Foto: Lota Vana

Haridustöötajate streigi valguses räägitakse üleriigiliselt üha enam koolireformi vajalikkusest ning ka sellest, kuidas reform peaks arvestama erinevate piirkondade vajadustega. Võru maakonnas astuti äsja oluline samm, et reformimise hoos ei läheks kaduma kohalikud väärtused ja omanäolisus.

Võrumaa arenduskeskuse kutsel said 130 õpetajat, õpilast, koolijuhti ja haridusvaldkonna spetsialisti kokku maakondlikul koostööpäeval, mille fookuses oli kultuuriruumide omanäolisus koolides. Osalesid peaaegu kõik Setomaa ja Vana-Võromaa piirkonna koolid, kes jaotati õppeainete kaupa laudkondadesse. Eraldi laudkonnad moodustasid juhtkond ja õpilased. „Reformimise hoos ei tohi kaduma minna paikkondade kultuuriline identiteet ja Eesti kultuuririkkus. Just väikesed ääremaa koolid võivad olla parimad kohaliku kultuuri ja identiteedi edasiandjad,” selgitas ürituse eestvedaja Meel Valk.

Meel Valgu sõnul on riikliku õppekava üks olulistest üldpädevustest kultuuriline identiteet, mida tuleks mõtestada palju laiemalt kui ühe konkreetse pärimustunnina. „Kultuuriruumi rikkusi saab edasi anda lihtsate vahenditega ainetundidesse või koolikeskkonda lõimituna, mis ei nõua raha ega ka lisaaega” ütles Valk. Ta lisas, et tihti jääb see siiski tegemata, kartuses, et sedasi kaob rõhk põhiainelt ning teisi nõutud teadmisi ei omandata.

Kääpa kooli ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Merike Värs näeb lõimingul palju eeliseid: „Lõiming toetab noore inimese mitmekülgset kujunemisprotsessi. Seda on vaja, et osata seostada ning sügavamalt mõista õpitut.”

Valk usub, et tänaseks on kadumas valehäbi, mis aastaid tagasi kohalikes keeltes suhtlemisega kaasnes ning nüüd saab mõelda kohalike keelte jätkusuutlikkusele tulevikus. „Tänapäeval on probleemiks see, et täiskasvanud ei julge laste ja noortega omas keeles kõnelda,” ütles Valk viidates kohapeal tehtud küsitlusele, kus ligikaudu 70 protsenti saalis viibinud õpetajatest oskab seto või võro keelt, ent neist vaid käputäis räägib seda oma laste või õpilastega.

Koostööpäevast osavõtjad nentisid, et vajaduse omakultuuri edasikandumise eest koolis ja õppekava raames seista tingib olukord, kus oma keele ja kultuuri pärandamise harjumus kodudes on katkenud. Ka koolinoorte esindajad leidsid, et kui kohalikku keelt ja kultuuri koolis ei õpetata ei oska nad seda ka enda lastele tulevikus edasi anda.

Hints: omakultuur aitab noortel maailmas eristuda
Koostööpäeval kõnelenud 22-aastane Hipp Saar ütles, et võro keelt kõneleva noorena on tal olnud teiste omaealiste ees mitmeid eeliseid. Tema sõnul on see pakkunud võimalusi reisida ja esineda, sest mis seal salata, noori, kes võro keelt kõnelevad, on järjest vähem. Keeleteadlase ja antropoloogi Indrek Pargi sõnul on võro ja seto keele kõnelejaid mitmekümneid tuhandeid, kuid alla 18-aastaseid koduse keelena kõnelejaid on vaid 25, sh ei ühtki Setomaal. See tähendab, et kui praegused täiskasvanud ei hakka lastega kohalikus keeles kõnelema, on võro ja seto keel 40 aasta pärast suure tõenäosusega välja surnud.

Oma kogemust jaganud Võrumaa juurtega režissöör Anna Hints tõi välja, et just välismaal reisides on ta mõistnud kui oluline on kodust kaasa saadud kogukonnatunne ja omakultuuri mõistmine. „Kohaliku kultuuri tundmine annab võimaluse laias maailmas eristuda ja tunde, et oled alati tagasi oodatud kohta, kus oled oma,” sõnas ta.

