Riigiasutus alustas projektiga kagueestlasigi ohustavate üleujutuste ennetamiseks
Keskkonnaagentuur alustas sel aastal projektiga „Üleujutusohu ennetamine ja leevendamine, hoiatussüsteemid“. Projekti eesmärk on maandada Eesti riskipiirkondades üleujutustest tingitud võimalikke kahjulikke tagajärgi ning tõsta üleujutusohuga seonduvat teadlikkust ja tegutsemispädevust. Teiste seas tuleb üleujutuste suhtes ettevaatlik olla Võru, Vastseliina ja Taheva kandi inimestel.
Eesti on üpris rahuliku ilmastikuga piirkond ja meie jõed võrreldes Euroopa omadega ju väiksed, ometi on üleujutusoht meilgi teatud piirkondades reaalne ning selleks valmisolek aitab märkimisväärselt vähendada nii majanduslikke ja tervisekahjusid kui emotsionaalseid traumasid. Kliimaministeerium on määranud Eestis üleujutusohu riskipiirkonnad, kus selle ohu ennetamise ja võimalike kahjude leevendamisega peab süsteemselt tegelema.
Üleujutuste projekti käigus luuakse üleujutusohu ennetamiseks ja leevendamiseks veetaseme ja äkksadude jälgimis-, prognoosimis- ja hoiatussüsteemid, mis pikemas perspektiivis aitavad suurendada vastupanuvõimet kliimamuutustele. Projekt hõlmab uuringuid parimate ennetusmeetmete valikuks riskipiirkondades ning üleujutusohu ennetamiseks tehtavat teavitustegevust. Projekt kestab 2024 jaanuarist kuni 2029 detsembrini. Projekti eelarve on 10 293 020 eurot, millest 70% on Euroopa Regionaalarengu Fondi toetus ja 30% on riikliku kaasfinantseering.
Miks me täna räägime Eestis üleujutustest?
Üleujutus võib Eestis tekkida rannikualadel, merelt tulevate tormidega on ohustatud näiteks Pärnu, Haapsalu, Kuressaare ja ka Tallinna linn. Pärnus ja Haapsalus ületas meri kriitilise veetaseme (Pärnus +180 cm ja Haapsalus +170 cm EH2000 järgi) viimati 2015. aasta detsembris, kuid see tähendab juba seda, et meri tungib linnatänavatele, üleujutus seab ohtu inimesed, takistab liiklust ja kahjustab vara. Napilt jäi kriitiline veetase ületamata Pärnus 2022. aasta veebruaritormi ajal. Seevastu Tallinnas Pirita veetasemejaamas on merevesi tõusnud üle kriitilise taseme (+100 cm EH2000) viimastel aastatel korra või enamgi aastas, sealjuures viimati 14-15. oktoobril 2023 püsis veetase Pirital kriitilisest piirist kõrgemal lausa 12 tundi järjest. Selline pikalt kestev kõrge veetase, mis sulgeb tänavaid, võib häirida ka päästeameti ja politsei operatiivtööd.
Siseveekogudel võib üleujutusohtu põhjustada Tartus Emajõgi, Sindis Pärnu jõgi või Võru linnas Tamula järv, nagu näiteks juhtus 2023. aasta aprilli alguses, kui kevadise suurveega tõusis Tamula järve veetase kriitilise piirini. Suuremad üleujutused olid Tartu linnas 2010 ja 2011 kevadel, kui väga lumerohkete talvede järgselt väljus kevadise suurvee ajal Emajõgi Tartu linnas oma sängist ja ujutas üle linnatänavad. Kuid üleujutus võib tekkida ka seal, kus veekogu läheduses ei olegi, need on need äkksadudest põhjustatud linnalised või mittelinnalised üleujutused, kui korraga sajab alla ootamatult suur kogus vihma ja sademeveel pole korraga kuhugi ära voolata.
Kas üleujutus on ohtlik?
Üleujutus, kui see tekib asustatud alal, on ohtlik! Üleujutusega võib kaasneda kiire veevool, millega omakorda liiguvad kaasa näiteks jääpangad, muda ja pinnas, vette langenud puutüved, linnades ka mööbel, sõidukid või lausa majad tervenisti. Kiirelt voolaval veel on purustav jõud. Üleujutusalal pole enamasti teada veesügavus ega vee all olevad ootamatud süvikud või objektid, millega võib üleujutusalal paadiga liikudes või muul moel turnides kokku sattuda. Linnas võib üleujutusega kaasneda ulatuslik haigustekitajate levik, kui tulvavesi seguneb kanalisatsioonis voolava reoveega. Asustusalal põhjustab üleujutus peaaegu alati suuremat või väiksemat varalist kahju. Mida kauem üleujutus kestab, seda rängemad on selle tagajärjed. Suurte üleujutuste korral hävivad inimeste kodud ja linnade infrastruktuurid.
