Ragner Lõbu. Foto: erakogu

Selle loo alguses tahan kõigepealt ära mainida, et kogu järgnev lugu toimus unes ja reaalse eluga ei ole sel loomulikult midagi ühist. Aga lugu on ehk õpetlik ...

Talvel on mul hea uni, magan sügavalt ja peaaegu kunagi unenägusid ei näe. Seda ootamatum oli see veebruarikuu keskpaiga hommik, kui ärgates oli tunne, et midagi eriti kummalist on minuga juhtunud – ma olin näinud unenägu. Unenägu oli nii selge, nagu oleks see kõik ilmsi olnud, aga ei, see pidi olema uni.

Mäletan, et viibisin mingi kummalise komisjoni istungil, mille eesmärgiks oli jaotada raha, ja mitte lihtsalt raha, vaid miljoneid! Komisjonis oli peale minu veel kolm liiget: Jüri Toru, Slava Hõissassaa ja Peri Kanala (tema puhul ma enam ei mäleta, oli see tema nimi või elukoht). Jüri ja Slavat tundsin ma varasemast ajast. Jüri oli tubli ja töökas mees. Isegi valla tähtsamad ninad olid tema töökust märganud ja teda autasustanud ning kui Jüril töö otsa sai, siis andis vald talle tööd juurde. Kes tööd tahtis teha, pidi seda ka saama teha. Omal ajal oli Jüri olnud Nõukogude armees tankist.

Slava oli lihtsalt tore inimene. Ta oli juba lapsest peale väga sõnakuulelik olnud: mida tähtsad inimesed ütlesid, seda Slava ka tegi. Nii oligi lihtsam elada. Üle kõige meeldis talle inimesi aidata. Aitamise juures oli ainuke tingimus, et keegi ei tohtinud sellest teada saada. Ka Slava oli Nõukogude armees olnud tankist.

Komisjoni kolmandat liiget Peritit oli jumal õnnistanud haruldase iseloomuomadusega. Tema oskas lugeda inimeste mõtteid ja eriti neid mõtteid, mis olid alles tekkimas. See omadus tegi ta hinnatud töötajaks iga ülemuse alluvana.

Komisjonile oli esitatud kolm rahasoovi. Esimese rahatahtjaga oli kõik lihtne ja selge. Selle projekti nimi oli „Ära sülita kaevu”. Ühe jõeäärse küla inimestel oli imelik komme sülitada kaevu. Aastakümneid oli see kummaline tava kõigi külaelanike seas au sees olnud. Juba nende esiemad ja -isad olid nii teinud. Ja nüüd äkki selgus, et see väärikas traditsioon on määratud hääbumisele. Teadlased olid nimelt kindlaks teinud, et vanasse kaevu võib küll sülitada, aga enne tuleks uus valmis teha. Kõik noogutasime nõusolevalt ja tšekk esimesele miljonile, mille eest uued kaevud teha, sai välja kirjutatud.

Teise rahasoovi oli esitanud maakonna suurim omavalitsus. Projekti nimi oli „Ühest turust ja viiest kontserdikohast on väga väikese linna jaoks liiga vähe: tuleb ehitada veel üks ja suurem turg“. Probleemi kirjeldus oli järgmine: inimestel on linnas suur soov osta, osta kõiksugu asju, aga liiga vähe on neid kohti, kus seda teha saab. „Olgem ausad, meie linnas ju peaaegu ei olegi poode ja sinna praegusele (just remonditud) turule kõik müüjad ja ostjad ära ei mahu. Inimesed saavad küll palka, aga neil pole rahaga midagi peale hakata,” seletas Jüri Toru. Ja mida muud peab üks edumeelne vallavalitsus tegema, kui inimeste muresid lahendama hakkama. Aga et ostmine mõnusamalt kulgeks, toimub samal ajal turu katusel kontsert, kus esinevad ansamblid ja rahvatantsijad keerutavad jalga. Plaanis on ka ööturg, kus vallavanem ise DJ-na hommikuni plaate keerutab.

