Sõdur kergekuulipildujaga Lewis Vabadussõja ajal.

„Puhub tuul – vinge, vinge – lendab kuul – hinge, hinge...“ (Vaino Vahing)
„Usk meie ohvitseride lahingukogemustesse oli nii kõigutamatu, et mul hetkekski ei tekkinud mõtet, et võime lahingu Anna mõisa all kaotada, ja nii tulistasime edasi täie enesekindlusega. Minu kaaslane vasemalt, mina paremalt kivihunniku küljelt. Siis kuulipilduja vaikis ja minu kaaslane küsis uut kassetti. Kahmasin kotist kasseti ja kui tahtsin seda talle ulatada, tõusis ta häält tegemata lamamisasendist põlvili ja ma ise nägin, et ta vajub üle selja. Silmapilkselt oli selge, et ta on kuulist tabatud. Ta siiski ei vajunud üle selja, vaid hetke pärast kaldus tagasi ettepoole ja kukkus kivihunniku kõrvale käpakile. Samal momendil purskas ta suust verd valgele lumele.” (Ilmar Raamot)

„Käpakile ta jäigi, liigutas pead ebaloomulikult üles ja alla ning pomises Ilmarile, et ta on vist haavatud. Selle järel vajus ta kokku ja tundus, et mõne minuti järel saabub surm. Kuul oli jooksnud suhu ja väljunud kaelast. Üks tema lähim rühmakaaslastest, kes võis olla kümmekond sammu eemal, roomas nende juurde ja võttis haavatud kaaslase Lewise enda hoolde. Olukord muutus lootusetuks, kui siis avati veel tuli nende vasakult tiivalt. Peagi selgus, et laskjad olid esimese soomusrongi mehed alamkapten J. Ratassepa juhtimisel, kes oli tulemas Lehtse mõisast ja pidas suure vahemaa pealt lumes rühkivat ahelikku vaenlase omaks. Laskmine küll peagi katkestati, kuid juhtum mõjus kõigile rabavalt. Kuul, mis vindi rauast või Lewisest tuleb, ei küsi, kas ees on omad või vastased. Kindla peale tapab ta kõiki, kes ette jäävad.”

„Aga jumala lage väli kuni mõisa kiviaedadeni, mille taga enamlased passisid, oli tabamiseks ja tapmiseks nagu loodud. Esmakordselt, nagu aimamisi, vaatas Raamot hetkeks üle õla tagasi ja nägi põllul siin-seal lamavaid mehi, kes suuremas osas ei püsinud paigal, vaid roomasid metsa poole tagasi. Vägisi tabas ta end mõttelt, et lahing, mida nad hommikul nii kindlas usus olid alustanud, on kaotatud. Veelgi rusuvamalt mõjus teadmine, et nende jaapani püssidel puuduvad täägid, mis vene vintidel olid kindla peale olemas.”

„Kui kütid Anna mõisast ei tagane ja peaks tulema täägivõitlus. Siis on lõplik kaotus paratamatu ja neid tapetakse maha, nagu mihklipäeva oinaid. Siis oleks jäänud kasutuks isegi käsitsivõitluse algtõed, nagu üks, kaks ja – täägitorge. Hopp-hopp ja – mees kukub. Vasak-parem ja – veri uhkab! Ja nii mitu korda järjest. Need olid tikuvõitluse kätteõpitud algelisemad võtted ja lähivõitluse kõige ohtlikum ning jubedam osa – mille vastu meel tõrgub, aga kus iga mees seisab silm silma ja hammas hamba vastu vaenlasega. Kus kõik seisavad oma elu eest. „Seisavad. Tuld aga tuksatab rind: suur on elu ja surma hind!“ (G. Suits, „Elu tuli“, 1921). Ning sinna nad olidki oma rühmaga parajasti teel.

Rong oli rahvast tulvil. Aga seekord nad ei tulnud rindelt, vaid läksid väerinnale: täienduseks hõredaks jäänud roodudele. Mõned vabatahtlikud, löögipataljoni vahetus ja talvistest lahingutest paranenud haavatud.

