Vambola Kolbakov ja Toomas Paur Kaguraadio vestlussaates. Foto: Meelis Käo

Staažikas poliitikamees Toomas Paur ja poliitikavaatlejast ärimees Vambola Kolbakov pidasid äsja taas Kaguraadios maha sisuka vestluse, milles käsitlesid põhjalikult nii Eesti sisepoliitikat kui ka näiteks energeetikaküsimusi. LõunaLeht avaldab vestluse põhiosad.

Paur: Mingit erilist poliitilist mürtsu Eesti poliitikataevas eelnevalt ei käinud, aga mingi susin siiski käis ja siis saime teada ootamatult, et Jüri Ratas oli läinud Isamaaliitu. Aga meie kõik teame, et Jüri Ratas oli Keskerakonna esimees ja koalitsiooni peaminister. Uurisin, kas ajaloos on veel selliseid tublisid mehi olnud, nagu Jüri Ratas hetkel käitus. Tuli meelde aegu ammuseid, kui Villu Reiljan oli Eestimaa Rahvaliidu looja, kus olin ka mina üks erakonna loojatest. Reiljan oli Rahvaliidu esimees ja samal ajal ka keskkonnaminister. 2010. aastal sattus Reiljan ministrina maadevahetuse korruptsiooni kahtluse pärast meedia kohutava surve alla. Me ei tea üldse, mis tänapäevaks sellest maadevahetuse teemast on saanud? Villu Reiljan astus erakonna esimehe ja ministrikohalt tagasi. Villu tahtis keskkonnaministriks suruda noorukit Karel Rüütlit, Rahvaliidu juhatuses ei läinud see läbi. Kuigi Rahvaliidus oli tol ajal palju staažikaid haritud poliitikuid, valis Reiljan mantlipärijaks jälle Karel Rüütli, kes oli tol ajal väga noor auahne poliitik. Ju lootis Reiljan Kareli kaudu erakonna asju edasi juhtida. Nagu tahtis seda teha Jüri Ratas Keskerakonnas, kui lootis noort Tanel Kiike erakonna esimeheks sokutada, ja selles protsessis osales väga aktiivselt suur asjamees Jaanus Karilaid. Läksivad kõik alt, ei tulnud midagi välja. Äsja valitud Rahvaliidu esimees Karel Rüütli astus 2011. aastal esimehe kohalt tagasi ja läks suure meediakära saatel sotsidesse, kutsus kõiki Rahvaliidu liikmeid endaga kaasa tulema. Mäletan neid Kareli lennukaid avalikke esinemisi. Tulge kõik minuga õnnemaale. Päris hulk rahvaliitlasi, räägitakse kuni 200-st, läks sotsidesse.

Isamaaliidu puhul saame meenutada, kui Mart Laar oli erakonna esimees ja tolleaegne Eesti peaminister 1992–1994. Peaminister Mart Laari tegevuse tulemusena tekkisid sundüürnikud, kelle probleem on siiani lahendamata.

Sundüürnike teema jäi ka Keskerakonnas lahendamata. Kas Jüri Ratas hakkab nüüd Isamaas neid seal usinasti lahendama, mida ta Keskerakonnas ei suutnud lahendada, või mis sa arvad?

Kolbakov: ETV „Esimeses stuudios” jättis Jüri Ratas küllalt ebaleva mulje, see oli kohe näha. Polnud Jüril sellist kindlust, ainult roheline lips oli asendunud sinisega, mis oli kogu muutus.

Vaata, mulle meenutab kogu see jooksmine ühest parteist teise vanu kooliaegu. No õnneks minu koolis Nõos seda ei juhtunud, aga siis tolleaegne ENSV haridusministeerium väga elavalt propageeris elavate nurgakeste loomist kõigis koolides. Õpilased tassisid kodust kaasa küll hamstreid, küll kalu, küll merisigu ja küülikuid, ja siis nad elasid seal mingis nurgas ja toimetasid omaette, sellest pidi saama selline omapärane nähtus kooliõpilastele looduse tundmaõppimisel.

