Kronoloogilisi vaatlusi

Veebruar 1918
23.02. Maanõukogu liige advokaat Hugo Kuusner loeb Pärnu teatri Endla rõdult teatrihoone ees seisvale rahvale ette „Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele”.
23.02. Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee ja VSDT(b)P Eestimaa Komitee otsustavad evakueeruda Nõukogude Venemaale.
24.02. Tallinnas kuulutatakse välja iseseisev Eesti Vabariik („XX sajandi kroonika”, 2002), mis sisuliselt on mitmes mõttes üks suur vale. Juba vale üksnes selle pärast, et seda ei tehtud mitte Tallinnas, vaid Pärnus, ja manifesti ettelugejaks osutus advokaat Hugo Kuusner. Aga nii neid Eesti asju on ikka aetud – mida suurem vale, seda rohkem on uskujaid! Sellepärast võiksime tõe huvides tsiteerida kirjanikku, kes kogu oma elu on pühendanud Eestis tõe ja õiguse teenimisele. Loeme siit: „15. nov. 1917 kuulutas Eesti maapäev Eestimaa iseseisvaks riigiks. 23. veebr. 1918 kuulutati Eestimaa erapooletuks iseseisvaks demokraatiliseks vabariigiks ja anti sellest 24. veebr. manifesti kaudu Pärnus kogu rahvale teada. 11. nov. 1918 kuulutati Eesti vabariik Tallinnas teist korda välja.
25.02. Saksa väed jõuavad Pärnusse, Viljandisse ja Tallinna.
25.02. Eesti välisdelegatsiooni esindajaks Nõukogude Venemaa valitsuse juures määratakse Julius Seljamaa.

Märts 1918
03.03. Brest-Litovskis kirjutatakse alla Venemaa ning keskriikide (Saksamaa, Austria-Ungari, Türgi ja Bulgaaria) vaheline rahuleping.
05.03. Saksa väed peatuvad Narvast ida pool. Eesti on okupeeritud.
11.03. Okupatsiooniohus saab Moskvast taas Venemaa pealinn.
20.03. Eesti diviis Tallinnas saadetakse kindral Adolf von Secendorfi korraldusel laiali.
21.03. Läänerindel algab sakslaste kevadine pealetung – teine Somme’i lahing.
28.03. Tallinnas peab Eestimaa rüütelkond Maapäeva.

Aprill 1918
03.04. Hankos maabub Saksa Läänemere diviis, mida juhib kindral Rüdiger von der Goltz.
09.04. Toompeal on koos Eestimaa Maakogu. See pooldab ühehäälselt Venemaast lahkulöömist.
12.04. Riias on Baltimaade Maanõukogu koosolek.

Juuni 1918
16.06. Konstantin Päts arreteeritakse ja saadetakse Valgevenesse interneeritute laagrisse. Eestlaste ja sakslaste suhted halvenevad.

Juuli 1918
02.–06.07. Tallinnas on Eestimaa rüütelkonna Maapäev. Keskseks teemaks on Eesti koloniseerimine saksa asunikega. Rüütelkonna peameheks valitakse Eduard von Dellingshausen.
13.–15.07. Moskvas toimub eesti kommunistide konverents, kus kiidetakse heaks Eesti Töörahva Kommuuni loomise mõte.
17.07. Jekaterinburgis (hiljem Sverdlovsk) hukatakse öösel Vene tsaar Nikolai II (s 18.05.1868) koos perekonnaga. 11 täideviijast kuus on Läti kütid.

August 1918
01.08. Baltimaad ühendatakse üheks Saksa haldusüksuseks. Kahe tulevase Balti hertsogiriigi haldusülemaks nimetatakse erumaanõunik von Gossler.
08.08. Saksa väed saavad läänerindel raskelt lüüa.
27.08. Berliinis kirjutab Vene SFNV (Sotsialistlik Föderatiivne Nõukogude Vabariik – toim) alla Bresti rahulepingu lisaprotokollile.

September 1918
22.09. Saksa keiser Wilhelm II kuulutab Eesti- ja Liivimaa iseseisvaks. Suveräänse võimu kandjaks saab Landesrat.

Oktoober 1918
31.10. Austria-Ungaris vallandub revolutsioon, mis teeb lõpu Habsburgide valitsemisele.

November 1918
08.–11.11.Tallinna vabrikutes algab tööseisak, mis laieneb üldstreigiks.
09.11. Saksa keiser Wilhelm II ja riigikantsler Badeni prints Max astuvad tagasi. Saksamaa kuulutatakse vabariigiks. Wilhelm II põgeneb Hollandisse.
11.11. Tallinnas alustab tööd Eesti Ajutine Valitsus.
11.11. Saksamaa delegatsioon kirjutab Prantsusmaal Compagne’i metsas marssal Fochi salongvagunis alla vaherahule, mis jõustub samal hommikul kell 11.

