Soomusauto Estonia.

Kronoloogilist. Jaanuar 1918
07.01. Rahuläbirääkimistel Brest-Litovskis nõuab Saksamaa Baltimaade Venemaast eraldamist.
13.01. Eesti enamlased arutavad Lenini ettepanekut kuulutada Eesti iseseisvaks erapooletuks nõukogude vabariigiks.
18.01. Petrogradis toimub Ülevenemaalise Asutava Kogu avaistung.
20.–26.01. Tallinnas toimub Eesti Sõjameeste II kongress. Toetatakse iseseisva Eesti riigi loomist Eesti töövabariigina.
27.01. Eesti Asutava Kogu valimiste ettevalmistamisel toimuvad üle Eesti rahvuslaste korraldatud kõnekoosolekud, kus soovitatakse iseseisvus välja kuulutada.
31.01. Petrogradis kuulutab III Ülevenemaaline Nõukogude Kongress Venemaa Vene Sotsialistlikuks Föderatiivseks Nõukogude Vabariigiks.

Veebruar 1918. Soomusautod ja soomusrongid
01.02. Venemaal alustab Lev Trotski töölis- ja talupoegkonnast pärit vabatahtlikest Punaarmee formeerimist.
03.–04.02. Eestis on Asutava Kogu valimised.
09.02. Eestis kuulutavad kommunistid välja piiramisseisukorra.
10.02. Rahuläbirääkimistel Venemaa ja Saksamaa vahel ei jõudnud pooled kokkuleppele. Lev Trotski algatusel katkestas Venemaa Brest-Litovskis Saksamaaga peetavad rahuläbirääkimised, mis sai ajendiks Saksamaale sõja jätkamiseks Venemaa vastu. Saksa väed jätkasid liikumist Riia alt, et haarata oma kätte Lätimaa põhjaosa ja kogu Eesti ala. Seni Eestis peremehetsenud enamlastel algas sellega kiire põgenemine Venemaa suunas, sest demoraliseerunud vägedest ei olnud sakslastele võrdset vastast. Enamlaste hajutatud üksused põgenesid Venemaale, riisudes ja röövides oma teel
kõike kättejuhtuvat. Kogu sõjalise varustuse suutsid venelased Eestist kaasa vedada.

Kui venelased veebruaris 1918 Eestist taganesid, ei jäänud neilt pealetungivate sakslaste kätte ühtegi vene soomusautot, nagu üldiselt arvati. Samuti polnud neid Eesti rahvusväeosadel Vabadussõja algul. Kuna sellised masinad olid aga väga tõhusad jalaväe toetuseks, siis ei jäänudki eestlastel muud üle, kui hakata ise selliseid masinaid välja nuputama.

Esimesi soomusautosid asusid lausa entusiastliku raevuga arendama admiral Johan Pitka ja kapten Uus, kuna Pitkal oli Ameerika tänava kandis mingit laadi rauatöökoda. Õnnetuseks puudusid kummalgi mehel elementaarsed teadmised soomusautodest, rääkimata sisepõlemismootoritest. Kui paar masinat, nende hulgas esimesena valminud Estonia olid valmis saanud, saadeti need soomusrongide diviisi ülema polkovnik Karl Partsi käsutusse.

Kuid peagi selgus, et ka Partsi sõjalised kogemused ja tehniline taip ei saanud nende monstrumite vastu. Teadaolevalt põletasid enamlased nendest masinatest ühe Viru rinde lahingus. Teine osutus aga sedavõrd kangekaelseks, et see tuli vedada Estonia teatri õuele ja kinkida oma „nimekaimule“. „Nii möödus maailmasõda, Saksa okupatsioon ja kodusõdagi. Välja arvatud vahest ehk see, et kodusõja ajal seisis Estonia õues üks mootoriga sõiduk, mida nimetati „soomusautoks“ ja mille juurde teater oli kohustatud valve välja panema. Selle sündmuse kaudu võttis siis ka Estonia kodusõjast osa.“ (Ants Lauter, „Estonia“ 1906–1956, 1957). Kaua see valvamine võis kesta, ei ole täpselt teada.