Võibolla ärakaranud keskerakondlasest Jüri Ratas, Jaanus Karilaid ja Tõnis Mölder kavatsevad Isamaaliidus moodustada mingisuguse erakondliku elava nurgakese, kus nad siis arendavad endiselt oma keskerakondlikku agendat. Aga see kahjuks ei lähe neil läbi. Isamaale see ei sobi, ei sobi Isamaa valijale mitte üks raas, ja mina millegipärast arvan, et selline parteivahetus ei tule kasuks Isamaa valimistulemusele järgmistel Euroopa Parlamendi valimistel.

Kui tõsiselt jätkata, siis Ratase taga nähakse endiselt Edgar Savisaare varju ja seda ei ole mitte kuidagi võimalik Ratase kuvandist elimineerida. Kui inimene teeb otsuse, siis ta ei lähe ehku peale välja, et näe, sai kellegi peale süda täis, aitab, nüüd ma lähen.

Paur: Karilaid ja Mölder väitsid avalikkusele, et peale Mihhail Kõlvarti valimist Keskerakonna esimeheks tekkis neil sõbrakestel, kes ei saanud Tanel Kiike nende tahte järgi esimeheks, peataolek, et mis nüüd. Mina ei saa aru, et kahe kuuga mõnedel meestel mehe meel nõnda muutub, et raske on kohe hingata, ja nad ei saa teha neid asju, mida nad tahavad. Kes teil segas seda teha, daamid ja härrad? Olnuks tegusad ja teinud seda edasi, mida enne tegid Keskerakonnas olles. Mina olen olnud pikki aastaid Keskerakonnas, näen, et mitte keegi ei sega, kui oled tegija, anna ainult minna. Käi kõik need ligi 13 000 erakonna liiget läbi, aja nendega juttu. Jüri Ratas räägib selliseid jutte, et vaated ei ühinenud. Alati vaated ei pruugi esmapilgul ühineda, selleks tuleb otsida kompromisse.

Kolbakov: Isamaa pragmaatilised, valitsemise aluseks olevat vaated, pluss ideoloogilised vaated ei lähe mitte ühegi kandi pealt kokku Keskerakonna vaadetega. Jüri astus Keskerakonda, oli sellesama Savisaare juures vahepeal, nagu teine poeg sõi ta tema kausist, tegi kõike seda, mida Edgar käskis. Edgar tegi Jürist abilinnapea, hiljem linnapea. Savisaar juhtis Ratase poliitilist karjääri täpselt selle momendini, kui Jüri oma mentori erakonna esimehe koha pealt kukutas. See oli pikk aeg, järelikult jagas Ratas neid keskerakondlikke vaateid, need hoopis teistsugused kui Isamaa maailmavaade. Vaat nii, et üks on liberaal, teine konservatiiv. No sa ei saa üles ärgata ja teatada, et viskan nüüd oma liberaalsed vaated nurka ja hakkan konservatiiviks. Aga Ratas on tüüpiline vasakliberaal!

See ei ole tõsine, valijad ei saa sellest aru. Ajaloos on olnud üks pretsedent, niisugune väga edukas parteide vahetamise pretsedent. Winston Churchill, kes konservatiivist kiiresti transformeerus leiboristiks, sai valitsusse, oli tükk aega leiborist, siis ta tuli konservatiivide hulka tagasi ja minu teada oli ta neli korda Ühendkuningriigi peaminister, aga see on üks ja see on Winston Churchill.

Ma ei taha siin kedagi solvata, aga vabandage, Jüri Ratas ei ole Winston Churchill, siin on selge vahe sees. Sellised ülehüppamised ei mõju hästi valijaskonnale, valijaskond ei saa sellest aru, ja ma tulen veel kord tagasi selle juurde, millest me oleme eelnevalt rääkinud.

Isamaa on üks Eesti poliitilise maastiku fundamentaalseid nähtusi, Eesti poliitilise elu üks massiivsemaid nurgakive, ja sellel nurgakivil on omad valijad. Neid valijaid ei ole teab mis palju, neid on ühiskonnas maksimaalselt 15 protsenti. See, et hetkel on Isamaa reiting 25%, ei peegelda valijate arvu muutumist. Valijad on ikka seesama 15 protsenti ja neile sellised jamad ei meeldi. Need Isamaa valijad on tõsised inimesed, nad austavad Eesti riiki, nad tahavad, et Eesti riik seisaks sajandeid, et eesti keel püsiks sajandeid, et sinimustvalge lehviks igavesti.