Esimene maailmasõda on lõppenud (11.11.1918)
12.–15.11. Kommunistid valmistuvad Saksa vägede lahkumisel võimu haarama.
13.11. Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee tühistab Bresti rahulepingu ja teised selle järel Saksamaaga sõlmitud lepingud.
16.11. Eesti Ajutine Valitsus otsustab formeerida Eesti rahvaväe (25 000 meest) ja kuulutab välja 21–35-aastaste meeste vabatahtliku mobilisatsiooni. Punaarmee on koondunud Eesti piirile, kuid vabatahtlike mobilisatsioon kukub haledalt läbi. Oma nahk on igale mehele kallis.
19.11. Riias kirjutavad Eesti Ajutise Valitsuse ja Saksamaa esindajad alla nn üleandmise lepingule, millega Saksamaa annab võimu kogu Eesti territooriumil lõplikult üle eestlastele.
21.11. Eesti Ajutine Valitsus alustab ühediviisilise sõjaväe moodustamist. Riigikaitse rajamist juhivad äsja Saksamaa vangistusest saabunud kindralmajor Andres Larka ja diviisiülemana kindralmajor Aleksander Tõnisson, kelle suutmatuse tõttu jääb formeerimata Tartu polk ning linn loovutatakse Vabadussõja puhkemisel vastupanuta enamlastele.
22.11. Nõukogude Vene sõjavägi ründab Narvat, kuid seal viibivad Saksa väed löövad rünnaku tagasi.
26.11. Punaarmee vallutab Pihkva.
Nov–dets. Eesti eridelegatsioon lähetatakse Stockholmi sõjalist abi taotlema. Nõukogude Venemaa on asunud koondama sõjalisi jõude Narva taha.
28.11. Punaarmee teeb Narvale teise rünnaku ja sissepiiramise vältimiseks annab Viru rinde juhataja kindral Tõnisson korralduse Narva maha jätta ehk põgeneda Narvast.

Nagu me edaspidi kuuleme, oli kindral Tõnissoni näol tegemist saatusest määratud pideva loobuja ja taandujaga, kes iga linna (Narva, Rakvere või Tartu), mis tema kaitse alla jäi, pikema võitluseta enamlastele loovutas. Kuid põhjus oli ka selgemast selgem – vastase mitmekordse ülekaalu vastu ei hakanud Eesti kindrali hammas. Narva kaitseks suudeti koondada 1100 meest, loodetavasti ikkagi püssimeest, 13 kuulipildujaga ning Petseri suunas ainult mõnisada meest. Nende vastu suunas Nõukogude Venemaa kogu idarindel tervest 7. armeest kuus laskurdiviisi 7000 mehe, 22 suurtüki ja 111 kuulipildujaga. Peale selle ühe soomusrongi ja kaks lennukit. Petseri taga võitles eestlaste vastu 2. Novgorodi diviisist 4400 meest 12 suurtüki ja poolesaja kuulipildujaga.

Vägede arvukust hinnates polnud Vabadussõja selles etapis küll tegemist ebamäärase partisanisõjaga, nagu mõned autorid on väitnud, vaid Nõukogude Venemaa organiseeritud regulaarüksustega, mis peatselt ka tulemustes ilmekalt selgus. Ed. Laaman ei eksi palju, kui tähendas, et „... Eesti Vabadussõda oli üks osa suurest Vene kodusõjast, niisama nagu Eesti väerind oli üks osa üleüldisest enamlusevastasest väerinnast. Vene kodusõda algas samal ajal, kui enamlus võidule pääses. Enamlus sihtiski selle peale, et Kodusõda vallale päästa ja selles võita” (E. Laaman, 1991). Kuid sama joont ja taktikat hoidis ka Eesti valge valitsus, et korraldada vastuseisu enamlastele ja likvideerida oktoobripöörde ajal kehtestatud enamlik kaksikvõim Eestis. Kuna kumbki pool ei leppinud poole munaga, siis mindi ikkagi täispanga peale. Seda verisemaks kujunesid järk-järgult võitlused ja vastasseis nii sise- kui ka välisrindel.