Kui kapten Anton Irv sai teada, et 2. diviisi mingis väeosas teenib soomusautode spetsialist August Nieländer, hakkas ta kohe taotlema Nieländeri ületoomist soomusrongidele. Seda enam, et Nieländer oli esimese maailmasõja ajal saanud ohvitseri väljaõppe tol ajal moodsaima väeliigi
ehk soomusvägede alal Peterburis. Sellepärast pöördus kapten Irv diviisi ülemuse poole ettepanekuga, et nad võimaldaksid kapten Nieländeri ümberpaigutamist soomusrongide fivisjoni, kus Nieländeril tuleks hakata soomusautode üksust formeerima. Üksust, mille kohta isegi reaalsed plaanid veel puudusid.

29. märtsil 1919 määrati kapten Nieländer 2. diviisi päevakäsuga soomusrongide divisjoni koosseisu. Kapten Irve korraldusel oli Nieländeri esimeseks ülesandeks koostada soomusautode üksuse statuut ehk põhikiri, mille nimeks parema puudumisel sai soomusautode kolonn. Kolonniülema õigused võrdsustati selle määruse alusel polguülema õigustega ja rühmaülemateks said ohvitserid pataljoniülemate õigustega. Igasse rühma pidi kuuluma neli soomusautot ja iga auto ülemus pidi olema ohvitser.

Nieländeri kava kinnitati kõigis üksikasjades ja ta ise määrati algatatud soomusautode kolonni ülemaks.

Autod ja rongid erinevad mingis mõttes teineteisest. Kas just nagu öö ja päev, kuid siiski leidus rongidel üks eriline divisjoniülem, kes arvas, et nad mitte ei erine. Seda just kõige lihtsamal põhjusel, st mõlemad veerevad edasi ratastel. Kuid on veel üks põhjus, mis neid masinaid liidab. See on „soomus“, mis kõiki soomuselisi kokku pigitab: soomusauto ja soomusrong. Rong, mis liikus rööbastel, oli kohustatud toetama autosid kuskil külavaheteel ja autod, mis liikusid maantee porimülgastel, olid kohustatud toetama rongide ja nende löögiüksusi oma tulega. Nii pidi kujunema täiuslik koostöö ja kooskõla. Kuid elu ise ja eesseisev sõda kinnitasid hoopis midagi muud. Ohvitser küll mõtles, aga sõjajumal Mars otsustas. Võibolla sellepärast jäigi loodetud koostöö kesiseks nii Anna, Uderna kui ka Paju lahingus.

Rongid ei pääsenud löögile, sest raudteesillad ja teed olid purustatud. Autod ei pääsenud abistama, sest maanteede sillad vajasid alatasa uuendamist ning kindral Sula või Pori oli alati platsis. Soomusrongid lappisid auke tulejoonel ja soomusautod müttasid jõudumööda külavaheteede mülgastes. Aga ometi nad ei kohtunud, sest igaüks liikus omaette ja omal jõul.

See oli karm reaalsus kõigi üksuste kohta ja sõja ainsaks peateeks ning tänavaks kujunes raudtee, kus võisid liikuda üksnes soomusrongid oma löögiüksustega. Ülejäänud alad kippusid jääma eikellegimaaks ning seal valitsesid partisanisõja seadused, nagu Raamot on kuskil nimetanud. Sellest lähtudes tegi soomusautode divisjoni komandör kapten August Nieländer ülemjuhatajale raporti autode ja rongide vahelise nabanööri läbilõikamiseks, et autod võiksid tegutseda iseseisvate üksustena, mida nad nagunii tegidki.

Ülemjuhataja oli sellega täiesti päri, kuid soomusrongil tuli sellest nii raske sõnalahing, mille tulemusena kahiti ainuke spetsialist kapten Nieländer soomusautode diviisist. See oli võimalik väe ja võimuga. Kuid Moirale vastuhakkamine ei olnud ega ole ühegi sureliku, ka mitte polkovnik Partsi võimuses. Saatus ei lasknud oma lemmikut karistamatult solvata ja soomusdiviisi esimesel aastapäeval Valgas meeskondade kohtumisel maksis Moira avalikult oma lemmiku Nieländeri solvamise eest polkovnik Partsile ausalt ja julmalt kätte, et isegi Nieländeril hakkas temast kahju.