Paur: Edgar Savisaar, raudne mees, rajas Keskerakonda pikki aastaid ja kasvatas enda kõrval noori ‒ sai aru, et tema tee ükskord lõpeb ja siis noored viivad edasi ‒, mis oli Edgar Savisaare poolt õige tegu. Kuid ometi neil noortel Edgari lemmiklastel kasvas kael kõveraks, ka Jüril, kes 2011 üritas Edgarit erakonna esimehe kohalt maha võtta, aga ei läinud tookord läbi. Nüüd on Keskerakonna jaoks seis hapu, meedia taob trummi ja karjub halleluuja, karjuvad, et Keskerakond vajub ei tea kuhu ... Ei vaju kuhugi, Keskerakond seisab veel 100 aastat, sest meil on Edgari loodud erakonna tugev vundament.

Kolbakov: Meie ei tea, kas Keskerakond püsib 100 aastat või ühe aasta, see ei sõltu meist, vaid asjaoludest, millised kujundavad meid ümbritsevat. Maailma tuleviku ettenägemine on niisugune, ütleme, tänamatu tegevus. Ma pigem nõustun sinuga, Keskerakonnaga võib juhtuda, et käib korra põhjast läbi, hakkab uuesti tõusma, aga ma juhin hoopis teisele asjale tähelepanu.

Isamaa sündis ideede baasil, mida kandsid eelkõige ERSP ja muinsuskaitseliikumine. Need tollel ajal veel verinoored poliitilised organisatsioonid tõid isamaaliselt mõtlevad inimesed tänavatele ja sealt algas Isamaa selgroo areng. Savisaare puhul oli asi hoopis teine, Edgar oli selgelt suunitletud vasakliberaalse poliitika suunas, Edgar korrigeeris igapäevaselt oma poliitilist tegevust vastavalt sellele, mismoodi tema antud signaal ühiskonnas peegeldus, kas Mustamäel või siis Lasnamäel. Selle peegelduse abil korrigeeris ta oma poliitilise arengu suunda, ta on mulle ise öelnud, et poliitik peab rääkima seda juttu, mida valija kuulda tahab.

Loomulikult oli Savisaar Eesti patrioot, ta oli täpselt samamoodi iseseisva ja vaba Eesti poolt, aga tema vaated olid natuke teistsugused, vasakpoolset liberaalsust kandvad vaated. Mingil hetkel pooldas ta reguleeritud turumajandust, jagas võid ja andis välja igasuguseid tarbekaupade tšekke. Savisaar ei pooldanud radikaalseid reforme ja see oli põhiline põhjus, miks ta võimust ilma jäi ja mitte kunagi enam peaministriks ei saanud. Ühiskond aga, eriti 1990ndate alguses, janunes radikaalsete reformide järele.

Keskerakond ja Isamaa ei sobi kokku, neil ei ole ühisosa ja mul on põhjust karta, et liites nüüd endaga Keskerakonna juhtfiguurid, võib Isamaa üpris suure tõenäosusega kaotada osa oma valijatest.

Idee võtta EKRE valijaid ‒ EKRE valijaid nad selle trikiga kindlasti ei saa, siin on pigem see, et nad kaotavad oma valijaid jumal teab kellele, võib-olla uuele, hoopiski tulevale parempoolsele liikumisele, mis sealt Isamaa seest hakkab järjest enam ja enam välja trügima.

Paur: Jah, selles on sul õigus, et Isamaa reiting on valimiseelsel ajal olnud alati 15%, praegu on kõik võimalik ja sellepärast on reiting üles blufitud ikka EKRE pärast. Aga selge on see, et see ei kesta kaua. Suvel europarlamendi valimised, järgmisel aastal kohalikud valimised ja kõik loksub paika, valijad ikkagi otsustavad. Kuigi me teame, et siin on need e-hääletamised, mida keegi ei kontrolli ja tahet pole ka olemas.