Seetõttu on ülimalt oluline, et riskipiirkondades olevatel ja elavatel inimestel oleks ohuolukorraks valmisolek ja tegutsemispädevus. Riskipiirkonna elanikul peab olema selge arusaam, kui kõrgele tema kodus võib üleujutuse korral vesi tõusta ja mida see päriselt tähendab. Kas ohus on ainult keldris asuvad moosipurgid või tuleb üleujutuse korral kolida kõrgemale korrusele või kodust üldse evakueeruda ja maine vara hüljata. Milline on varaline ja emotsionaalne kahju, mida inimene on päriselt valmis taluma, kui üleujutus juhtub? Kust saab ohupiirkonnas viibiv inimene pädevat informatsiooni ja millised on käitumisjuhised? Mida saab või peab kaasa võtma, kui kodust tuleb lahkuda? Kuidas teisi abistades ennast ja abistatavaid mitte seada täiendavasse ohtu? Üleujutuste projekti üks fookustest on tõsta inimeste ja ametkondade teadlikkust üleujutusohust ja oskust ohuolukorras tegutseda ning selleks töötame koostöös projektipartneritega välja juhendid ja korraldame teavituspäevi.
Mis on üleujutus ja millest see tekib?
Üleujutus või uputus on olukord, kus veega on kaetud ala, kus tavaliselt muidu vett ei ole. See võib olla jõe lammiala, põld, mets, linnatänav või hoone siseruumid. Üleujutused Eestis on üldjoontes põhjustatud neljast nähtusest.
Mereranniku üleujutused lähtuvad merelt koos tormiga ja need on tavaliselt üsna lühiajalise iseloomuga üleujutused, mis kestavad mõnest tunnist ööpäevani. Kuigi meil on riikliku seirevõrgu rannikumere jaamadele määratud kriitilised veetasemed, ei tähenda see, et rannikumeri mujal oleks ohutu. Looduskaitseseaduse kohaselt määratakse korduva üleujutusega ala piir mererannal üldplaneeringuga või kui seda piiri ei ole määratud, loetakse korduvalt üleujutatud ala piiriks üks meeter kaldajoone kõrgusväärtusest. Miks sellele alale ei lubata ehitada elamut? Näiteks postidele, et üleujutuse korral maja jääks veest kõrgemale. Sellepärast, et hoolimata ehitustehnilistest lahendustest kulgeb juurdepääs, näiteks tuletõrje, politsei või kiirabi juurdepääs antud majale siiski maad mööda, mis üleujutuse korral on vee all. Ja selles olukorras ei suuda riik tagada oma elanikule elutähtsat teenust. Sel ühel päeval, mis võib juhtuda kord kolme või kümne aasta jooksul.
Siseveekogud võivad tõusta ja tõusevadki üle kallaste tavaliselt kevadise suurveega, harvem ka ootamatute paduvihmadega muudel aastaaegadel. Kevadine suurvesi on aasta kõige oodatum, suurejoonelisem ja olulisem hüdroloogiline sündmus meie jõgedel, millest oleneb kogu ülejäänud aasta veerohkus või vaesus ka pinnases ja põhjaveekihtides. Asjaolu, et jõgi väljub kevadsuurveega oma tavapärasest sängist, ei ole tingimata ohtlik. Otse vastupidi, teatud ökosüsteemide toimimiseks võib see isegi elutähtis olla ja ilma kevadise üleujutuseta ei teki mõnele liigile näiteks sobilikke paljunemistingimusi. Kevadisest suurveest põhjustatud üleujutus on üldiselt aeglase iseloomuga ja võib kesta järjest mitmeid päevi.
