Küsitlus

Millise vahendiga algaval talvel kodus lund roogid?

VAMBOLA RAUDSEPP: meie tulevik – kõrgeltharitud Eesti rahvas

Haridus-teadusvaldkonda käsitleme koos, sest õpetada saab seda, mida teame. Täpsemalt, teaduslikke teadmisi. Strekide korral tõstatame probleeme, kuid nende lahendamine võtab aega, nõuab eriteadmisi ja raha.

Iga streik sisaldab mõningal määral vägivalda, mistõttu nähtus on iseenesest väga äärmuslik. Meile pole seda vaja. Samas ma ei kujuta hästi ette seda, kuidas näiteks teadlane streigib? Pealegi ükski streik ei möödu nii, et ei too ühiskonnale ainelist ja moraalset/vaimset kahju.

Tänapäeva õpetajale on esitatud väga kõrged nõudmised, sest elame turbulentses maailmas. Teame, et kasutatavates õpikutes on mingil ajahetkel kirjapandud seis, tagasivaatena möödanikku. Tõepoolest, alusteadmised jäävad paika, aga oskuskeel, terminid, mõisted võtavad mahus juurde. Teadmiste maht kasvab tormiliselt. Et seda kõike mõista, ei piisa sellest, kui gümnaasiumis õpetab magistrikraadiga õpetaja, vaid tal võiks olla isegi doktorikraad. Ja veel enam, ta peaks tegelema pidevalt teaduslike uuringutega (miks mitte, kui gümnaasiumis õpetab ka professor?).

Elame ja töötame eestikeelses keskkonnas. Ja siit omad spetsiifilised probleemid. Õpetaja peab pidevalt olema kursis muutustega oskuskeeles, s.o muutustega ennekõike inglise keeles ja siit tulenevate vajalike muudatustega eesti keeles. Raske just meil, kes me õpetame ja püüame teha ka teadust eesti keeles.

Muide, mäletan hästi, kuidas minu Soome kolleegid püüdsid 1970/80ndatel arendada soome majandusala keelt vastavalt maailmataseme nõuetele, ennekõike inglise keelele vastavalt. Samas püüdsin jälgida, kuidas samu probleeme lahendasid ka Läti ja Leedu kolleegid peale riigi taasiseseisvumist. Ega meil siin Eestis kergem olnud.

Arusaadav, et kiirenevate muutustega kaasneb väga suur töö, mis nõuab aega ja sügavaid teadmisi. Paraku kõigele sellele vaadatakse kui õpetaja endastmõistetavatele lisapingutustele. Me pole isegi täiel määral seda tööd mõtestanud, tähtsustanud, rääkimata selleks eraldi aja ja raha eraldamisest.

Lõpetuseks. Eestis peab olema õpetaja, teaduri, magistri, teadusdoktori või professori prestiiž eriti kõrge. Ja see peab olema riigi prioriteet. Samas pole vaja kõrvutada õpetajat teiste eluvaldkondade töötajatega (aga ka nendel on raske!). Johtub just heast õpetajast meie tulevik, s.o Eesti kestmajäämine oma keele, kultuuri ja kõrgelt haritud rahvaga.

Loe ka „JÜRI VARIK: haridus kui probleem on meie riigis tänaseni sõnastamata” 11. jaanuari LõunaLehest.

 

 

Autor: VAMBOLA RAUDSEPP, emeriitprofessor, Kooraste
Viimati muudetud: 01/02/2024 08:57:29

Lisa kommentaar