Kolbakov: Jõuame tagasi ühte samasse punkti. Selleks, et hakkaks toimima mingisugunegi kord, et riigi valitsemine omandaks mingisuguse mõtte oma kodanike suhtes, me peame lõpuks kuidagi saama teada valijate tegeliku tahte. Praegu on meil serveri tahe, aga see ei ole valijate tahe. Ehk teiste sõnadega, meil on hädasti vaja teada saada lõpuks valijate tegelik tahe ja selle valijate tegeliku tahte alusel formeerida valitsus, mis hakkab ka tegelikkuses arvestama Eesti riigi reaalseid huve ja riigi 25–30 aasta arengu perspektiivi.

Kuidas tulla välja kogu sellest jamast, mis meid ümbritseb ja järjest enam kammitsema hakkab? Euroopa Liit on väga-väga suures kriisis ja see kriis on permanentne, see kriis on süvenev. Von der Leyen (Euroopa Komisjoni president – toim) ütleb otse, et kui Ungari ei ühine 1. veebruaril tehtava otsusega Ukraina abirahade suhtes, siis Euroopa Liit tõsiselt kahjustab Ungari majandust. See on signaal selle kohta, et kui te, sõbrad, ei käitu nii, nagu meie tahame, siis me hakkame teid pigistama, saab pigistada kasvõi näiteks sealsamas rahvusliku valuuta kaudu. Miks peab selliseid signaale saatma, mida mõtlevad selle kohta 10 miljonit ungarlast või mida mõtlevad inimesed kogu Euroopa Liidus? See oli väga tõsine signaal ja üleüldse mitte demokraatiat kindlustav, vaid demokraatiat deformeeriv signaal. Euroopa Liidus liiguvad mõtted konsensusliku hääletamise asendamisest enamushäältega ja need on ohtlikud mõtted eelkõige meiesugusele väikese rahvale!

[---]

Paur: Lepiti kokku, et valitsus alustab 15. veebruarist läbirääkimisi õpetajaskonna ja valdade esindustega, aga nagu me teame, toimuvad 2027. aastal riigikogu valimised. Siis Reform tahab jälle valge hobuse seljas sõita valimisvõitjana eelnevalt lubatud otsuste põhjal.

Kolbakov: Senise valimissüsteemi jätkudes on kõik tulemused ettearvatavad. Me rääkisime eelmises saates poliitilisest korruptsioonist, poliitiline korruptsioon baseerub tulemuste ettearvatavusel. Võid teha, mida tahad. Sa ei tunne kõige vähematki hirmu selle eest, et sind karistatakse, sest sa tead, et kuni meil selline hääletamissüsteem toimib, seni, kuni seda soosib ametnikkond, seni, kuni seda soosib kohtuvõim, ei juhtu mitte midagi. Vastutust kui niisugust ei ole.

Selge näide on näiteks see, millest me rääkisime ka mõni saade tagasi. Eesti Energia USAs toimunud äri, selles Utah’ osariigis. Eesti Energia teatas hiljuti, et ta lõpetab selle äri USAs ja paneb enamiku seal tegutsenud tütarfirmast kinni, mitte kõik. Pressiteates öeldi, et neil oli seal 3,5 miljardit tonni põlevkivi, Eesti Energia juhatuse liige kommenteeris, et seda 3,5 miljardit tonni põlevkivivaru on neil raske kellelegi müüa. Muidugi raske, eriti kui mingit omandit ei olegi, on ainult kulud pea 100 miljonit dollarit.

Ühesõnaga, selline susserdamine käib, et ei otsa ega äärt. Loeti üles mingisugused viis või kuus firmat, kellel justkui oleks mingid kaevandused, tegelikkuses loomulikult mingeid kaevandusi polnud, oli rendiõigus kaevanduse sissepääsule ja umbes kolmehektarisele maatükile, kusjuures ka see rendiõigus oli juba lõppenud. Olenemata sellest, et meil on tohutu hunnik igasuguseid organeid alates kapost ja lõpetades prokuratuuri ja jumal teab kellega, ei tunne keegi huvi, kuhu see raha haihtus, ja seda eelkõige karistamatuse sündroomist lähtuvalt.

