Kaitseliidu Põlva maleval on kena komme kinkida vabariigi aastapäeva eel väärikatele inimestele või asutustele riigilipud. Foto: KL / LLi arhiiv

Ülehomme saab Eesti Vabariik 106-aastaseks. Kaitseliitlase tähelepanekute järgi on nad motiveeritud oma riiki kaitsma, piiriäärse küla elaniku pere eelistab riigi sünnipäeval patriootilise sisuga üritusi ja seda üle Eesti. Kasuperes alustati väikesi ettevalmistusi riigi sünnipäevaks juba nädal varem.

Võrulased mäletavad, et veel sajandi alguses toimus riigi sünnipäeval siin teenivate mundrimeeste organiseeritud jalutuskäik linnas, mis ühel hetkel katkes.

„Eesti Vabariigi aastapäeva tähistati riigi algusaastatel jalutuskäiguga läbi Võru linna koos Kuperjanovi pataljoniga, kuid 2000ndate keskel see traditsioon vaibus, sest Kuperjanovi pataljon osales samal ajal Tallinnas Vabaduse väljakul paraadil. Pataljonil oli oma orkester, kuid orkestrita ei oleks pidulik jalutuskäik eriti muljet avaldanud. Kaitseliitlased tähistavad jätkuvalt riigi sünnipäeva päikesetõusu ajal piduliku rivistusega Antslas,” meenutas Aivo Hütsi, kes läks mullu palgatöölt Võrumaa malevas väljateenitud pensionile.

Kaitseliitlane on Hütsi endiselt, ta osaleb maleva üritustel, eelkõige õppustel. Viimati osales kaitseliidu korraldatud õppekogunemise „Ussisõnad” läbiviimisel.

„Kaitseliitu astusin 1992. aasta kevadel, teenistust malevas alustasin vahtkonna ülemana Sänna baasis 1993. aasta mais. Valvurid olid siis ühe nädala tööl, teise kodus. Palga saime alguses maleva oma vahenditest, riik selleks raha ei eraldanud,” meenutas ta. Järgmisel aastal oli Hütsi pool aastat ohvitseride kursustel Tallinnas, mille lõpetamise järel sai temast maleva tagalaülem.

Esimestel aastatel peale Eesti taasiseseisvumist saidki kaitseliidu ohvitserid sõjalise hariduse peastaabi juures erinevatel kursustel, sest sõjakooli siis veel ei olnud. Algusaastatel pakkusid väljaõppe võimalusi ka põhjanaabrid: Taani, Rootsi ja Norra.

„Suureks abiks oli Taani kodukaitse akadeemia. Lõpetasin seal 1995. ja 1996. aastal instruktori, õpetaja ja kompaniiülema kursuse. Hiljem toimusid need kursused taanlaste juhtimisel juba Eestis, millest kasvas lõpuks välja kaitseliidu kool,” meenutas Hütsi.

Ta lisas, et erinevaid kursusi viis läbi ka Rootsi kodukaitse, seda nii Rootsis kui ka Eestis. Aasta enne sajandivahetust käis Hütsi praktikal Norras, sealses kodukaitsekoolis.

Kaitseliidu Võrumaa malev taasasutati 1990. aasta märtsis, Eesti taasiseseisvus järgmise aasta 20. augustil.

30-aastase teenistuse järel on leitnant Hütsi praegu seda meelt, et enamik meie inimestest on valmis Eestit kaitsma. „Igal juhul sain teenistusaastatest teadmise, et kaitseliitlased on ülimalt motiveeritud, neil on nii korralik väljaõpe, kaitsetahe kui ka tasemel varustus. Kaitsetahet kinnitab ka rohkearvuline ja motiveeritud osalemine õppekogunemistel, samuti arvukas uute liikmete astumine Võrumaa malevasse peale Venemaa sissetungi Ukrainasse,” rääkis ta.

Kaitseliitlased on alati pidulikult tähistanud nelja olulist tähtpäeva: vabariigi sünnipäeva, võidupüha, maleva aastapäeva ja kaitseliidu aastapäeva. Neil päevadel asetatakse pärg ja küünlad Vabadussõda meenutavate mälestusmärkide ette, samuti Vabadussõjas hukkunud sõdurite kalmudele.

Pärg ja küünlad asetetakse ka Vabadussõjas relvarahu väljakuulutamise aastapäeval 3. jaanuaril ja Tartu rahu aastapäeval 2. veebruaril Vabadussõjaga seotud mälestusmärkide ette.

Tähtpäevi tähistavad kaitseliitlased omavahel pidulikult kaetud toidulauaga, kuid maleva juubeliaastapäevi peetakse koos pereliikmete ja kutsutud külalistega. „Üle pika aja tähistan riigi sünnipäeva tänavu koduses ringis,” sõnas Hütsi.