28. novembril 1918 hõivasid enamlased juba Narva. Kuna Tallinnas midagi oluliselt ei muutunud, jäi linlastel esialgu sõjaoht tajumata. Niisiis oli Narva langenud enamlaste võimu alla ja Vabadussõdagi juba alanud, aga nii märkamatult, et need ei äratanud laiemat tähelepanu isegi kubermangu pealinnas Tallinnas mitte ja kandsid pigem lokaalset iseloomu (XX saj. kroonika).

Kuid see, mis jäi elanikkonnale kõrvalise tähtsusega sündmuseks, sai valitsuses esmajärgulise tähenduse. Juba Narva esimeste lahingute ajal 22. novembril 1918 ründasid punased üksused Narva linna kui Eesti tähtsaimat idakindlust. Õnneks suutis kohalolev Saksa sõjavägi need rünnakud tagasi lüüa, kuid kohe oli selge, mis saab olema edaspidi enamlaste rünnaku esimeseks sihtmärgiks. Selleks kujunes Narva vallutamine.

Eesti-Vene sõja algus ja Narva langemine 28.11.1918.
28. novembril 1918 vallutasid enamlased piirilinna Narva ja sellest päevast algas Eesti-Vene sõda. Pealinlaste elus jäi see peaaegu märkamata ja ainult üksikud müürilehed teatasid enamlaste pealetungist Narvas. Kuuldustes, et venelased on jällegi Narvas, polnud midagi erakordset. Nad olid seal varemgi olnud ja tol ajal oli Narva täiesti Vene linn – nagu seisab ka XX sajandi kroonikas –, kuigi kuulus administratiivselt Eestile. Sellepärast ei peaks olema üllatav, et Narva on jäänud endiselt Vene linnaks, kuigi kuulub juba sajandi jagu Eesti Vabariigile. Kuidas on selline paradoks võimalik – kuulub Eestile, aga on Vene linn? Või venelastega asustatud Eesti linn, aga ei kuulu Venemaa külge?

Niisama lihtsalt poleks venelased seda asja kahe silma vahele jätnud. Aga nüüd näete, et jätsid. Seletused selle kohta tuginevad tavaliselt II maailmasõja sündmustele Narvas, kui linn pommitati maatasa ja asustati hiljem Vene, st Nõukogude Liidu kodanikega. Nii võib Narva kuuluvust Eestile seletada küll, kuid tegelikkuses kuulus Narva veel sajandi eest Jamburgi semstvole. Kui poleks olnud narvalaste endi algatust ja rahva küsitlust linna liitmiseks Eesti kubermanguga ning Lenini allkirjaga dokumenti linna eraldamiseks Eesti koosseisu, kuuluks Narva tõenäoliselt veel endiselt Venemaa koosseisu.

27. novembril 1917 pöördus Narva linnavalitsus Lenini poole taotlusega Narva ja sellega piirnevate alade liitmiseks Eestimaa kubermanguga. Linnavalitsuse taotlusele andis Lenin oma nõusoleku ja asi oli otsustatud.

Lenini allkirja kandev Vene valitsuse otsus 29. novembrist 1917 andis põhimõttelise nõusoleku Narva halduskuuluvuse muutmiseks, kui 23. detsembril 1917 korraldatud küsitlusel pooldas 80% narvalastest linna ühendamist Eestimaaga. See Lenini allkirjaga dokument on paber, mis otsustas tookord Narva linna saatuse ja see paber maksab tänase päevani nii Venemaal kui Eestis. See Lenini allkirja kandev Nõukogude Vene enamlaste partei esimese sekretäri dekreet põhjendab üht vähetuntud ja vastuolulist fakti, kuidas Lenin lahendas selle venekeelse, aga eestimeelse linna saatuse ja kuulumise Eestimaa kubermangu koosseisu.

Ajaloo vaatevinklist võime tähendada, et aastatel 1719–1917 kuulus Narva Venemaa valdusse Vene riigi võiduga Põhjasõjas Rootsi kuninga Karl XII üle. Äsja alanud Vene-Eesti sõja käigus 19. jaanuaril 1919 hõivas linna Eesti kaitsevägi ja tõkestas selle tagasivallutamise, märgib „Eesti entsüklopeedia”.

Kuigi eespool on juba märgitud, et Lenini dekreediga kuulus Narva linn ja selle lähim ümbrus niikuinii Eestile, tundub kaalutlus linna tagasivallutusest üleliigne. Aga emba-kumba: kas Lenini dekreet on jäänud toimetajatel kahe silma vahele, et ajaarvestust peetakse jätkuvalt linna tagasivallutamise päevast, või lähtutakse rahvatarkusest, et sõjaseadusele jääb alati viimane sõna.