Nüüd on meedia hambus mingi väga rumal Läti mutt Ždanoka (europarlamendi saadik – toim), nüüd on ta FSB agendiks tunnistatud ja sellest tehakse suur meediasündmus, et ta küsis 2500 dollarit, et osta kilomeeter Georgi linti. Tegemist on vana ja rumala inimesega. See on nüüd Eestis suur meediasündmus, aga see, et kuskile on kadunud mingi 100 miljonit dollarit, ei kõiguta kedagi.

Kaob ära, no mis siis, kaob ära ja kaob veel! Rääkisime siin ülekantud miljardist eurost, mida riigikogu vaatab vaikides pealt, kuigi seaduse aluse ei tohiks ilma riigikogu loata Eestis sentigi kulutada, eelarveseadus on selline olemas. Nüüd äkki miljard ja kõik on korras ja ajakirjandus vaikib. Seadust järgides oleks ilmselt pidanud tegema mingi eelarve parandamise seaduse, aga ilmselt ei viitsita elu keeruliseks teha!

Kadunud akadeemik Sahharov oli Nobeli preemia laureaat ja talle kuulub üks omapärane sentents. „Lollis keeb hiiglaslik bioenergia, teda ei piira südametunnistus ega kahtlus. Tema enesearmastus on mõõtmatu ja moraal talle tundmatu. Ta võib teha kõike, mis pähe tuleb. Eriti silmapaistev on lolli kirg hävingu põhjustamisse, tema kirg maailma ümber korraldada.“

Seda on öelnud akadeemik Sahharov kaugel 1975. aastal, aga see käib tänasesse päeva väga-väga-väga suuresti, selle võib kuulutada tänase päeva loosungiks, meil on tõesti ümberringi väga palju lolli kirge.

Paur: Kuidas on üldse võimalik, et selline meeletu summa raha lihtsalt haihtub? Ei tea kuhu ja mitte keegi absoluutselt ei tunne huvi, meil on kuus erakonda riigikogus, nagu sa ütlesid, prokurörid, kapo ja muud uurivad organid. Kas Eesti Energia on siis väljaspool Eesti riiki? Mis asi toimub?

Kolbakov: Vaadake probleem on siin tõsisem, kui me esimesel pilgul mõistame. Eesti Energia hõlvab tõesti olulise osa Eesti majandusest. Ta on nagu riik riigis, oma 8000 töötajaga on ta positsioneerinud ennast sõltumatuks otsustajaks, kelle otsused mitte alati ei ole lähtunud Eesti riigi huvidest. USAs toimunust tuleb esile tuua kaks aspekti.

Mina kuulusin nende inimeste hulka, kes kirjutasid 2011. aastal vastavasisulise memorandumi, kus oli toodud antud ürituse riskianalüüs ja selgelt väljendatud, et liiga kõrgete riskide olemasolu muudab projekti realiseerimise küsitavaks. Hea küll, meie memo visati minema, aga oli ka teaduste akadeemia energeetikakomisjoni arvamus, mis pidas seda Utah' projekti üleliia riskantseks, sama ka Jordaania projektiga, ja soovitas sellega mitte tegeleda. See oli teaduste akadeemia energeetikakomisjon, kus istuvad inimesed, kes on teadlikud probleemi juurtest. Akadeemik Arvi Hamburg on üks parimaid asjatundjaid üleüldse siin Eestis. Et see on halb plaan, poisid, seda väga paljud muud eksperdid ütlesid juba tol ajal Eesti Energia tolleaegsele juhtkonnale, kaasa arvatud juhatuse esimehele Sandor Liivele. Et see plaan ei lähe läbi. Sel plaanil ei ole kõige vähematki jumet. Ärge tehke seda. Ometi tehti.

Ja nüüd me kõrvutame kahte asja, võtame sellesamase Läti europarlamendi saadiku Ždanoka näite. Tegemist on rumala vanainimesega, kes ilmsesti omas kirjavahetust mingisuguse FSB tegelasega. See tegelane teenis oma paguneid Ždanoka abiga, koos sellega teenisid rahalisi vahendeid ja paguneid ka selle FSB tegelase ülemused. Ikkagi spioon ja mitte teab kus, vaid kogunisti europarlamendis. Mida siis spioon Ždanoka võis teada sellist, mida ei teadnud FSB analüütikud? Vastus on lihtne: mitte midagi olulist! Europarlamendi saadikute rõhuv enamus ei oma juurdepääsu salajasele informatsioonile, kui sellist seal üldse on.