„Milline fantastiliselt innovaatiline idee! Mina arvan, et turg on linna süda ja see ongi linna kõige olulisem koht!“ põrutas Slava. Tema on palju endistes nõuka-vabariikides käinud ja teab, kui tähtis on üks turg riigi arengule. Moldovas oli ta näinud sellist turgu, mille esimeste lettide äärest viimaseid lette nähagi ei olnud, nagu merd oleks vaadanud. „Ega me enne teada ei saa, kui ära ei proovi. See on ju kõigest 1,5 miljonit,” ütles Jüri. Peri lisas, et ka tema jaoks on see ideaalne taotlus, mis arvestab kõigi maakonna inimestega ja suudab ära lahendada ka kõik maakonna ees seisvad probleemid. Miks mitte ei võiks maailmas olla üks linn, kus igal elanikul on oma pood, mõtlesin mina. Aga väike kahtlus puges hinge, meil ikkagi turumajandus: kui kõik müüvad, kes siis ostma hakkab? „Just, kui väikses linnas on kaks turgu, siis ongi meie linna turumajandus suurem,” hõiskas Slava, vaimustuse helk silmis ja pani projektile maksimumhinded. Slava, Jüri ja Peri maksimumhinnetega otsustasime, et igal juhul tuleks raha anda, lisasime ka boonussumma. Mõistlikke algatusi peab toetama!

Kolmas taotlus kandis nime „Kui me kohe uut vallamaja ei ehita, siis lähevad ka viimased inimesed meie vallast minema“. Esitajaks see sama vald, kes turuhoone-kontserdimaja ehitada tahab. Siin tekkis komisjonis esimene vastasseis. „Minu meelest on ka see ideaalne projekt. Ma ei saa aru, kuidas me siiani ilma selle majata üldse elada oleme saanud. Suurepäraselt kirjutatud kirjatükk, see tuleks saata romaanivõistlusele,” oli Peri taotlusest vaimustuses. Seekord Jüri ja Slava tema vaimustust ei jaganud. „Ma olen väga kahevahel, üks pool karjub vaimustusega jaa, aga teine pool ei saa üldse aru, milleks see vajalik on,” ohkis Jüri. „Ka mina olen pigem vastu,” toetas Slava kolleegi.

Korraga helises Slava telefon. Slava kuulas ja läks näost valgeks. „Selgusid uued asjaolud,” kokutas Slava ja ajas vett täis klaasi Peri arvuti peale ümber. „Just helistas volikogu liige Rene Lakkutallaja, kellele just oli helistanud volikogu esimees Georg Kesktelevisioon, kes just oli rääkinud ... (Slava näitas näpuga üles poole). Asi on selles, et see otsus on juba kõrgemal pool ära tehtud ja meil pole mõtet asja edasi arutada. Seega mina olen poolt, tegelikult olen alati selle poolt olnud. Palun see eraldi protokollida!“ vatras Slava. „Ka mina olen loomulikult poolt. Keskväljak ilma turuhoone ja vallamajata on väga ebatäiuslik,” ühines Jüri. Oh jälle see õnnetu väljak, mille ainuke helge hetk oli siis, kui naaberlinna keskväljak valmis sai, jõudsin mõelda ... samal hetkel ajas helisev telefon mind üles.

Malbe naishääl küsis: „Tere! Kas te olete nõus osalema maakonna Kommunikatiivse Integratsiooni Transbürokraatilise Multidistsiplinaarsuse Komplekssuskomisjonis, riik just eraldas neli miljonit eurot ja me peame hakkama seda nüüd ausalt ja maakonna kõigi elanike huve silmas pidades ära jagama!“

Muidugi olin ma nõus, pole midagi lihtsamat, kui jagada miljoneid! Kuhu kaovad eurod ja sendid, seda teame me kõik, aga kuhu lähevad miljonid ...

 

Autor: RAGNER LÕBU, Põlvamaa ettevõtja
Viimati muudetud: 29/02/2024 08:50:32