Balti riikide kaitseministrid kiitsid hiljuti heaks ühise kaitsevööndi rajamise vastu Venemaa ja Valgevene piiri. Lähiaastatel kerkivad selle ettevõtmise käigus ka Kagu-Eestisse sajad betoonpunkrid, mis meenutavad maakeldreid – ja mida põhimõtteliselt saab ka kartulite säilitamiseks kasutada.

Eesti, Läti ja Leedu kaitseminister kiitsid ülemöödunud nädalal heaks ühise Balti kaitsevööndi rajamise vastu Venemaa ja Valgevene piiri. Kaitseministrid allkirjastasid hiljuti Riias leppe, mille kohaselt rajavad Eesti, Läti ja Leedu lähiaastatel oma piiridele kaitsevööndi. See koosneb erinevatest kaitserajatistest, mille eesmärk on heidutada ja vajadusel kaitsta sõjalise ohu eest.

„Balti kaitsevöönd on hoolikalt kaalutud ja läbi mõeldud projekt, mille vajadus tuleneb julgeolekuolukorrast. Venemaa sõda Ukrainas on näidanud, et lisaks varustusele, laskemoonale ja inimjõule vajame Eesti kaitsmiseks esimesest meetrist ka füüsilisi kaitserajatisi piiril,“ ütles kaitseminister Hanno Pevkur. Ta rõhutas, et kaitserajatiste eesmärk on vältida sõjalist konflikti meie piirkonnas.

„Teeme seda selleks, et Eesti inimesed saaksid end turvaliselt tunda, ent kui peaks ilmnema vähimgi risk, oleksime erinevateks arenguteks kiiremini valmis,“ lisas Pevkur.

Kaitserajatiste kontseptsioon lähtub NATO Madridi tippkohtumisel kokkulepitust, et liitlasi tuleb kaitsta alates esimesest meetrist ja uutest regionaalsetest kaitseplaanidest. Balti kaitsevööndi kompleksi elemendid paigutatakse maastikule hajutatult, arvestades nii vastase kui ka keskkonnaanalüüsi tulemusi, samuti kaitseväe üksuste lahinguplaani. Balti riigid on üks operatsiooniala ja seetõttu ehitatakse kaitserajatised ühiselt Läti ja Leeduga koordineerides.

Rahuajal ei paigutata kaitsevööndisse ei lõhkematerjali, lõiketraate ega muid takistusi, rajatakse tugipunktide ja jaovarjendite võrgustik. Kogu protsess kulgeb koostöös kohalike kogukondadega ja kokkuleppel maaomanikega.

LõunaLeht uuris kaitseministeeriumilt, kui palju selliseid kaitserajatisi kagupiirile paigaldatakse ja kas neid kerkib ka näiteks Pihkva ja Lämmijärve äärde. Ministeeriumi kaitsevalmiduse asekantsleri nõunik Kaido Tiitus sõnas, et kaitsevöönd rajatakse terve idapiiri ulatuses.

„Praegu saame rääkida planeeritavast üldmahust, aga kuhu ja kui palju, selle panevad paika kaitseväe planeerijad koostöös kohalike kogukondade ja maaomanikega,” ei soovinud ta veel arve välja käia.

Teadaolevalt on rajatavate betoonpunkrite arvu hinnatud 600 ringis ja meie kanti võiks neist tulla umbes 300.

Millised need punkrid välja näevad ja millal valmivad?

„Balti kaitsevöönd on olemuselt tõkestus- ja välikindlustusmeetmete kompleks, mille elemendid maastikul toetavad kaitsvate üksuste tegevust tugipunktides, et vajadusel seisata agressiooniüksuste pealetung,” selgitas Tiitus. „Oluline on rõhutada, et kaitsevööndi algatus hõlmab ka paarikümmet tugipunkti miinide, nn draakonihammaste ja muu tõkestusmaterjali hoiustamiseks. Punkrite eesmärk on osana sellest kompleksist pakkuda kaitsel asuvate üksuste isikkoosseisule majutusvõimalust ning kaitset vaenlase suutükiväe tule eest, olles valmis vastu pidama kuni 152 mm mürsu tabamusele. Võrdlusena võib tuua maakeldri, mis on üsnagi sarnase ehituspõhimõttega. Aga muidugi sõltub kohapealsetest ehitustingimustest, kui sügavale saab majutuspunkri paigaldada. Punkrite paigaldamist tahame alustada hiljemalt 2025. aasta alguses.”

Mingeid piiranguid paigaldatavad kaitserajatised ministeeriumi esindaja sõnul piirkonda ei too. Liikumisvabadus säilib endiselt ja kedagi piirama ei hakata, märkis ta. Rahuajal paigaldatakse maastikule ainult majutus- ja varjepunkrid. Punkri juurde rahu ajal muid tõkestuse (miinid, oksatraat, teetõkked jms) ega välikindlustuse (laskepositsioonid, jooksukraavid jne) vahendeid ei rajata. Omal volil punkritesse siseneda või neid kasutada ei ole tema sõnul aga lubatud.

Meedias on siiski juba kirjutatud, et vajaduse korral saab kaitsevägi sõlmida maaomanikuga kokkuleppe ja näiteks lubada tal punkris kartuleid hoida. Tiitus rõhutas oma vastuses mitmel korral, et sisuliselt sarnanevadki need punkrid maakeldriga. Punkrid tulevad 30‒35-ruutmeetrise pinnaga, majutavad jaosuuruse üksuse ehk kümme inimest ja sisaldavad kõike elamiseks esmavajalikku.

Mida peaks neist punkritest teadma maaomanik, kelle maale need püstitatakse?
Vastab kaitseministeeriumi kaitsevalmiduse asekantsleri nõunik Kaido Tiitus:
„Esiteks kindlasti seda, et kõik need tegevused peavad aitama Eestit paremini kaitsta, kui selleks peaks vajadus tekkima. Kaitserajatiste paigaldamine arutatakse kindlasti maaomanikuga läbi. Soov on leida parim asendiplaan, aga et siiski oleks võimalik taktikalist ülesannet täita.

Majutuspunker ise, kui see on lõpuks taimestikuga kattunud, ei tohiks ka kriitilist silma riivata, sest see peaks eelkõige meenutama Eesti rahvuslikust arhitektuurist tuttavat maakeldrit. Punker ei kujuta ohtu maaomanikule, tema lähedastele ega loomadele. See on võimalik paigaldada selliselt, et sinna keegi kõrvaline sisse ronida ega kukkuda ei saaks. Punkri juurde rahu ajal muid tõkestus- ega välikindlustusvahendeid ei rajata. Sõjaohu korral, kui kogu riigis kehtestatakse kõrgendatud kaitsevalmidus, tuleb sinna kaitseväe üksus, mis valmistab lõplikult ette enda kaitsepositsiooni. Vaatamata pingelisele julgeolekusituatsioonile meie piirkonnas praegu otsest sõjaohtu ette näha ei ole, aga valmisolek on siiski oluline.”

 

 

Autor: LÕUNALEHT
Viimati muudetud: 02/02/2024 09:12:24