24. veebruaril täitub kaks aastat päevast, mil Venemaa alustas verist agressiooni Ukraina vastu. Kardetavasti jäävad rindeuudised ja sõjakoledused meid saatma veel päris pikaks ajaks. Südames soovime me mõistagi kiireid muutusi, kuid reaalne elu on kahjuks karmim. Äsja Eestit külastanud Euroopa parlamendi president Roberta Metsola kinnitas riigikogu ees peetud kõnes, et europarlamendi igakülgne toetus Ukrainale on olnud vankumatu ja jääb ka edaspidi vankumatuks, kuid paraku ei ole kõik liikmesriigid sarnase suhtumisega. Väiklased individuaalsed huvid seavad ohtu terve Ida-Euroopa julgeoleku, mõjutades nii terve ühenduse tulevikuperspektiive, tunnistas Maltalt pärit poliitik.

Mida saab Eesti olukorra parandamiseks teha? Me peame olema järjepidevad ning sama sihikindlad kui rindel olevad Ukraina sõdurid, kes võitlevad ka Eesti vabaduse eest. Me peame rääkima laias maailmas oma lugu – lugu sellest, et kui langeb Ukraina, võtab Venemaa sihikule Baltimaad, mis tähendab olulisi muutusi Euroopa julgeolekuarhitektuuris ja reeglitel põhinevas maailmakorras.

Olen kahe käega nõus seisukohaga, et Euroopa julgeoleku aluseks on ja peavad ka tulevikus olema nii Euroopa liit kui NATO. 2022. aastal alanud Venemaa täiemahuline sõda Ukrainas on toonud esile Euroopa riikide Achilleuse kanna – agressiooni lahendamisel loodame liigselt USA panusele. Ühelt poolt on see mõistetav, sest Euroopa liit loodi algselt majandusühendusena ja julgeolekuküsimused olid pikka aega teisejärgulised. Teisalt näitab see demokraatiat ja konsensust pühaks pidava ühenduse suutmatust reageerida pahalaste tegevusele operatiivselt ja otsustavalt. Tahame või mitte – elu ise sunnib riike ühendama jõud enda kaitsmiseks, olgu tegu sõjategevusega Euroopas või rändekriisiga Lõuna-Itaalias.

Kriisid on meie ühine mure ja neile tuleb ka üheskoos lahendus leida. Seetõttu on ülioluline, Euroopa liidu riigid koordineeriksid oma julgeolekupoliitikat ning jagaksid teavet ja parimaid tavasid terrorismi, küberohu ja muude julgeolekuriskide vastu võitlemiseks. Piirikontrolli tugevdamise ja välispiiri kaitsmise eest vastutab ikka Euroopa liit ise.

Ukrainas toimuva kõrval ei tohi jätta tähelepanuta meist tuhandeid kilomeetreid lõuna pool asuvat kriisikollet Gaza sektoris. Kiire vaherahu on tsiviilelanike kaitseks vältimatu. Hamās tuleb hävitada, kuid seda ei tohi teha süütute inimeste elude hinnaga.

Tänases kriisiderohke maailmas ja pingestunud julgeolekuolukorras on Eesti välispoliitika paljuski julgeolekupoliitika. Julgen öelda, et Eesti riik on selles vallas hästi hakkama saanud. Küll aga näen olulisi vajakajäämisi näiteks väliskaubanduspoliitikas. Välisministeeriumi üheks tööülesandeks on uste avamine meie ettevõtetele, kuid kahetsusväärsel kombel otsustas valitsus loobuda osalemisest 2025. aastal Osakas peetavast Expost. Läti ja Leedu seda viga ei teinud ning ühendavad maailmanäitusel ühise paviljoni näol oma jõud. Expo omab meie riigi tutvustamisel ja investeeringute Eestisse meelitamisel võtmetähtsust. Ajal, kus tööstustoodang ja eksport langevad, on suur viga hoida end vabatahtlikult isolatsioonis.

Samuti tuleb kriitiliselt suhtuda ministeeriumi otsusesse sulgeda selle aasta suvest konsulaadid San Franciscos ja New Yorgis. Nördimust selle sammu üle on väljendanud ka Eesti kogukonna liikmed USA-s, kelle hinnangul kaugeneb Eesti riik sel moel neist. New York on Ameerika Ühendriikide suurim linn ja vaieldamatu tõmbekeskus ning Eesti riigi kohalolek seal on hädavajalik. Lisaks on välisministri otsus vähendada USAs diplomaatilist esindatust vastuolus Eesti välispoliitika arengukavaga aastani 2030, mille eesmärkide hulgas on kõikehõlmava ja süvendatud koostöö arendamine USAga ja võõrsil elavate eestlaste suurem kaasamine ning neile konsulaarteenuste kättesaadavamaks tegemine. Nende sihtide saavutamiseks on oluline lai diplomaatiline esindatus USAs, mis saab nüüd tugeva tagasilöögi.

 

Autor: ESTER KARUSE, riigikogu väliskomisjoni liige, SDE
Viimati muudetud: 22/02/2024 08:44:52