Kolmas üleujutusi põhjustav nähtus on paduvihm. Paduvihmad, eriti pikemale põuaperioodile järgnenud paduvihmad võivad järsult kergitada jõgede veetasemeid ja üle ujutada põlde, sest kuivaks jäänud maapind ei suuda ootamatult alla sadanud vihmavett kohe vastu võtta. Äkksajud võivad tekitada ulatuslikke üleujutusi inimesele armsaks muutunud tehiskeskkonnas ehk linnas. Linnade sademevee äravoolusüsteemid ei ole kunagi projekteeritud maksimaalset võimalikku veehulka vastu võtma ning asfalt, betoon ja kivisillutis juhivad suures koguses alla langenud sademed madalamatesse kohtadesse kokku, näiteks tunnelitesse, maapealsetesse või maa-alustesse parklatesse, keldritesse ja tänavalohkudesse. Kiire veevool tänavatel ohustab nii kergliiklejaid kui autosid, tulvad võivad lõhkuda ehitisi, teid ja sildu, kanda minema pinnast ja laastada parke.
Eraldi üleujutuse põhjusena võib esile tuua lisaks eeltoodule ka jääummistuse. Jääummistus võib tekkida lihtsalt pikema külmaperioodi jooksul, kui jõkke tekib nn lobjakas, mis jääb pidama kivide ja vette langenud puude taha ja takistab vee vaba voolamist. See ei pruugi veel kohe üleujutust põhjustada. Üleujutus tekib tavaliselt hoopis siis kui külmale perioodile eelneb sula. Sulailmad kergitavad üles jõgede veetasemed ja panevad liikuma jõele tekkinud jää. Kui sulale järgneb külmaperiood, kuhjuvad jääpangad näiteks sillasammaste taha või lihtsalt jõe kitsamasse kohta. Külm põhjustab taas lobjaka teket, mis omakorda takerdub jääpankadesse ja sulgeb veevoolu, tagajärjeks on veetaseme tõus ummistusest ülesvoolu ja kui jõgi väljub sängist, ongi tegemist üleujutusega.
Kui tõsine on üleujutusoht Eestis?
Üleujutusohu teadvustamisele on tugevalt kaasa aidanud iga sel sajandil juhtunud reaalne üleujutuse olukord ja neid on olnud üle Eesti erinevates piirkondades omajagu. 2005. aasta jaanuaritorm uputas terve lääneranniku, 2010 ja 2011 kevadise suurvee ajal sai Tartu vanglast saar keset linna, 2015 detsembritormi aegu ähvardas merevesi tungida Pärnu ja Haapsalu tänavatele, tormid on räsinud viimastel aastatel ka Pirita ranna kaldakindlustusi korduvalt. Suvised paduvihmad on muutnud jõgedeks tänavaid nii Tallinnas, Tartus kui Kuressaares. Eelmise aasta (2023) kevadsuurvesi tõstis Tamula järve veetaseme kriitilise piirini, Piusa jõgi ujutas üle Vastseliina aleviku ja Mustjõe ääres jäi päikeseenergiapark vee alla. Sama aasta augustis viis paduvihm Äksi külas minema teed ja trepid, kassi ka. Käesoleva (2024) aasta algus tõi kaasa ootamatu ohuolukorra Loo alevikus, kui Pirita jõgi tõusis jääummistuse tõttu üle kallaste ja ohustas elamuid. Kohalike elanike sõnul pole midagi sellist varem kunagi juhtunud. Samas, ega see uuselamurajoon ka aegade algusest pole seal olnud. Seekord oli esimene kord ja põhjust valmisolekuks on ka edaspidi.
Jääummistus on Eesti jõgedelgi iga-aastane nähtus, käesoleval talvel oleme registreerinud jääummistustest põhjustatud järsku veetaseme tõusu mitmes hüdromeetriajaamas: Kloostrimetsas Pirita jõel, Kuningakülas Narva jõel, Arbaveres Loobu jõel, Toris Pärnu jõel, Korelas Piusa jõel, Tahevas Mustjõel, Pudisoo jõel ja mujalgi.
Oota nüüd, kas need juhtumid on sagenenud või me lihtsalt kuuleme neist rohkem? Ma arvan, et mõlemat, kliimastsenaariumid realiseeruvad aasta aastalt. Iga järgmine 30-aastane kliimanormi periood näitab eelmisest veidi kõrgemat õhutemperatuuri. Soojem õhk teatavasti mahutab rohkem niiskust ja energiat. Ja see avaldub ka sagedamates ekstreemsetes ilmanähtustes. Üldiselt on kliimasoojenemine Eestis tuvastatav lühenenud jää- ja lumikatteperioodi näol, kuigi külmemad ja soojemad, kuivemad ja märjemad aastad vahelduvad meil praegugi. Sagedamaks on muutunud pikemad põuaperioodid, millele pakuvad leevendust ootamatud paduvihmad. Leevendust? Kas see on ikka leevendus, kui hiidrahe lõhub viljasaagi ja paduvihm seiskab liikluse või tulvavesi viib minema teetammi?