Narva – Eesti Töörahva Kommuuni sünnilinn
Sügistalvel 1918, kui Saksa väed olid Eestist lahkumas, ei toonud see narvalastele veel rahu. Piirilinnast oli saamas taas rindelinn, sest Saksa väeosade lahkumisel Eestist algas kohe punaväe sissetung Narva. „Meie peame kiiluna lahkuvate Saksa vägede järel piirimaadesse, et seal takistada kohalikkude valitsuste tekkimist. Tallinn, Riia ja Liibavi peavad meie omaks saama,” on põhjendanud Vene vägede sissetungi Eestisse enamlaste välisasjade ja sõjanduse rahvakomissar ning punaarmee tegelik rajaja Lev Trotski (1879–1940). Lähivaates võis Trotski seisukohta tõlgendada suurvenelikult šovinistlikuna oma piirirahvaste suhtes, kelle rahvuslikke püüdeid oli ähvardamas vene marurahvuslik ekspansioon. Eestlaste vaatekohalt tähendas Trotski selline lähenemine väikerahva huvide reetmist ja mahatallamist üldise „päikesepaistelise revolutsiooni” taustal. Aga sellisena on Trotski Vene-poolne seisukoht piiririikide suhtes leidnud koha ajaloos, ka Eesti ajaloo allikates, mis on jäänud püsima juba terveks sajandiks (H. Kruus „Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur”, 1926).

Ning ega Trotski seisukoht polnudki ainus ega originaalne. Ka Eesti enda rahvusliku mõtte ilmutajatest asus mitu juhtfiguuri Trotskiga samale alusele ja kinnitasid ustavust ühtsele Venemaale. „See mõte käis läbi ka kõikide Vene valgete juures. Kui neile pandi ette valida, kas tunnustada piiririikide iseseisvust või enamlasi, siis lükkasid nad piiririigid kõrvale ja valisid enamlaste riigi. Kõik Vene valged, alates Koltšakist ja Denikinist kuni sotsiaaldemokraatideni, olid selles küsimuses üksmeelsed. Ja pange veel kord tähele – nad olid valmis tunnistama ennem enamlaste valitsust, aga mitte piiririike. „1919 suve lõpul jõuti ka meil (Eestis – E. K.) selgusele, et meie (eestlaste – E. K.) vastus nende küsimuste peale võib ainult samasugune olla. Kui Vene valged valikus piiririikide ja enamlaste vahel kindlasti piiririikide tunnistamise vastu olid, siis pidi piiririikide vastus Vene valgetele ka seesama olema, et nad tunnistavad ennem Vene enamlasi, kui valgeid (Ed. Laaman, „Eesti Vabadussõja poliitiline ajalugu”, 1991).

Esimese ehmatuse järel lõid sakslased enamlikke vägesid Narva rindel veel korraks tagasi, kuid mitte kauaks. Nagu sakslaste lahkumine idarindelt oli Saksa keisririigi langusega detsembris 1918 otsustatud, nii annulleeris Vene „pikanimeline” valitsus 18.11.1918 Bresti rahulepingu tingimused ja punaarmee alustas ettevalmistusi Eesti hõivamiseks. Sellega muutus Narva taas sõja tallermaaks, kust pidi lähtuma invasioon Põhja-Eestisse. Pihkva rinde sihtmärgiks jäid Lõuna-Eesti ja Lätimaa. Sellega muutus nii sisemaine kui ka idapiirilt lähtuv oht Eestile reaalsuseks, millega tuli riigil hakata kohe tegelema.

Eesti ja Läti vallutamiseks oli Nõukogude Vene ülemjuhatus määranud oma 7. armee. Selle parema tiivaga (vaadatuna Venemaa poolt) kindlustasid enamlased kaitset ka Soome rindel. Düüna jõe suunas toetasid 7. armeed Pihkva diviisid. Novembri lõpul alustas punaarmee laial rindel pealetungi ning 28. novembril langes Narva linn taas enamlaste valdusse. Selle kuupäeva suhtes on võimalik ühepäevane kõikumine ajaarvamises. „Kroonikas” tähistatakse just selle kuupäevaga Narva langemist, aga ENEs märgitakse, et Narva langes 29. novembril. Põhimõttelist vahet pole, sest mõlemad allikad tunnistavad üksmeelselt, et sõjarevolutsiooniline komitee kuulutas sel päeval Eestimaa Sotsialistlikuks Nõukogude Vabariigiks Eesti Töörahva Kommuuna nime all. Nõukogu asukohaks jäigi Narva linn ja kommuuna esimeseks juhatajaks sai Jaan Anvelt (1884–1937).

Järgneb.

 

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 07/03/2024 08:55:39