Nüüd teiselt poolt võtame needsamad meie ametnikud, ja neid ei ole vähe, kes selle 100 miljonit dollarit seal tee peal USAs ära kaotasid. Võib ju vabalt nii olla, et seesama FSB teab samamoodi, kes ja millal asjaga tegelesid ja mis siis saab, kui tegemist võis olla rahapesuga, mille eest karistused algavad 20 vangla-aastast. Kas need inimesed ei või olla manipuleeritavad sellesama FSB poolt?

Kallid inimesed, mõelge selle peale, kui te lasete niisugustel asjadel lõpmatult juhtuda, siis see asi õõnestab võimu aluseid ja on kokkuvõtvalt palju suuremaks julgeoleku riskiks kui see õnnetu Läti vanainimene nimega Ždanoka! Ja peale selle tuleb aru saada sellest, et FSB ei ole juba viimased 20 aastat mitte nii paljus luureasutus, vaid korporatsioon. Loomulikult tegeleb FSB oma territooriumil spioonide püüdmise ja terrorismivastase võitlusega, aga sellest tähtsam on FSB korporatiivne tegevus. FSB on korporatsioon, kes teenib raha, tal on Venemaa majanduses oma osa ja mitte väike, teda juhitakse nagu korporatsiooni: tulude suurendamise, kulude optimeerimise ning selle kaudu kasumi suurendamise suunas. Rahapesu on üks kasulikumaid tegevusi üleüldse. Ja ei ole kindel, kus või millal erinevate inimeste teed ei või ristuda!

Kahju, et meie väärtushinnangud on niivõrd muutunud, me võtame mingisuguse populistliku nähtuse, teeme mingisuguse meediauudise, ketrame seda üles, loome mingisuguse vaenlase kuju, aru saamata seda, et tõelised vaenlased kõnnivad meie endi hulgas. Nad on haavatavad iga kandi pealt ja see on ainult üks juhus, kus „tee peal lihtsalt 100 miljonit ära kadusid“. Meil on neid juhuseid kõik kohad täis.

Paur: Ma kuulasin hiljuti meedias Indrek Tarandi esinemist, ta oli omal ajal Euroopa Parlamendi liige. Tarand väitis, et meie Euroopa Parlamendis teadsime, et Ždanoka oli FSB agent, aga midagi ei teinud. Nüüd süüdistatakse Jana Toomi, et ta on selle prouaga kohtunud.

Kolbakov: Lätis ei peeta Ždanokat mitte kellekski, tal on toetus sellepärast, et ajab populistlikku jama ja Läti venekeelsed kodanikud, keda europarlamendi valimistele lastakse, hääletavad meeleldi selliste inimeste poolt, kes ajavad valitsusvastast loba ning sõimavad riiki.

Suvaline FSB analüütik võib lugeda europarlamendi avalikke dokumente, aga selliste paberite juurde, mille alusel tõesti võetakse vastu mingeid strateegilisi otsuseid või kus tõesti liiguvad paberid, mis klassifitseeritakse salajaseks või eriti salajaseks, Ždanokat ei lastagi, tal ei ole sellega vähimatki pistmist. Ta on lihtsalt üks mutt, kelle abil mingisugune ohvitser teenib endale seal Moskvas raha, aga me teeme selles meediasündmus. Vot see mind kohutab.

Meedia teeb sündmuse sellest Ždanokast, aga unustab täiest meie „kangelased”, kelle süü läbi 100 miljonit dollarit kadus, see on nüüd tõeline oht meie julgeolekule, sest teadjaid võib olla peale meie organite veel teisigi.

Paur: Milleks üldse nüüd oli seda Eesti Energia informatsiooni vaja lehte trükkida ja raadios öelda, mis oli kogu see point?

Kolbakov: Point oli selles, et Eesti Energia pidi andma ametliku teate, ta oli noh, ütleme, aruandlusalune organisatsioon, ta ei saanud lihtsalt seda bilansist välja visata ja kinni panna. See on ametlik teade sellest, et me nüüd sellega enam ei tegele. Kui saime kahju, siis väga palju kahju kõik, lisaks sellele, et see kujutab endast ühte tegevust, kujutab tõsist julgeolekuriski.