Hipp Saare sõnul on oma keele ja kultuuri õpetamine koolis juba põhimõtteliselt oluline otsus. „Kui seda ei õpetata, siis järelikult see ei ole tähtis,” kommenteeris Saar, millise signaali kohaliku keele ja kultuuri puudumine õppekavast noortele annab.

Tema sõnul ei maksa lahendust otsida vaid moodsatest digilahendustest. „Kui õpetajad tõid koostööpäeval välja ideid erinevatest digilahendustest, siis meie noorte laudkonnas jõudsime vastupidisele järeldusele, et tarvis on just midagi käega katsutavat teha ja ise kogeda, nt suitsusauna kütta, kohalikku toitu valmistada, puutööd teha vms,” ütles Hipp.

Meel Valgu sõnul näitab selline noorte peegeldus taolise koostööpäeva, kus õpetajad ja õpilased koos arutavad ja lahendusi otsivad, olulisust: „Pole mõtet teha asju, mis lapsi ei kõneta või raisata raha lahendustele, mis lõpuks kasutust ei leiagi”. Küll aga nendib ta, et kodukoha kultuuri kogemuslik õpetamine nõuab teatud ressursse. Peamise kuluna ja takistusena tõid haridustöötajad välja kallinenud transpordikulud, mis kaasnevad erinevate õppekäikudega.

Saarlased on leidnud lahenduse
Üritusel jagas kogemusi kohaliku identiteedi õpetamisel Kadri Kanemägi, kes on saarluse ja kogukonnapraktika õpetaja Saaremaa gümnaasiumis. Nimelt on kõigil Saaremaa gümnaasiumi alustavatel gümnasistidel kohustus läbida „saarluse kursus”. Sarnast kursust on sel kevadel planeerimas ka Võru gümnaasium.

Võru Kreutzwaldi Kooli eesti keele õpetaja Tiia Allase sõnul võikski ka meie piirkonnas julgemalt omakultuuri õpetada, sest liigselt heakskiitu või nõudlust otsides võib tekkida negatiivne vastureaktsioon. „Miks me küsime laste või lapsevanemate käest, kas õpetada võro keelt ja kultuuri, aga mitte seda, kas õpetada matemaatikat,” tõi Allas retooriliselt paralleeli.

„Kohaliku keele ja kultuuri tundmine võiks anda meie koolides õpetajakonkursil eelise”
Koostööpäeva järgselt tõdeti, et eelkõige algavad mõtestatud haridusreformid ja oma kultuuriruumi hoidmine õpetajate ja koolide omavahelisest suhtlemisest ning üksteise tundmisest, millele üritus kaasa aitas.

Võru maakonna ajaloo ja ühiskonnaõpetuse aineühenduse juht Merike Värs tõi välja koostöö vajalikkuse: „Uus ajakohastatud ainekava loob koolidele võimalusi kooli ja piirkonna eripära esiletoomiseks. Aineühendused, mis koondavad oma aine spetsialiste üle Võrumaa, saavad kaardistada, kes on need meie piirkonna inimesed või mis on need kohad, teadmised ja väärtused, mida iga Võrumaa põhikooli õpilane võiks teada ja edasi kanda.”

Võru Kreutzwaldi kooli direktor Taavi Karu tõi välja, et kohaliku keele ja kultuuri tundmine võiks anda meie koolides õpetajakonkursil eelise. „Keele säilimiseks tuleb alustada iseendast,” leidis ta. „Paljudel tänastel koolitöötajatel on kramp või sisemine tõrge kohalikku keelt töö juures kasutada, ju on selle põhjused kuskil lapsepõlves või oma noorusajas. Kui koolides levib aga arusaamine, et omanäolisus on väärtustatud ja kohalikus keeles kõnelemine soositud, siis aitab see hirme maha võtta ja tänastel passiivsetel keelekõnelejatel on julgem pihta hakata.”

 

Autor: LOTA VANA, online@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 08/02/2024 08:20:41