Vajame patriotismi sisendavaid, mitte glamuurseid üritusi
Rõuge valla Mäepalo küla Pähna-Mäe talu perenaine Anneli Luisk ütles, et pere mõistagi teab, et 24. veebruar on Eesti sünnipäev, kuid nad ei ole seda viimastel aastatel tähistanud.

„Eesti taasiseseisvumise järel oli meil tükk aega riigi sünnipäeval eriline tunne, kõnelesime sellest omavahel ja lähedastega. Mida aeg edasi, seda enam jäi riigi sünnipäev tagaplaanile, kuna negatiivseid asju juhtus järjest enam. Riigi sünnipäev peaks olema pühadusest, mitte glamuurist kantud,” rääkis Luisk.

Aastatega on tal tekkinud kahtlus, kas meie inimesed kannavadki enam oma riiki välja, sest neis on piisavalt hoolimatust ja osale on iseenda tarkus kõige olulisem ehk teisisõnu, nad arvavad, et neil on alati kõiges õigus.

Tema sõnul tuleks riigi sünnipäeva tähistada kohtadel tegevustega, mis tugevdavad inimestes patriotismi ja usku nii kodukohta kui ka riiki. „Niinimetatud pingviinide paraad on selle päeva meie perele täiesti olematuks teinud,” sõnas Luisk. Tänavu plaanivad nad riigi sünnipäeval Nursipalu ketis osaleda. Kui lapsed külla tulevad, minnakse koos ketti.

Taasiseseisvumise järel oli Mäepalo külas viis suitsu, nüüd elatakse vaid kolmes talus. Külla on jäänud vanemaealised, keda õnneks ka lapselapsed külastavad. Algusaastatel kasvatasid elanikud oma tarbeks köögivilja ja pidasid loomi, nüüd kasvatavad veidi aedvilja. „Hea on see, et me käime omavahel läbi ja aitame üksteist,” märkis Luisk.

Külast on maanteetsi Läti piirini seitse, Võrru ligi 25 kilomeetrit. Kohalikus Ruusmäe poes on toit kallim kui suurtes poodides linnas. Kui sõita linna toitu ostma, kulub autokütuseks üksjagu raha ja nii ei pruugigi kaugema paiga elanik kokkuvõttes linnast toidukaupa odavamalt saada.

„Kohapeal on väga vähe või ainult kitsale sihtrühmale suunatud vabaajategevusi ning huvilistel tuleb omal kulul linna ja tagasi sõita,” lisas ta.

Varem käis pere vähemalt kvartalis korra kas Apes või Alūksnes, läinud laupäeval sõideti üle tüki aja lastelastega toiduvarusid täiendama Alūksnesse. „Saime kõik, mida vaja oli, kuid hinnad ei olnud seal sugugi odavamad kui meil. Alati ostame teisest riigis kohalike tootjate tooteid, seekord ostsime lõunanaabrite sülti ja õlis küpsetatud lihapirukaid,” kõneles Luisk.

Eesti keelt kuulsid nad Alūksnes vaid korra ja nägid veel ühte Eesti numbrimärgiga sõiduautot. „Varem kuulsime ikka eesti keelt rohkem ja Eesti numbrimärkidega autosid nägime ka enam,” tõdes ta.

Sümbolid laual juba nädal enne sünnipäeva
Päästearmee Võru korpuse juht Inge Ojala-Pihlaja on kuue kasulapse ema. Pere elab Kanepi vallas Krootusel. Kaks vanemat tüdrukut on juba ametit õppimas ja ei tulegi tänavusel vabariigi sünnipäeval koju.

„Alustasime väikeste ettevalmistustega juba nädal enne riigi sünnipäeva. Asetasime laualipu ja lipuvärvides salvrätikud lauale, sest nii on lastele kergem selle päeva tähtsust selgitada,” kõneles pereema.

Toidukraamgi oli juba mitu päeva varem varutud, et ei peaks viimasel minutil millegi järele minema. Neil on laual kindlasti kartulisalat, sest see maitseb lastele paremini kui kiluvõileivad munaga. „Soojaks roaks soovitakse seapraadi kartuli ja kastmega ning magustoiduks küpsisetorti. Viimase kaunistame vahukoore ja kultuurmustikatega. Banaanid, melonilõigud ja õunad on ka alati laual,” kõneles kasupere ema.

Ta ütles, et kuna 2. klassis käiv tütar Jasmin, kes on kasupere noorim, on kõige varajasem ärkaja, on tema ainus laps, kes vaatab riigilipu heiskamist kodumaja seinale.

„Televiisorist vaatame jumalateenistust, paraadi ja riiklike teenetemärkide üleandmist. Tahan näha oma tuttavaid, kes saavad tänavu presidendilt teenetemärgi,” kõneles Ojala-Pihlaja, kes ka ise sai aastaid tagasi presidendilt teenetemärgi.

Päästearmee Võru korpuses on pidulik jumalateenistus ja koosviibimine tordi- ja kohvilauaga 25. veebruaril.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 22/02/2024 08:46:44