Seitsmeliikmelise pere ema jõuab hoolida ka võõraste laste eest
Aasta alguses oleme külas olnud MTÜ-l Võrumaa Lasterikkad. Tänaseks külaliseks on sädeinimene Kätlin Kann Võrumaalt Rõuge vallast.
Kätlin on naine, abikaasa ja viie lapse ema. Ennast meeldib talle muuhulgas kirjeldada sõnaga „seikleja” – see võtab hästi tema olemuse ja tegemised kokku. Kätlin töötab vallavalitsuses sotsiaaltöö spetsialistina, õpib Tartu ülikooli magistriõppes kogukondade arendamist ja sotsiaalset heaolu, on armastav ema oma lastele ning toetav jõud oma abikaasale. Kätlin armastab teha erinevaid asju: lugeda korraga viit erinevat raamatut, väljas päevapingeid maha kõndida, teha talisuplemist, koolitustel käia, perele küünlavalgel ja muusika saatel tantsides süüa teha ning inimestega koos olla.
Milline oli sinu teekond MTÜ-ni Võrumaa Lasterikkad?
Mind kutsuti üldkoosolekule ja järsku Kadri kõrvalt toksas, et kuule, kandideerime juhatusse, teeme pulli! Ma olin siis parajasti kodune, kuid suhtlemine ja korraldamine on mulle alati hästi meeldinud. Ja tagantjärele vaadates oli see jube lahe otsus, see sündis küll ruttu ja äkki, kuid see oli kindlasti üks minu elumuutvamaid kogemusi. Rõõmsates, kurbades, kergetes ja rasketes hetkedes – kõike sai kogeda. Mind oli raske arvuti taha projekte kirjutama panna, pigem suhtlesin inimestega, tõstsin kaste, korraldasin ja tegin kõike muud sotsiaalset. See ongi juhatuse juures eriti äge, et igaüks panustab oma oskustega. Me olime nii ägedad! Võtsin endale peale koolikampaaniate korraldamised, toidujagamise, toidupääste – mulle nii meeldis päris inimestega suhelda ja koos olla. Vabatahtlikud abilised olid nii erilised, meil oli väga hea side. See andis hästi palju jõudu.
Miks oled ühingus aktiivne ja miks see oli sinu jaoks oluline?
Ma mäletan hästi, kui meil neljas laps sündis, kuidas see reaktsioon inimestel oli. Kuvand lasterikastest perekondadest oli kergelt öeldes jahmatav ja kohati vastik. See väga puudutas mind, kui minult küsiti, et oi, mis siis sul nüüd juhtus? Miks mul niiii palju lapsi on? Ma olen valinud, et mul on lapsed. Nad ei ole kogemata siia sattunud. Suurt pere nähakse pigem vaesena, aga mul oli nii suur isu näidata, et see on tegelikult tõeline rikkus. Rõuges, meie kodukohas, on palju peresid, kus kolm last on justkui miinimum. Aga kahjuks jõuavad tihti pildile üksikjuhtumid, kus olukord on pigem kehv. Need üksikud juhtumid väga kontrollivad seda praegust kuvandit.
Kui me 2019. aastal võtsime ühingu väga pikaajaliselt ja hästi tublilt juhatuse liikmelt üle, siis tegime palju suuri muutuseid. Hakkasime tegema toidupäästet. Teadlikult nimetasime selle toidupäästeks, mitte toiduabiks. Tarmoga (toona juhatuse liige) me seda alustasime ja teadaolevalt esimesena Eestis võtsime üle ühe juuksurite online-broneerimise süsteemi. Seal siis sai broneerida, et kas tuled appi toitu korjama või tuled pakile järgi. Mõlematel olid teatud arv kohti, kindlad kellaajad ja said online'is koguaeg vaadata ja muuta. Ma mäletan, et ühes Mõttekoolis jagasin seda mõtet, siis tundus ka, et see on midagi väga ägedat.
Mis sind motiveerib?