Kliimastsenaariumid prognoosivad Eesti aladele üksmeelselt nii õhutemperatuuri tõusu, kui sademehulga suurenemist ja tormide sagenemist, mis omakorda loovad eeldused ka üleujutuste sagedasemaks ilmnemiseks. Sajandipikkused seireandmed näitavad muutusi ka jõgede veetasemete traditsioonilistes käikudes. Kevadine suurvesi on nihkunud varasemaks ja hajunud pikema perioodi peale, saabudes viimastel aastatel kolme või nelja väiksema episoodina. Kevadine suurvesi polekski enam nagu SUUR vesi? On ikka, kuid mitte enam mastaapne. Ja ega Tartu linn ehk iga-aastaselt ei igatsegi kogeda 2010. aasta omaga samaväärset uputust. Kevadise suurvee asemel ujutavad nüüd aga põlde ja linnu üle suvised paduvihmad ja talvised jääummistustest tekkivad üleujutused. Kohtades, kus varem maju ei olnud …
Mida üleujutuste projekti raames täpsemalt ära tehakse?
Projekti elluviija on keskkonnaagentuur, kuid tegevustesse kaasatakse kliimaministeeriumi, keskkonnaameti, päästeameti ja siseministeeriumi esindajad, samuti üleujutusohu riskipiirkondade kohalikud omavalitsused ning tegevusi jälgib vaatlejana keskkonnainvesteeringute keskus. Projekti üks oluline eesmärk on elanikkonna teadlikkuse ja üleujutusohu olukorras tegutsemispädevuse tõstmine. Esimese sammuna alustab keskkonnaagentuur arutelusid erinevate seotud osapooltega, nende hulgas on ka üleujutusohu riskipiirkondade kohalikud omavalitsused, et projektiga seotud tegevusi selgitada. Seirevõrgu arendamisel on vaja välja selgitada hulgaliselt tehnilisi tingimusi, teavitustegevused ja uuringud vajavad sisendit kõigilt osapooltelt.
Projekti käivitamisaastal (2024) on plaanis alustada hüdroloogilise ja meteoroloogilise seirevõrgu uuendamisega ning suuremate IT-arendustega, milleks on uus hüdroloogiline prognoosmudel ja äkksadudest põhjustatud üleujutuste prognoosimis- ja hoiatussüsteem. Need IT-arendused kestavad eeldatavalt kolm kuni neli aastat, kuid loodetavasti saab tulemeid hakata osaliselt kasutama juba varem testversioonina.
Uus hüdroloogiline prognoosmudel laieneb võrreldes tänase mudeliga tervele Eestile, lisaks olemasolevatele hüdromeetriajaamadele võimaldab see tulevikus prognoosida veetaset ja vooluhulka ka meie jõgede sellistesse kohtadesse, kus täna veemõõdujaama pole. Äkksadude prognoosimis- ja hoiatussüsteem hõlmab suuremate linnade tänavate võrgustiku, rohealade ja sademevee äravoolusüsteemide ning suurte sajuhulkade omavahelist analüüsi, mudeldamist ja kaardistamist, hoiatussüsteemi integreeritakse ilmaradarite lühiajaprognoos. Kõik see kokku võimaldab paduvihma ohuolukorras hinnata vihmavee ulatust ja viibeaega, anda ülevaadet, millised tänavad või parklad milliseks ajaks võivad vee alla jääda ning hoiatada inimesi neid piirkondi vältima.
Hüdrometeoroloogilise seirevõrgu uuendus saab olema veetasemeradarite kasutuselevõtt üleujutusohu riskipiirkondades, kus täna hüdromeetriajaamad puuduvad. Võimalik, et jaamade võrgustik laieneb ka mitteriskipiirkondadesse. Kuigi üleujutus on lokaalne nähtus, ei ole selle põhjused lokaalse iseloomuga, vaid ulatuvad üldjuhul märksa kaugemale kui ohupiirkond ise, seetõttu käsitleme projekti raames hüdrometeoroloogilise seirevõrgu ja hoiatussüsteemide arendusi terviklikuna üle-eestiliselt.
Autor: JANA PÕLDNURK, keskkonnaagentuuri hüdroloogiaosakonna juhataja
Viimati muudetud: 01/02/2024 08:46:19