Tegelikkuses osutus rongide ja autode liitmise „loogika” üsna saamatuks, sest otsest kasu nendest masinatest võisid loota üksnes löögipataljoni võitlejad, mitte rongimehed. Kellelegi ei turgatanud siis pähe formeerida iseseisev soomusautode üksus, mis oleks allunud vahetult 2. diviisi staabile asukohaga Tartus või Rakveres. Sealt oleks neid olnud lihtsam saata Narva alla või lõunarindele. Suurimaks probleemiks soomusrongide divisjonil oli asjatundjate puudumine autode alal, mida suurendas veelgi Nieländeri vallandamine.

Uue ajaarvamise algus Venemaal
14. veebruaril 1918 (vkj 01.02). hakkas Eestis kehtima uus ajaarvamine Gregoriuse ehk uue kalendri järgi. Sellekohase otsuse võttis Nõukogude Venemaa valitsus vastu 24. jaanuaril 1918. Sisuliselt tähendas see, et veebruarikuu kestis ainult kaks nädalat. Pärast esimest veebruari (01.02.) tuli kalendrisse kohe 14. veebruar ning nende 13 kalendripäeva kaotus oli tingitud Juuliuse ehk vana kalendri astronoomilisest mahajäämusest.

Kuigi Eestis ilmunud ajakirjandus on püüdnud hoida ajaarvamises sirget joont, selleni esialgu aga ei jõutud ja üldine arvestus on toimunud kauemat aega vana kalendri järgi. Sel lihtsal põhjusel tuleb kronoloogias kriitiliselt jälgida kuupäevade esitust, kuna tekstis võib olla sekka kukkunud kuupäevi vana kalendri järgi. Näiteks kuulutas Eesti Maapäev end kõrgema võimu kandjaks Eestis 15. novembril 1917 vana kalendri järgi, kuid uue ehk Gregoriuse kalendri järgi 28. novembril 1917.

Iseenesest on 13 päeva kaotus sajandi kohta tühiasi, võrreldes segadusega, mida Eesti riik tekitab jätkuvalt kehtivat kalendrit ignoreerides kella keeramisega igal aastal lausa kahel korral. Proovige siis väita, et seda tehakse kaine peaga. Sellepärast on oluline märgata tegelikku üleminekut uuele kalendrile ja millal see toimus. Täpsemalt – kalendri korrigeerimine toimus 1. veebruaril 1918, kui kalendri ajakella lükati sel päeval 13 päeva võrra edasi 14. kuupäevale.

Soomusautode divisjoni sünd
Kui enamlased veebruaris 1918 Eestist taganesid, ei jäänud sakslaste kätte ühtegi venelaste soomusautot, samuti polnud neid ka eestlastel Vabadussõja algul. Kuna aga soomusautod olid väga sobivad jalaväeoperatsioonidel, siis pidid eestlased asuma omal käel neid valmistama. Omal algatusel asusid neid masinaid mitte just konstrueerima, vaid omal käel ja intuitsioonil kokku sobitama admiral Pitka ja kapten Uus. Kokku sobitama on siin vist õige sõna, sest kummalgi mehel puudus kange tahtmise kõrval erialane ettevalmistus neid soomusega kaetud sõidukeid ehitada, isegi konstrueerida. Nad mõlemad olid meremehed ja selleks ka jäid. Kui pidada silmas Eesti maastiku raskeid iseärasusi, siis seda enam vajati inseneridelt vajalikku ettevalmistust.