„Haavatud olid enamiste venelased ja armastasid rääkida. [---] Üks rääkis viiest haavast, mis tal kehas: neli kuulihaava ja üks püssitiku haav. [---] Kuulihaavad huvitasid kuulajaid nähtavasti vähe. Kuid käsitsivõitluses saadud vigastus ajas kõigil kõrvad kikki; silmis arvasin ma nagu iseäralikku virvendust aimavat. [---] „Oled sa tikuvõitluses käinud?“ päriti mehelt. – „Olen,“ vastas ta sõnakehvalt. [---] „Ja kohe saite haava?“ – „Kolmandas võitluses.“ – „Ah, juba kolm korda käisite?“ – „Kuidas muidu, käisime.“ – „Ja raiusid?“ – „Kaks esimest korda mitte.“ – „Aga pärast?“ – küsitakse edasi. „Pärast – tegin, mis tegema pidin.“ – „Oli hirmus?“ – „Ei tea, ei mäleta.“ – „Tikud on teravad?“ – „Teravad ... meie oma läheb kergeste sisse,“ vastab mees ja ma taban ta silmis surtsatavat helki, mida ta teiste ees varjata püüab. Aga ometi näevad teda kõik ja ükski ei tihka enam midagi küsida, sest kõik aimasid, et seistakse tõeasja ees, mida läbi elatakse, aga mida sõnades ei pea avaldama. (A. H. Tammsaare)

Neid sõnades kirjeldamatuid elamusi ei peagi väga avaldama, sest nad on söövitatud nagu tulise rauaga inimese näkku, tema hinge ja südamesse ... Aga kuidas või mille eest saaks sõjamees oma ihaldatud popsniku või asunikutalu, normaaltalust rääkimata (40‒50 hektarit!) välja lunastada. „Ah, mida sa veel ei taha, sa viimane tola? Või maad ...? Malka sulle nii lolli jutu eest! Paljugi, mida kõrged saksad oma lollist peast või kerglasest meelest on lubanud. Ega nad kõike isegi ei usu, mida vatravad, täitmisest rääkimata! Peavahti – seal on sinu õige koht! Maad saad siis, kui varbad külmad! Vaat nii on lood, kallis vennas.“

Mälestuste Kose küla
Ka vene kroonut ei tasu päriselt maha matta, kuigi asi näikse juba sedamoodi olevat. Ja see ümbruskonna rahvas seal Kosel. Lausa kerjuste koloonia ja üks suur sandikari kokku tänase loodipuu järgi. Paar-kolm sõjasanti, teised muidu vigased. Limba-Jaan või lihtsalt Limba, kes oma popsikoha oli saanud juba Aleksandri või Nikolai ajal. Veel poolpime ühesilmne Soelumbi Jakob – elupõline mere- ja sõjamees. Õnnega pooleks oli end Jaapani merelt kuidagi kuivale vinnanud, granaadikild silmas, et Kose liivasel nõlvakul oma elupäevad lõpuni käia. Aga kui sul oli tarvis kasvõi õngekonksu, siis võisid seda julgelt Jakobi käest küsida. Tal oli neid hea tagavara. Said konksu ja pealekauba tema kronksus sõrmedelt kandilise hellituse või peasilituse, nagu ei kunagi kelleltki.

Üsna tee ääres on Kusta ja Emma ait-elamu. See oli tavaline sõjajärgne lahendus, kui elati aidas, sest majast oli ainult korsten püsti. Aga Kusta oli suur lastesõber, kes ainult puhtast südamest võttis nende väikseid jalavarje või tsuuakesi parandada, teadmises, et kellelgi neil pole nagunii kopikatki hinge taga. Vähe edasi, teisel pool teed oli vana veskikoht, kus Kasaritsa Arkaadial kohtusid sõnameistrid ja kunstnikud Jaan Vahtra, Konrad Mägi, Aleksander Tassa, Gustav Suits, Friedebert Tuglas ja Tarapita ringkond, mis oli peaaegu seesama.

See võlumaa järvesopis ja ojakäärus oli ka kõikide laste muinasmaa Kiviojal – Zutsu Mandi ja Vidriku vana veskikoht. Enne sõda müüdi seal õllesõpradele tuntuks saanud Kasaritsa vähki ja Kirepi koduõlut. Silla alt võis mõni julgem poiss ka hiljem mõne vähi kätte saada. Ja siinkirjutaja piirimees – Hakmanite vana Hakmann, hall ja sõdadest väsinud mees. Aga kui sakslane püüdis vanameest rinde eest minema kangutada, siis alles võis näha tema südikust ja sitkust. Saksa sõdurpoiss saadeti kõhklemata kassi saba alla ja jutul lõpp. Ka eesseisva lahingu võttis vana tsaari sõjamees vastu väärikalt ja talle jõukohaselt. Aegsasti oli tal veepütt täidetud, redel katusele vinnatud ja saunavihad käepärast. Ka kõige ägedama tulevahetuse ajal ei tõrkunud tema jalg redelile astumast ja räästale ronimast. Käes ainult veepang ja viht, et üha uusi praksatavaid tulepesasid seintel või katusel kustutada. Olgu siis elu või surm.

