimuses ja kaksikvõimus, mida tuli jagada „sovjettidega, peaaegu nagu asiaatidega“! Aga kellele see Toompeal meeldis? Siis tuli Eesti kõige „autoriteetsem” tegelane Jaan Tõnisson lagedale seletusega „... et sovjetid – vastupidi Soomele – tulevad maalt ja valitsusest välja lüüa, kuna nad lagastavad korda ning demoraliseerivad kodanlikku riiki ja võimu – enamliku ilmavaatega”.

Soome valitsus enamlasi muidugi ei kartnud ja asus diametraalselt erinevale seisukohale. Pange tähele: „Täieliku iseseisvumise poolt (Soomes – E. K.) olid pahempoolsed ja saksameelne kodanlus“ (Mati Klinge, „Soome lühiajalugu”, 1991). Kuna Eesti enamlased olid kodanliku valitsuse poolt tõrjutud ja saksa kodanikud kuulutati lindpriiks, siis ei tulnud ühine Eesti iseseisvumiskuulutus veel kõne allagi. Ometi oli „Eesti iseseisvuse probleem kaalumisel ka Nõukogude Venemaa juhtkonnas. Detsembris 1917 tegi Lenin jutuajamisel eesti enamlaste juhtidega ettepaneku kuulutada Eesti iseseisvaks. Sellega lootis Lenin tõkestada Saksa vägede tungimist Eestisse ja luua puhvri Venemaa ja Saksamaa vahel (Olaf Kuuli, „Sotsialistid ja kommunistid Eestis 1917–1991”, 1999).

Ka Eesti enamlaste juhtkond arutas Lenini ettepanekut ja jäigi arutama. Soome üksnes ei arutanud, vaid esitas Eduskunnale ehk parlamendile iseseisvusdeklaratsiooni ja ettepaneku kuulutada välja suveräänne Soome Vabariik. Eduskund kiitis ettepaneku 6. detsembril 1917 heaks.

Ka välisriigid olid nõus tunnustama Soome riiki, nagu ka Eesti iseseisvust ühel ümmargusel tingimusel – kui seda tunnustab Nõukogude valitsus. Milles küsimus? Soome nagu Eestigi kubermang oli juba varem saanud autonoomia Venemaalt ning Soome senat esitas Venemaale palve tunnustada Soome iseseisvust. Eesti iseseisvuslased ja „isemõtlejad“ aga selle mõttega kaasa ei läinud, kuigi Venemaa valitsus oli valmis mõlema iseseisvumist tunnistama. Juba vana-aastaõhtul 1917 andis Lenin oma õnnistuse Soome iseseisvumise deklaratsioonile. Kohe pärast seda järgnesid diplomaatilised ja õiguslikud tunnustused enamikult Euroopa riikidelt ja poolteist aastat hiljem Ameerika Ühendriikidelt (Klinge, „Iseseisev Soome“).

Sama protseduur oli mõeldav ka Eesti puhul. Kui Lenin andis ühemõtteliselt allkirja Soome Vabariigi iseseisvuse deklaratsioonile, jäädi Eestis kahevahele. Enamik arvas, et töörahva võimu kindlustamise huvides oleks parem, kui Eesti jääks Venemaa koosseisu. Ilmselt kardeti, et Eesti iseseisvumine võiks luua teravusi Eestis paiknevate Vene loodearmee vägedega. Igaks juhuks saadeti maakuulajatena esseeride esindus – Gustav Suits, Johannes Semper ja Jaan Kärner oma iseseisvumisprojektiga Petrogradi – ilmselt Peterburi enamlaste juurde. Kuigi Lenin oli pakkunud Eestile iseseisvust vahetult ilma eestkosteta, läksid Eesti „eided“ ikkagi turule ja said vastu nina.

Enamlased olid kategooriliselt Eesti iseseisvumise vastu, kuna Soome enamlased olid esimene jõud, kes toetasid Soome iseseisvumist. Nii läksid Eesti ja Soome iseseisvumise teed just otsustaval hetkel otsustajate otsustamatuse tõttu diametraalselt lahku. Sellest tulenevalt oli Eesti sunnitud oma poliitikaga liikuma mööda teist – Eesti-Vene ja kodusõja teed, kuigi see teine tee oli võrratult raskem, ohtlikum ja ohvriterikkam.

Eetilisi pidepunkte sõjasündmuste varjus
Kiirustades loodud sõjavägi oli lahinguliseks koostööks välja õpetamata ja pärast esimesi kokkupõrkeid vaenlasega jooksis suurem osa värskelt värvatud sõduritest laiali. Kõik see, mida serveeris Eesti ajakirjandus pärast sõda kui ääretut patriotismi ilmingut kodu kaitseks ajakirjades Sõdur (1919), Kaitse Kodu (1925) või Eesti Politsei (1931), oli enamasti nagu roosamanna tulevastele mehehakatistele, aga väga kaugel tõsielu oludest. Sama taunitav on tekstidesse kukkunud sõnumites „halastamatus vaenlase suhtes“. Seda järgida on igas sõjas olnud taunitav ja isegi kriminaalne tegu. Kapten Oskar Luigat iseloomustades on toodud tema kohta rida sümpaatseid, sõjamehelikult positiivseid omadusi, lisades sellesse ritta, et Luiga oli „halastamatu vaenlase suhtes“. Teades tõtt, tuleb ka lahingus väärikalt halastada, et mitte hakata lihunikuks, nagu soomlased väga ohvriterohkes Narva kaitselahingus.