Lihtsalt me kõik maksame lõbusalt selle 100 miljonit kinni oma elektriarvetega.

Paur: Lugesin, et Eesti Energia tahetakse jagada kolmeks ja siis maha müüa. Ma mäletan aega, kui meil oli üks mees, kes oli tol ajal välisminister, ja ütles, et Eesti Energia tuleb Itaalia firmale maha müüa, muidu ei võeta meid NATOsse. Eesti Energia kaitseks tõusis Eesti rahvas kui üks mees oma huvide kaitseks esimest korda tugevalt. 11 000 inimest tuli Toompeale ja see müük jäi ära, aga pärast sai sellest välisministrist tubli Eesti Vabariigi president.

Kolbakov: Selle jagamisega üritatakse neid ühekaupa maha müüa. Läänes on terve tegevusala nimega eraldamine ja liitmine ehk tavaliselt lõhutakse juppideks need firmad, mis on selgelt kahjumlikud, mille juhtimisaparaat on kasvanud üle pea, kus tehakse selgelt valesid otsuseid ja ei ole näha, et korporatsioon on üldse võimeline antud majanduspoliitikat jätkates väljuma kahjumist.

Eesti Energia puhul on kõik täiesti vastupidi, Eesti Energia teenib tublisti kasumit. Tal on täiesti normaalne juhtimine, praegune juht, Durejko vist on tema nimi, mööda ajakirjandust ei käi. On selgelt näha ja tunda, et Eesti Energiat juhitakse praegu hästi ja efektiivselt. Ja kui organisatsioon töötab hästi ja efektiivselt, siis ma näe vähimatki põhjust selle lõhkumiseks eri osadeks.

Võib olla on siin jällegi see karistamatusest tulenev idee lahutada Eesti Energia kulu- ja tulupool. Narva jaamad on kuluallikas, Elering või siis nüüd moodsa nimega Enefit on tulupool, kes arveid kirjutab. Jätame kulupoole riigile, tulupoole erastame ja viime börsile – tavaline mõtlemisviis riigis, kus puudub vastutus oma sooritatud tegude eest.

Jõuame ikka ja jälle samasse punkti, võimu juurde, mille struktuur ei sõltu valimistulemusest ja on seetõttu ettearvatav.

Eesti Energia on praegu hästi töötav ettevõte ja tema lõhkumisel puudub kõige vähemgi vajadus, seda ei tohigi teha, eriti veel meedia surve all. Inimesi ostetakse praegu ära hinnaprobleemiga, elektri hind on kõrge ja see ei meeldi kellelegi.

Hinnaprobleem ei ole Eesti Energia probleem, hinnaprobleem on meie poliitikute probleem, see on Taavi Veskimägi organiseeritud probleem, see on Nord Pooli probleem. Ei ole olemas maailmas teist sellist kauplemissüsteemi, kus päeva hinna määrab kõige kõrgem pakkumine. Kuulge, see on idiootide jaoks välja mõeldud, sealjuures need, kes seda päevahinda üles ajavad, tihtipeale ise üldse energiat ei tarni. Taanis pandi juba kuus inimest sellise trikitamise eest kinni.

Nord Pooli probleem on tema omanikus ja selle mõjus Euroopa Komisjonile, nimelt on Nord Pooli omanikuks Hollandi kompanii EuroNext, börs, mille kaubeldavate varade väärtus on suurem kui seitse triljonit eurot, see on Suurbritannia ja Hollandi majandus kokku.

Nord Pooli omanikul on määratult suur mõju Euroopa Liidu struktuuridele ja seal tehtavatele otsustele. Nord Pool on meie hädade põhjus. Ja kõige rumalam lugu on selle asja juures see, et meil oli seal mingisugune väike osalus, mingi mõni kümnendik protsenti.

Paur: Suur kisa käis, et elektri hind on sellepärast kõrge, et selles on süüdi Eesti-Soome elektrikaabel, mis on katki. Vene laev seiras sealkandis ja laeva ankur oli väljas ja tõmbas kaablit 100 meetrit edasi ja nii see kaabel katki läks. Oled kuulnud midagi, on sul rohkem informatsiooni?