Konstruktsioonilt esimene vähegi arvestatav soomusauto saadi soomlastelt venelastelt võetud sõjasaagina Narva rindel, mis kingiti Eestile ja jõudis lõpuks L. R. soomusrongi nr 2 divisjoni käsutusse. Pärast paari nimevahetust sai sellest Pisuhänd, mis oli varustatud spetsiaalselt tugeva mootoriga ja kohandatud ka rasketele teeoludele. Selle masinaga tõmbas kapten Nieländer Pihkva taga Slavkovitši külas ühest maantee kraavist välja ka kapten E. Lundborgi soomusauto Kalevipoeg, mis Lundborgi juhtimisel oli seal mülkasse sattunud. Olukorda hinnates on Nieländer arusaamatuses küsinud: „... kuidas sellisel kohal asjatundjate (konstruktorite) ajud polnud olukorrast õieti aru saanud, et 60-hobujõulisele šassiile selline raske pealis ehitati [---] on masinale ülejõu käiv ja sõja oludes väga ohtlik lahendus. (A. Nieländer, „Taktikepi ja relvaga. Mälestusi”, Stockholm, 1982).

Kui paar liikumisvõimelist masinat oli Tallinnas Pitka „töökojas” mingil moel soomusega kaetud, saadeti need soomusrongide divisjoni ülema käsutusse. Nii nagu masinate ülesehitus osutus üleliia raskepäraseks ja kohmakaks, osutus sama vääraks ka otsus saata need monstrumid soomusrongide koosseisu. Esiteks vajas soomuskatet jalavägi, mitte soomusrong, ja teiseks oli soomusautodel lausa hüpnootiline mõju vaenlase jalaväeüksustele, kuna neil endil selliseid masinaid ei olnud. Peale selle tuleb arvestada veel autode mobiilsusega, mis pole tinginud roobaste mahapanekut. Kõiki neid eeliseid üles lugedes ja kokku rehkendades on raske jääda erapooletuks, miks jäeti autod soomusrongide koosseisu.

Nii on arutlenud – hoia nüüd kõhtu kinni või mitte – Peterburi keiserliku õukonna kapellmeister ja esimese Eesti konservatooriumi asutaja Tartus ning üks Venemaa parim soomusmasinate asjatundja Eestis kapten August Nieländer. Oleks ülekohtune süüdistada, et Eesti kaitseväel just sellest viimasest arujupikesest alluvusküsimustes puudus kätte oleks tulnud või Nieländer olnuks see viimane prohvet Idamaalt, kes kohe kõik asjad oleks õigesse kohta loksutanud. Sugugi mitte. Divisjonil oli arusaamist kapaga jagada, kuid soomusrongide ladvikus leidus üks erakorraline persoon ehk jonnipunn, kelle taha ka kõige asjalikumad kavatsused, eriti just soomusautode osas, pidid täielikult umbsõlme jooksma. See jonnipunn oli soomusdivisjoni ülem alampolkovnik Parts.

Eesti Maavalitsuse esimees Konstantin Päts ja Eesti diviisi ülem alampolkovnik Johan Laidoner otsustasid, et eesti rahvusväeosad peaksid jääma Vene-Saksa sõjas erapooletuks. Nii erapooletuks, et 1919. aasta suvel tuli seda erapooletust tõestada Landeswehri sõjaga. Iseküsimuseks jääb, kas seda sõda teise suurema sõja rüpes oli üldse kellelegi vaja. Kelle huvides oli vaja balti-sakslasi taga kiusata, küsib Janika Kressa (K&E, 2014).

Ja õigesti küsib, sest Soome eeskujul tulnuks kõik baltisakslastest kodanikud kui Eesti patrioodid ja eesti kultuuri kandjad igal võimalikul viisil integreerida Eesti riigi koosseisu. Kurb on kuulda ja lugeda baltisakslaste mälestusi kaotatud Eestist kui oma kodumaast, milles pole vaja kahelda. Veelgi halvaendelisem, et need potentsiaalsed Eesti riigi toetajad ja sünnipärased kodanikud kuulutati Eestis lindpriiks! Mille eest ja mis seaduse alusel? Ainult jagamatu võim oli see, mis ajendas alaväärsuskompleksis vaevlevat valget klikki mõrvama Eesti patrioote – Eesti töölisesindajaid, venelasi või sakslasi, kes julgesid kahelda võimu legitiimsuses või nõuda valitsuselt sõja lõpetamist Venemaa vastu.

Järgneb.

 

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 15/02/2024 08:37:31