Tahan olla oma lastele hea eeskuju. Mina ise loon oma elu. Mul on peegli peale kirjutatud lastele, et „täna loome homse”. Minust endast algab kõik ja see motiveeribki. Ma hästi palju oma lastelt ja lähedastelt küsin seda, et kuidas teha niimoodi, et endal oleks hea olla? Kuidas saaks paremini? Muidugi on elus jamasid hetki, aga just see praegune hetk – kuidas saab veel paremini? Mingi patarei on mul ilmselt ikka sees ka, laen neid õhtul kaisutamisega ja muside-kallidega. Pigem tulevadki õiged asjad minuni kergusega. On lihtsalt mingid otsused, mis tulevad kergelt, nt ülikool, kandideerisin ja saingi sisse! Vastuvoolu on ka tore ujuda, aga kaua sa jõuad?
Mida teed siis, kui on raske?
Olen enda jaoks selgeks mõelnud, et mul on alati valik. Minu lapsed on olnud minu valik. Minu elu on minu valik. Ma saan otsustada, et naudin igapäevaseid asju. Näiteks perele söögitegu, lihtsalt otsustan teha sellest päeva parima hetke. Vahepeal ikka on raske, aga siis tajungi, et need on need korrad, kus ma olen jäänud liiga üksi.
Mingi hetk, kus mul oli keerulisem periood, siis läksin jooksma, jalutamine aitab samuti. Ja ma täitsa jooksin ennast hingetuks, et tunda seda füüsilist kurnatust. See andis hea restardi. Siis saab pea selgeks ja mõtted liikuma. Mulle väga meeldib, kui saab lumelabidaga lund visata või puid vedada, kuidagi ennast füüsiliselt välja elada. Mõnikord ma täitsa raputan ennast, mured kukuvad lihtsalt maha. Nüüd tunnen küll, et tahaksin ka endale rohkem aega võtta, töötan usinasti selle nimel.
Millised on olnud sinu lemmikhetked MTÜ-s tegutsemise juures?
Üks ägedamaid üritusi oli meil üks nääripidu Vastseliina jääväljakul, kuhu saime taha hästi suure sponsorluse – see oli väga uhke tunne! Või kui jagasime Soome pakke, tassisime inimestega koos neid raskeid kaste – ja nad teevad seda kõike lihtsalt omast tahtest. Keegi ei hädalda, ei virise, need hetked olid erilised. Päris hetked nende armsate inimestega, need olid vinged. Ilma inimesteta, kellega me koos toimetasime, poleks mina toiminud. Kui mu noorim laps sündis ja meil ühingus oli kellelegi veel oma musirull kaasas, see ühtne kogukonna tunne on midagi kirjeldamatult võimast. Me oleme koos, me teeme seda koos, me oleme üksteise jaoks olemas – see on midagi erilist!
Ja mis mulle veel meeldis: [lasterikaste perede] liidu suured kohtumised, need olid üliägedad. Siin toimetades oled ju väikse pundiga, aga kui saad üle Eesti juhatustega kokku, saad aru, et me oleme ühine ja üks. See ühine olemine ja energia, mis õhus oli, see oli nii võimas. Pigem ongi mulle meeldinud see loomise protsess, mitte isegi see, kuidas midagi välja tuleb, vaid see teekond, kus meeskond teeb koos ja on ühine sünergia. See hullult meeldis mulle. Olen ülitänulik selle kogemuse eest!
Millised unistused võiksid kümne aasta pärast olla täide läinud?
Mul on isiklik elu selline, et ma ei teegi selliseid kindlaid plaane. Mulle meeldib igat päeva lihtsalt nautida. Aga mulle lähevad hästi korda laste ja nende vanemate vahelised suhted. Ma soovin väga, et kümne aasta pärast oleks kõikidel lastel vähemalt üks täiskasvanu, kellel oleks tema jaoks aega. Ma olen olnud koolis ja lasteaias õpetaja ning näinud palju erinevaid ja kohati keerulisi olukordi. Kui see unistus kunagi täituks, siis oleks väga vinge. Ma usun täiega, et unistused lähevad täide ja et elu on ilus, kui oskad seda niimoodi vaadata. Peab ise olema valmis seda elu ja ilu vastu võtma.
Autor: SANDRA EOWYN KARU
Viimati muudetud: 08/02/2024 08:29:53