Või teine juhtum. Lahing Uderna mõisa pärast oli haripunktis, kui rongile kanti leitnant Maibaumi surnukeha ja haavatuna koolipoiss Otto Jürgens. Tulevahetus oli lõppenud lätlaste taganemisega lahinguväljalt. Langenud Maibaumiga käisid paljud tema kaaslased jumalaga jätmas. „Kuigi pidasin Maibaumi otsustusvõimeliseks ja julgeks ohvitseriks, erilist sümpaatiat ma tema vastu siiski ei tundnud. Vist seepärast, et ta ümberkäimine vangidega oli toorevõitu“ (Ilmar Raamot). Kuigi sõda üldse on igas mõttes toores nähtus, siis isegi selle taustal tajus lipnik Raamot ohvitseri ülemäärast jõhkrust vangide kohtlemisel.

Kapten P. Truutsi sõjaõnn lahkus temast hetkel, kui tema sõrm vajutas päästikule ja surmas lahingu eel vangi langenud üliõpilase. Poiss oli naiivselt läinud kaasa Läti küttidega ja see maksis talle elu. Veel enne, kui märtri surnukeha oleks metsaserval jahtunud, tabas kättemaks täie raskusega mõrvarit ennast. Granaat tema vööl detoneerus ja poolitas ülekohut külvanud mehe elutee. Jõhkrust on sõjas niigi palju, aga parem on, kui vähemalt ükski ülearune lask jääb laskmata.

Einar Lundborg Eesti-Vene sõjas
Hulga tabavaid olustikupilte võõra maa sõduritest, ohvitseridest, tagalaelust ja esmajoones sõjategevusest Lõunarindel on andnud oma sõduripäevikus Rootsi sõjaväelane, katselendur ja seikleja Einar Lundborg (1896 Kalkutta – 1931 Linköping). Kapten Lundborg võttis osa Eesti Vabadussõjast soomusauto Kalevipoeg ülemana 1919–1920 ja teenis hiljem Rootsi lennuväes. Laialdase kuulsuse omandas Lundborg Itaalia Põhjanaba-ekspeditsiooni juhi kindral Umberto Nobile ja ta kaaslaste päästmisel Põhja-Jäämerelt 1928. Eesti Vabadusristi kavaler Lundborg hukkus 1931. aastal katselennul Linköpingis.

Ei ole liialdus, kui öelda, et vahendades sõjasündmusi Eestist, liigub ka Lundborgi mõttelend kohati „stalinliku sugupõlve” radadel. „... eestlaste poolel võideldi meeletu jõupanusega” (E.L., 1968). Reaalsem on sõjakirjasaatja Jüri Remmelgas (1906–1982), kui ta on märkinud, et E. L. glorifieerib siin ilmselt eestlasi. Eesti Vabadussõja esimesed kuus nädalat olid eestlastele meeleheite- ja pettumusterohked. Tartusse koondunud 2. jalaväe polku mobiliseeritud jooksid suures enamuses lahinguoludes laiali ja läksid tagasi koju. Võrus formeerimisel olevast 3. jalaväepolgust sai kõlblik lahinguüksus alles jaanuaris 1919. Rakveres formeeritud 5. jalaväe polk, mille ülemaks oli alampolkovnik Nikolai Reek, valgus juba oma esimeses lahingus Rägaveres 15. detsembril 1918 laiali ja tuli täies koosseisus uuesti formeerida. (Einar Lundborg, „Soomusautoga Eesti Vabadussõjas”)

Lundborgi päevikus, mis avaldati postuumselt Eesti Kirjanike Kooperatiivi väljaandel alles 1968. aastal, leiame algupäraseid andmeid 1919. aasta Vabadussõja sündmustest eriti Võru-, Valga- ja Petserimaalt. Sellega on teos eriti väärtuslik oma autentsuses, selle siiruses ei ole põhjust kellelgi kahelda.

Kahtluste kütkeis
Vaatamata allikate ehedusele ei ole allakirjutanul kahtlustest pääsu. Ilmselt on seda tajunud ka Lundborg. Kahtlused ei lõpe ja mis võis olla ajendiks, et Lundborg jättis oma päevikulise teose lõpetamata. Mitte kõik allikad ei saa oma eheduses hiilata, nagu Lundborgi või Raamoti, August Nieländeri või Tõnis Kinti päevikud. Kõige kahtlasemad on peatükid, kus süüalusteks arvatakse enamlasi, nagu veretöö Palermo metsas või Tartu Krediidikassa keldris. Enamlased küll, kuid kelle enamlased? Äraseletatult – eestlaste endi mõrvatöö omaenda rahvuskaaslaste kallal, ja seda esmajoones, mis korduvalt on leidnud kinnitust. Ning need pole veel ainsad juhtumid. Sellesse ritta kuulub mõrvatöö ka Emajõe jääl või punase maavalitsuse hukkamine Võrus Saksa okupatsiooni ajal. Ei mingeid enamlasi, vaid täisvereliste parunite algatusel ja eesti kannupoiste näpunäiteil või osavõtul koguni.