Nii võitles veel viimases sõjaski see väärikas vana oma kodu ja elu eest, kui kõik teised olid juba teisel pool Võru linna põgenike vooris. Oli veel teisigi, nagu Külma Ruudi – külm sepp ja Koseoro Jaan – kuum sepp. Või Mudsu Ann Valgjärve ääres, kellest räägiti, et tal mudsuga kõik asjad päris joones ei ole. Tegelikult võis see olla üksnes külainimeste liialdus. Siiski jääks see Kose ülevaade poolikuks, kui selle panoraamilt puuduks poolkurt Villem oma hallikarva hobuse ning leiva- ja saiaveo „kibitkaga” Pluutnikumäelt. Meelde on jäänud veel Kirepi Liide oma lehmaga, kes oli kevadeks nii kõhn ja nälginud, et „... söi põllupeenral eelmise suve pujukesi, nagu värsket ristikut”. Vähemalt nii väitis perenaine ise.

Oli ka mõni, kes seisis veidi kindlamal jalal, nagu kingsepa Gusta Otkamäelt, rauameister Petermann Pappjärve tagant või ... Ning ikkagi, kui palju jäi seda Vaeste Patuste rahvast nimetamata. Isegi paar soliidi tegelast nende hulgas, nagu vannutatud maamõõtja Kivioja äärest või kordnikuhärra, samuti Pappjärve elanik, keda nagunii kõik teadsid ja tundsid. Oli ka vaesematest vaesemaid, kelle nimedki kipuvad aastakümnete tolmus ähmastuma, nagu Kalevi Ann ja Weizenbergi Alja Otkamäe alt või Juksi Alma oma tütrekesega Pütaljärve orust. Kõik nad olid kehvakesed, mõni nii puruvaene, et pane või tugi alla. Ning nende hulgas veel üks alatine vaikija, poolkurt teehöövlijuht Richard, keda kõik tundsid juba kaugelt tema tibukollase Diesel-Caterpillari järgi, mida Richard tüüris Kasaritsa ruusastel teedel.

Nüüdseks on saanud Võru teedevalitsuse remonditöökojas töökoja meistri Tõnu Kibena algatusel restaureeritud Richardi ajaloolisest Caterpillarist maanteemuuseumi väärikas eksponaat. Aga oli aeg, kui siinkirjutaja lapsekäed jõudsid kolmveerand sajandi eest üle katsuda selle masina kõik töömehe kätest poleeritud rattakesed ja kangikesed, kui höövel oli pargitud Kosel Vaasa küüni platsil, sealsamas Richardi maani vajunud majakese vastas üle tee. Mõlemad Voisid – Alma ja Richard, õde ja venda – elunesid madalas, silmini vajunud räästa ja ilma korstnata palkmajakese kõrval Pappjärve ruusasel nõlval. Kui Almal oli aeg lõukale tuld teha, võttis rehetoas maani lainetav suits hoiule toodud poisikese silmad vett jooksma ja kurgu läkastama. Kuid asi ei olnudki võib-olla niivõrd vaesuses kui harjumuses, sest Voiside majakesel, kus nad elasid, puudus juba sündimisest saadik korsten. Sellega oldi nii harjunud, et seda elu elati ka ilma korstnata kuni hauani.

Sama tagasihoidlikud, nagu olid Kose perede kambrikesed, olid ka nende elanikud. Ehteid ei kandnud mäletamist mööda neist keegi. Kuid nende kaunimaks ehteks oli lahke meel, soe süda ja nüüd siis õhkõrn mälestus nendest, kes neid liivase Kose elanikke kunagi olid tundnud ning midagi nendest veel mäletasid. Ning väljapoole sellest ringist jäi ainult üks mees Kosel, kes „vett ei joonud ja jalgsi ei kõndinud”. Kose vaestekülla ta ka ei kuulunud ja ei saanudki kuuluda, sest ta kandis alati maniskit ja liikus ringi üksnes kaarikul, verpjalt veiklev täkk rakmeis. See oli metsapraaker Puiga Viktor, kellel oli seisusekohane Eesti normaaltalu ja kelle põllud laiusid üle Kose tasandiku.

Nii oli siis Kose rikkus ja vaesus ikkagi ääri-veeripidi koos. Selles üldises vaesuses jagati kõike omavahel, nii et vaesust nagu ei märgatudki. Mõnikord tähendas see ainult kruusitäie herneste, ubade või loomakondi loovutamist naabrile. Mõnikord ka loomasööda laenamist, seda kaaluti päsmriga ja märgiti heinaküüni roovile siniste kriipsudega katuse all (kriips ja puud), kui heinu kaaluti.

