Küsitlus

Millise vahendiga algaval talvel kodus lund roogid?

ILMAR VANANURM: südametest

Iidse muinasjutu taustal pajataksin hästi lühidalt tänasest. Õilis rüütel (vabadusvõitleja!) tahab surmata neitsineide õgivat kurja lohet. Raiub mõõgaga lohe pea maha, kuid mahalöödu asemele kasvab mitu uut pead.

Pika ja raske võitluse käigus hakkab naiivsevõitu vabadusvõitleja aru saama, et lohel on kuripalju päid ning kõiki ta lihtsalt ei jõua hävitada. Aga süda on üks ning see tuleb läbi torgata!

Möödunud sajandi seitsmekümnendatel, kui suurtel lavadel laulsid segakoorid „Hotjat li russkije voinõ...” („Kas tahavad venelased sõda...”) kirjutas Leedu poeet Alfonsas Maldonis (1929-2007) oma luuletuse „Pisarad” viimases salmis nõnda: „Kostab sosinat: „Et ei iial korduks! / Verega on makstud rahu eest. / Elu pole muinasjutt, kuid võrsub / timukale tapja käsi veel”.

Need read meenusid, kuna olen ise selle luuletuse eesti keelde tõlkinud (trükitud ka mu luulekogus „Lehed, tuulest kantud”, 1996).

Eesti mehed ei jõua kunagi kõiki Kremli-lohe päid maha niita. Peame keskenduma sellele, kuidas aidata lõppu teha meie naabruses asuva ülbe kurjuse südamele. Päevast päeva peaksime oma naiivsetele kaasmaalastele meelde tuletama, et kurjus mõistab end ka ilusalt ja väga veetlevalt esitleda ning mitte vähe ka meie riigi rahaahneid on tolle veetleva rikka võrku langenud. Küll oleks hää, kui meie eestlased ei läheks enam kunagi sinna kurjuse kantsi suudlema diktaatorite veriseid käsi ning anuma, et nood võtaksid lausa hõbekandikul päris seaduslikult uue Eesti-Vene piirilepinguga oma deržaavasse meie isade ja vaarisade elupaigad ning kalmistud.

Kuidagi ei tohiks me eales meelest lasta meie iseseisvuse lapse- ja noorusaegu, millal me ehitasime betoonpunkrid Irboskast seitse kilomeetrit Pihkva poole Tessavitsa küla lähedale. Need on siiani seal näha kõigile, kes aga soovivad näha. Nende tagant kulgeb Eesti Vabariigi idapiir.

Mõtleme veel, kas ikka peaksime täna ehitama uusi punkreid sealt 40 km lääne poole, kui ballistilised raketid neist niikuinii suudavad üle lennata. Mõõku aga küll peame taguma! Selliseid, mis vaenlase südamesse ulatuvad.

Kas pole tähtsamast tähtsam aru saada, et headus ning ka kurjus asuvad südames?! Iga päev on vaja pingsalt mõelda, kuidas üht turgutada, teist aga maa pealt kaotada.

 

Autor: ILMAR VANANURM, kirjanik
Viimati muudetud: 08/02/2024 08:55:41

Lisa kommentaar