Siit Räpina maantee äärselt tühermaalt leiti äsja 2022. aasta detsembris kadunud Aivari säilmed. Foto: Vidrik Võsoberg

Läinud nädalal leidis ühe inimese teadmata kadumise lugu lõpuks ometi lahenduse ja kadunu lähedased saavad eluga edasi minna. Teine kadumise lugu lahenes kõiki asjaolusid arvestades vägagi õnnelikult. Üle kaheksa aasta kadunud Markkuse juhtum pakub politseile endiselt peamurdmist, ent lootust pole maha maetud.

Inimesi kaob (enamasti lühiajaliselt) ka Lõuna prefektuuri töömail suhteliselt sageli. Toome mõne näite. Mullu septembris läks Võrus kaduma 40-aastane Oleksander – nädal pärast otsimisteate avaldamist leiti ta Loosu metsast surnuna. Detsembris läks Antsla vallas kaduma 49-aastane Anneli – tema leiti päev hiljem elusa ja tervena tuttava juurest Valgamaalt. Tänavu jaanuaris tuli politseil otsida Tartus kaduma läinud 13-aastast Kadri Ly'd. Tema leiti üles samal päeval tänu Võru Kagukeskuse tähelepanelikule turvamehele, kes tüdrukut kaubanduskeskuses märkas.

Sama Kagukeskuse naabruses toimusid läinud nädala kolmapäeval ärevad sündmused. Kolm 12-aastast poissi leidsid Räpina maantee kõrvalt tühermaalt inimese skeleti. Politsei sai leitu isiku küllalt kindlalt kohe tuvastada.

„28. veebruari pealelõunal sai häirekeskus teate, et Võrus Räpina maanteel asuvalt territooriumilt leidsid lapsed inimese säilmed,” selgitas PPA Kagu jaoskonna uurija Talis Thal. Leiukoha ja skeleti lähistelt leiti ka riideesemed ning isikut tõendav dokument, mis kuulusid Võrus 2022. aasta detsembrikuus kadunuks jäänud Aivarile. Suure tõenäosusega ongi avastatud säilmete puhul tegu kadunud mehega, kuid tõsikindlalt saame seda kinnitada alles siis, kui leiule on tehtud DNA-uuring.”

2022. aasta detsembri alguses andis politsei teada, et palub kaasabi toona 59-aastase Aivari leidmiseks. Too oli lahkunud eelneval kuul oma kodust. Murelikud lähedased pöördusid politsei poole, kui polnud oma pereliikmest juba nädalaid kuulnud. Nende sõnutsi olevat Aivaril olnud kombeks kellelegi sõna jätmata aeg-ajalt kodust lahkuda ning omi asju ajada, kuid sedavõrd pikka aega ta kodust varem eemal polnud olnud. Üle kontrolliti nii tema kodukoht Võru linnas kui ka teised paigad, kus Aivar tavatses käia. Tema mobiiltelefon oli välja lülitatud.

Äsja leitud inimsäilmete puhul tekitab imestust, et surnukeha jäi pooleteise aasta jooksul leidmata, kuigi asus vaat et keset linna, elava liiklusega tänava kõrval, spordikeskuse, kaubanduskeskuse, mööblitööstuse ja mitmete asutuste läheduses.

„Säilmed leiti eravaldusest, aiaga piiratud territooriumilt, mis asub suurest teed eemal. Tegu oli võsastunud maa-alaga ning säilmed olid osaliselt maasse külmunud. Mehe kadumise järel sadas tol aastal maha kohe paks lumi, mis kõikvõimalikud jäljed enda alla peitis,” selgitas politseiuurija Thal seda vastuolu.

Luukere leidnud poiste jaoks pidi avastus olema kaunis ehmatav. Thali sõnul on politsei suhtluses nende laste ja vanematega ning vajadusel edastatakse neile kontaktid, kust saab psühholoogilist abi või tuge, kui seda peaks vaja olema.

Õnneliku lõpuga kadumislugu
Umbes samal ajal, kui poisid Räpina maanteel õõvastavale leiule sattusid, uitas Räpina maanteel mõned kilomeetrid kaugemal 60ndates eluaastates mees. Mitmed möödasõitjad – sealhulgas LõunaLehe ajakirjanik – nägid veidi enne Kääpat tee ääres seismas sirgeseljalist pikkade hallide juustega kodanikku. Härra uudistas varakevadist põldu, tema kõrval maas seisis kaks kilekotti arvatavalt toidukraamiga.

Samal õhtul teatas politsei, et otsib Võru kandis kadunud 65-aastast Ilmarit, kes lahkus hommikul kell 10 Võru linnas asuvast ametiasutusest, kust võttis suuna bussijaama poole, et sealt koju Kanepi valda liikuda. Kella 16 paiku andis valla sotsiaaltöötaja teada, et Ilmar ei ole koju jõudnud. Politsei teatas, et meest olla nähtud lõunaajal Kääpa külas, iseloomustavate joontena toodi välja pikad hallid juuksed ja kaks suurt kollast kilekotti toidukaubaga.

Reede hommikul ehk umbes kaks ööpäeva pärast kadumist andis politsei teada, et Võrus kadunuks jäänud Ilmar on leitud.

„Nimelt märkas täna hommikul juhuslik mööduja Ilmariga sarnanevat meest liikumas Võru vallas Võru-Räpina teel. Ta andis sellest häirekeskusele teda ning politseipatrull läks infot kontrollima. Tuvastasime, et teel liikunud mees on paar päeva kadunud olnud Ilmar. Meedikud vaatasid mehe terviseseisundi üle, meditsiinilist abi ta ei vajanud, ehkki oli need päevad välitingimustes veetnud. Peale tervisekontrolli anti mees lähisugulaste hoole alla,” teatas Ragne Keisk Lõuna prefektuurist.