Kõik need nimetatud või nimetamata onnikesed olid oodanud sõja lõppu ja paremaid päevi nagu taevaõnnistust, et ka talvises hämaruses võiks suitsuvine veel korstnast tõusta. Või kuni nad kõik hakkasid pikkamööda maaga ühetasaseks saama ja nende elanikudki olid kantud vaikselt, nii vaikselt, nagu langeb jõulukuu lumi, märkamatult Rõuge, Pindi, Võru või Jaani-Peebu kalmuaeda. Ehk leiavad nad seal oma hinge- või sõdurimaa, mille eest nad olid kord noorte meestena lippude alla kogunenud. Kes vabatahtlikult, kes sunniviisiliselt. Igaüks oma maatüki ja paremate päevade lootuses, nagu õnnis Laksi Tõnis.

Ükskõik kui palju me seda Kose Vaeste Küla elamute rida ei pikendaks, kuid ühte ei saa me Kose elanike kohta kunagi öelda ‒ keegi neist oleks olnud laisk, vastutulematu või halbade elukommetega. Ei, vähemalt seda mitte. Nad olid usinad ja töökad nagu sipelgad või mesilased. Hommikust õhtuni siblisid nad sealsamas aiamaal või põllulapil oma paigatud pükstes või lapitud seelikus, karjatasid lehmakest või kogusid talveks toidupoolist endale ja ainsale elu hoidjale – Päitsikule, Kirjakule või oma kallile Salmile. Häda korral käidi ka üksteisel abiks heinatööl või sügisel rehepeksu juures.

Noorusaastatel olid mehed kroonut teeninud, saanud keisrilt popsnikukoha, kosinud naise ja ajanud jõudumööda juuri Kose liivasesse pinda. Mõisamaadest eraldati Eestimaal talupojaseisusele maad keisri käsul (1848) Vene senati käskkirjaga 1856. Mitte tänu Balti aadlile ega Eesti valitsusele, vaid tänu Vene tsaaridele olid Kose elanikud kunagi oma maalapikese kätte saanud. Aga kui tsaar oli kukutatud, ei olnud enam kellegi peale toetuda ega lootustki tuge leida. Nagu siinkirjutaja vanemad, kes häda sunnil ostsid Kose liivasel künkal pesitseva Tartu advokaadi Taevere suvemaja, kus oma paremail päevil oli ka kunstnik Konrad Mägi suvitanud. Elu lõpuni tuli jääda panga orjusse ja maadelda ostuvõlaga, mille viimased veeringud tuli maksta pangale juba Vene rublades, sest riigipööre oli kehtestanud uue vääringu.

Kuigi Kose elanikud oli vaesematest vaesemad, olid nad kõik endise tsaaririigi kodanikud, kelle ellujäämise tagatiseks ei olnud mitte Eesti riik oma lubadustega, vaid maalapike maja juures, mis kunagi oli saadud Vene riigilt ühe või teise teene eest. Vene keisri auks peab tähendama, mida temast ka ei räägitud, ei saatnud ta oma alamaid pärast kroonuteenistust kahe palja käega erru.

Ainult Eesti riik, mis võiduka Vabadussõja järel sündis, jäi sõnamurdjaks, olles lubanud pärast võitu jagada sõduritele maad ja metsa. Võib-olla Toompeal mingit maad ka jagati, kuid provintsis tuli arvestada Vene keisri annetatud maalapikesega. Seal võis ka Eesti Vabadussõja võitnud sõjamees oma jala kusagil popsniku maa äärealal maha tugeda. Sõjaväelase pisike pension, mida erustunud sõdurile maksma hakati, ei kestnud kuigi kaua. See tühistati peagi Eesti riigi lepingute põhjal Nõukogude Venemaaga, mida Konstantin Päts ja Eesti valitsus olid asunud ratifitseerima juba enne uue sõja algust. Nende lepingutega oli Eesti riigi teenistuses seisnud sõdur jäänud ilma kõigest, mis ta Eesti riigilt sai või oleks pidanud saama. Elu alalhoidjaks sai ikkagi Vene keisrilt annetatud maalapike ja kellel see juhtus olema, asus usinasti seda harima, et igapäevane leib, kaalikad või kartulid oleksid laual.

Kui sedagi polnud, siis võimu vahetusel oli Eesti riigi sulane sama paljas nagu mõisaorjusest vabaks lastud pärisori paari sajandi eest – pärast maa täielikku äravõtmist ja võitmist 1816. aastal. Endisele sõjamehele ei jäänud rohkem kui kaks paljast kätt taskus. Need mehed oli uue sõja eel juba valmis teenima uusi isandaid. Selline oli Vabadussõjas võidelnud ja sõja võitnud sõjamehe elu pankrotistunud Eesti Vabariigis.

Järgneb.

 

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 01/02/2024 08:32:32