Enamasti sai suurem jagu hädadest alguse puudulikust varustusest või kogunisti selle puudumisest. Sõdurite tühi kõht, lagunema kippuvad jalavarjud ja lonkav distsipliin juhtkonnas oli põhiliseks korralageduse emaks kõikidel rinnetel. Eriti välisabi korras saabunud leegionäride ehk vabatahtlike hulgas, kes protestisid puuduliku varustuse ja korraldamata majutuse pärast. „Meie pakid ja kraam paigutati kahele reele ja siis ja niimoodi sõitsime väikesesse ja kasimata linna korterit otsima. Korterid, mida võis veel saada, olid igati viletsad ja räpased, kuid midagi polnud parata. Linnas oli palju väge ja vähe ruumi, nagu kortermeister meile pajatas.” (E. Lundborg, 1968) Viletsad polnud üksnes korteriolud. Kohutav puudus valitses sõdurite varustamisel, millega omakorda kaasnes Eesti juhtkonna madal moraal ja häbitu marodöörlus või sellele kaasaaitamine.

Selgus, et Ameerika abipakkujad Wilsoniga eesotsas saatsid kalli hinna eest Eestisse, sellele sõjaliselt puudustkannatavasse riiki „veriseid sineleid, halvaksläinud jahu, vanu konserve, haisemaläinud liha ning muud alaväärtuslikku rämpsu”. (Joosep Saat, „Võitlus ameerika-inglise imperialistide ja nende käsilaste vastu”, 1953).

„Et Ameerika Ühendriikide valitsus, kes Eestit oma asumaaks tahtis muuta, kodanlikku valitsust ei tunnustanud, siis saadeti interventsioonisõjaks vajalik materjal aktsiaseltsi Revalis nime peale, kelle nimel ka võlg kirja pandi. Revalise aktsionärid – kodanliku Eesti ministrid – kandsid siis võla omakorda kodanliku Eesti riigi arvele. Pärast kodusõja lõppu pidi Eesti valitsus imperialistide nõudmisel võlakohustustele alla kirjutama, mis 1926. aastal moodustas 13 830 000 dollarit.” ( Saat, 1953)

Vähe sellest, et lahinguväljalt korjati üles mahajäetud varustust ja hukka läinud toiduaineid Eestile. Kuid veriste sinelite röövimine langenud sõdurite seljast on marodöörlus iga euroopaliku valitsuse silmis – peale Eesti ministriherrade ja nende seatud Asutava Kogu. Aga mis loeb külmetavale sõdurile oma ametivenna verine kehakate, kui see ei lugenud kopikatki Eesti lipsustatud härradele, pealegi kui neid lahinguväljadelt marodööritsetud kehakatteid oli ootamas juba uus kahuriliha. Ja selleks olid need Ameerika abiga Euroopa rindelt kokku korjatud sõdurisinelid Eesti „rippumatu” riigi ninameestele, keda isegi Ameerika Ühendriigid riigina ei tunnustanud, lausa puhas kuld.

Seegi on üks põhjustest, miks ei tahtnud ka Eesti enda noorus selle moraalselt allakäinud kamba eest sõdida, vanematest meestest rääkimata, kus Tartu tagavarapolgu vastuhakk sai idanema pandud. Sõdurid olid kurnatud maailmasõja pingutustest ning igatsesid kauaoodatud „demopi” järele. Sõjavintsutused oli lihvinud sõdurite kannatuste nii imeõhukeseks, et piisas ainult tühisest sädemest või ohvitseride ülbitsemisest, et juba enne kasarmutest väljumist võisid lahvatada verised kokkupõrked sõdurite ja ohvitseride vahel.

Eriti verine oli see vastuhakk Tartu 2. tagavarapataljonis ja Saaremaa värbamispunktides, kus hukkus mõttetult või hukati mõtlemata sadu Eestimaa noori mehi. Need vastuhakud, kuigi enamasti stiihilised, olid tegelikult lihtrahva sõda kodanluse vastu ehk klassisõda, nagu Räpina Puuaiasõda või Mahtra sõda tsaarivõimu vastu. Aga kõik nad suruti Vene väesalkade või Eesti valgete relvajõuga ohvriterohkelt ja veriselt maha. Selles kuulsuseta sõjas lõid lahinguid Eestimaa vaesed oma rikaste isandate vastu. See oli orjade ja orjapidajate sõda. Sellepärast ei pärjata neid võitlusi kuulsusepärjaga ega kata langenud kangelaste kalme Vabadussõja lahingute aupaiste. Nende nimetute kangelaste kurvaks saatuseks kujunes üksnes täiendada kodusõjas langenute ühishaudade jäljetuid ridu, nagu need 163 nimetut hauda Saare- või Muhumaal Saaremaa mässu tagajärjel.

Järgneb.

 

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 14/03/2024 08:46:52