Kagu piirkonnapolitseinik Elar Sarik rääkis, et Ilmarit otsiti põhjalikult: maastikul mitmete patrullide, droonide ja ka kopteriga nii Kääpa kui ka Veriora kandist. Lisaks vesteldi kohalike elanikega, kontrolliti mahajäetud hooneid ja suheldi ka liinibusside juhtidega, kontrollimaks, kas keegi neist on ehk Ilmari-sarnast meest märganud.

„Otsinguala oli väga suur ja puudus paraku ka täpne teadmine, kus mees olla ja liikuda võiks,” nentis Sarik.

Läinud nädala teisel poolel kõikus temperatuur nulli ümber ja kohati tegi ilma veelgi jahedamaks kõle tuul. Nii on imekspandav, kuidas on võimalik, et vanemapoolne inimene ei vajanud isegi meditsiinilist abi, kuigi ta oli mitu päeva õues. Raudne tervis?

„Enda sõnul oli mees tõepoolest kaks ööpäeva veetnud maastikul ja imekombel pidas ta seal selle aja vastu,” märkis Elar Sarik. „Ta ütles politseinikele sedagi, et oli metsas olles kuulnud küll kopteri häält, kuid ei arvanud, et sellele peaks reageerima.”

Markkuse otsinguid pole lõpetatud
Kui tühermaalt leitud inimsäilmete kohta esialgne info avalikuks sai, spekuleeriti sotsiaalmeedias, et tegu võib olla aastaid kadunud Markkusega. Nagu nüüd teada, ei vasta see päris kindlasti tõele.

Oktoobris aastal 2015 läks Võrus jäljetult kaduma toona 17-aastane Parksepa keskkooli õpilane Markkus Ansberg. Teda on pikalt ja põhjalikult otsinud nii politsei, vabatahtlikud kui ka isegi selgeltnägijad, ent ometi on ta pärast 23. oktoobri öösel 2015 turvakaamerate vaatevälja jäämist justkui maa pealt haihtunud.

Täna kuu aja pärast saaks Markkus tähistada oma 26. sünnipäeva.

Kas politseil on mingisuguseid vihjeid, uurimissuundi, veel kasutamata võimalusi Markkuse juhtumi uurimisel?

„Viimase aasta jooksul on politsei taas vestelnud erinevate inimestega, kontrollimaks infot, mis võis Markkusega juhtuda või kuhu ta kadus,” sõnas Lõuna prefektuuri kriminaalpolitseinik Katrin Ivask. „Kontrollitud on ka kõikvõimalikud hüpoteesid ja kuulujutud. Kahjuks ei ole need tegevused meid praeguseni viinud juhtumi lahendamiseni. Seetõttu ootab politsei jätkuvalt infot või vihjeid, mis võiks aidata tuua selgust Markkuse kadumisloosse.”

Keegi ei kao põhjuseta
Lõuna prefektuuri politseikolonelleitnant Ottomar Virk tõdes, et inimeste kadumisi saab liigitada kolmeks. „Ühed on kadunud ja soovivad, et neid leitaks. Teised on kadunud ja ei soovi, et neid leitaks. Kolmandad on kadunud, kuid ei saa isegi aru, et on kadunud,” sõnas ta.

Virga sõnul otsib politsei aastas tuhandeid inimesi, kelle asukoht on lühema või pikema aja vältel teadmata. Enamik otsingutest laheneb kiirelt, mõne tunni või hiljemalt päevaga. Osa otsinguid viib tulemuseni päevadega ning on ka neid juhtumeid, kus paraku inimest ei õnnestugi leida.

„Reegel on, et keegi ei kao põhjuseta, ning üldjuhul on põhjuseks kadumisele eelnenud probleem: halvenenud peresuhted, rahaprobleemid, tervislikud probleemid, suitsiidsed mõtted ja nõnda edasi. Iga kadumise lugu on eriline ja veelgi erilisem, kui hädas olev inimene õnnestub elava ja tervena koduste juurde tagasi tuua,” selgitas politseiohvitser.

Kadunud inimesi otsides kombineerib politsei sõltuvalt teadaolevast infost erinevaid meetodeid. Töö algab infoga, suheldakse pere ja tuttavate, külaelanike, poodnike ja teiste möödakäijatega. Kaasatakse lennusalga meeskond, teenistuskoerad, vajadusel veesõidukid, vabatahtlikud ja nõnda edasi, kirjeldas Virk.

Umbes 98% aasta vältel laekunud teadetest lahendab politsei tema sõnul kiirelt infot ja võimalikke viibimiskohti kontrollides, ka eksinule sireeni ja rakettidega teed juhatades või näiteks teenistuskoeraga maastikul jälgi otsides. Nii leitakse suurem osa kadunud inimesi elusalt ja tervelt.

„Ülejäänud on sellised, mille lahendamine nõuab rohkelt ressursse: käivitatakse staap ja mastaapsem otsing, kuhu kaasatakse suuremad jõud ja tehnika, sealhulgas droonid, kopter, vabatahtlikud ja teised kogukonnaliikmed,” selgitas Virk. „Sellest kahest protsendist omakorda umbes pooltel juhtudel leitakse kadunu elusalt, pooltel juhtudel on inimene surnud: suitsiid, terviserike, alajahtumine, kuritegu, muu põhjus.”

Virga sõnul jääb aastas n-ö õhku ehk kauemaks lahendamise ootele kümmekond kadumisjuhtumit – ehk neid inimesi ei õnnestu aasta jooksul leida. „Säilmed õnnestub leida edasiste aastate vältel või siis jäävadki paraku leidmata,” tõdes politseikolonelleitnant.

 

 

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 07/03/2024 09:32:35