Kolbakov: Ma tavaliselt ei jälgi niisuguseid asju, aga ma tean seda, et selle elektrikaabliga mingi häda on. Aga ma tulen tagasi Nord Pooli juurde. Nord Pooli hinna kujundamise mehhanism näeb ette, et eelmisel päeval korjatakse pakkumised kokku – nii ostu- kui müügipakkumised. Ja nüüd, kui on pakkumisi müüa elektrienergiat rohkem, kui on nõudlust, siis on kõik normaalne ja börs reguleerib ennast sellisena, et võetakse seesama keskmine hind ja määratakse järgmise päeva hinnana.

Kui aga nõudlus ületab pakkumise, siis rakendub säte, mille järgi hakatakse küsima pakkumisi reservelektrijaamadelt. Üks selline näiteks istub Lätis, töötab loodusliku gaasi pealt, ei tööta tavaliselt, ja siis need löövad kokku hinna, kui palju neil kulub selle jaama käivitamise ja [elektri] ostmise peale. Aga kõik see on erakorraline ja see on kõik kallis. Ja need laksavad hinna. Ja nüüd juhtub ime, võetakse see hind, mille need ütlevad. Viimased pakkujad võetakse aluseks ja see määratakse järgmise päeva hinnaks.

See on selle ürituse rumalam pool. Ehk on olnud olukord rohkem kui pooltel juhtudel, et need pakkujad ei ole võrku üldse elektrit andnud. Näiteks on täiesti kindlalt juhtumeid, et nemad (lätlased – toim) on pakkunud hinna ülikõrgeks, see on järgmisel päeval kõigile kohustuslik, aga nad ise ei tööta. Taanis avastati sihuke turu manipuleerimise juhtum ja seal kuus tükki pandi kinni. Need istuvad, aga meil loomulikult ei istu siin mitte keegi. See süsteem on niisugune, ütleme nii, et nagu mesi suus, magus ja hea. Kui ka rahast puudu tuleb, siis tekitame väikese defitsiidi ja timmime hinna üles. See süsteem vajab muutmist, aga selleks on vaja poliitilist otsust. Poliitilist otsust ei tee, ei tahagi seda poliitilist otsust keegi praegu teha, sest kõigil on niimoodi hea meel olla.

Aga ma juhin tähelepanu veel kord, et see ei sõltu absoluutselt Eesti Energiast. Eesti Energias, ma olen täiesti kindel, istuvad täiesti normaalsed inimesed, kes ise ka on hädas sellesamase kauplemissüsteemiga. See on puhta poliitikute tehtud asi, sama Hollandi Nord Pooli omaniku lobi Euroopa struktuurides, kes selle nii-öelda süsteemi meile on kaela määrinud.

Vaatasin seda hindade kujunemist meie regioonis. Meie hinnad on ühed kallimad Euroopas, me oleme Euroopa edukast väikeriigist muutunud täiesti lollide riigiks. Lollide bioenergia on ilmselt selle põhjuseks.

Eile vaatasin spetsiaalselt selle saate jaoks, et meil on Euroopa kõige madalama kiirusega internet, venelastel on kiirus kõrgem kui meil. Meie keskmine kiirus on 88 megabaiti sekundis, venelastel on 95. Lätlastel on juba mingi 135 ja keset Euroopat on 272 ja nii edasi. Need arvud on igaühele avalikult kättesaadavad. Meil on kõige kõrgem elektri hind selles piirkonnas, lätlastel-leedukatel madalam keskmine sel aastal. Eesti maksab kõige kõrgemat Euroopa elektrihinda: jaanuarikuus 129 eurot megavatt-tunni kohta keskmiselt. Teistel kõigil on madalam, Rootsis on see hind umbes neli korda madalam ja nii edasi.

Ma võin veel seletada, et meil on kõige sügavam majanduslangus Euroopas ja meil on endiselt kõige kõrgem inflatsioon võrreldes 2021. aasta tasemega. Ühesõnaga, tegemist on ikkagi absoluutselt täiesti põhja uputatud majandusega.

Mis selle tõsiasjaga peale hakata, ma ei tea.

[---]
 

 

Autor: LÕUNALEHT
Viimati muudetud: 16/02/2024 15:50:38