Tuisk maanteel, foto on illustreeriv.

Omaaegne Võru linnapea ja praegu psühholoog Kersti Kõosaar (60) jagas sotsiaalmeedias südamlikku lugu sellest, kuidas ta hiljutisel tuisupäeval autoga kraavi põrutas, ent heasüdamlikelt meestelt operatiivselt abi sai. Mitmetel teistel liiklejatel nii hästi ei läinud.

„Täna meenus mulle üks tuisune õhtupoolik umbes 20–25 aastat tagasi,” meenutas ülemöödunud nädalavahetusel sotsiaalmeedias Kersti Kõosaar, Lõuna-Eesti erihooldusteenuste keskuse psühholoog ja Võru linnavalitsuse liige, Võru linnapea aastatel 2007–2009. „Sõitsin peale koolituspäeva Viljandist Võrru. Kuskil Keeni ja Sangaste vahel hääletas üks kamp noormehi auto juures. Pidasin kinni ja nad tunnistasid, et neil on kütus otsa ja raha kütuse ostmiseks ka ei ole. Üks neist sõitis koos minu ja kanistriga tagasi Keeni ning ostsin neile nii palju kütust, et nad said koju sõita. Kui seda oma tuttavatele rääkisin, ütles nii mõnigi, et annaksin teada, kuhu poole järgmisel korral sõidad, et nad saaksid ennast tee äärde seada. Vastasin selle peale, et kunagi ei või teada ...”

„Ja nii see läks. Sõitsin peale kolme Antslast Võrru, teed olid lund täis, libedus, nähtavus lumetuisus olematu,” jätkas Kõosaar. „Linnamäel peatus ootamatult minu ees üks auto, nägin läbi lume, et ka tema ees peatus üks auto. Pidurdasin ja sain aru, et libisen järjest lähemale. Otsasõidu vältimiseks keerasin kõrvale ning mitme ootamatu asja koosmõjul vajusin parema küljega kraavi. Esimesena peatunud auto jätkas teed. Teine peatus ning ütles, et ei saa kahjuks mind aidata, ja küsis, kas auto käivitub, et saaksin soojas olla, ning lahkus.”

„Mõne minuti pärast peatus üks auto ning sealt väljunud mees hakkas kohe põlvili ümber auto liikudes uurima, kuhu saaks nööri paigutada,” pajatas Kõosaar, kuidas tal ei tulnud pikalt abi oodata. „Juba peatus uus auto, kaks kutti tulid appi. Siis peatus kaubik ja veel kaks meest ühinesid. Kõik üks ühele võõrad mehed tegutsesid üksmeeles. Proovisid tõmmata, libeduse tõttu ebaõnnestusid, proovisid uuesti, ebaõnnestusid uuesti, otsisid uusi võimalusi ning korrakski ei kaotanud lootust. Kutsusid appi üht rekajuhti, kes ütles, et tema ei saa aidata, siis teist, kes kohe rahulikul ja muhedal moel appi hakkas.”

„Kui viimaks auto, tagumised rattad õhus, teele sai, huilgas roolis olnud abiline üle välja. Tuli autost, kallistas mind ning hüüdis: „Auto kraavist väljas ja terve ka veel. Sõida siis edasi ettevaatlikult.” Ja läinud nad olidki. Istusin autosse ning esimesena peatunud mees tuli jooksuga ning ütles, et sõidaksin üle Sõmerpalu, sest Osula kandis suur avarii ning tee on kinni. Ja läks temagi,” meenutas psühholoog heldinult.

„Ma ei pea vist isegi ütlema, et olen neile kõikidele sügavalt-sügavalt tänulik. Võta siis nüüd kinni, oli see karma või lihtsalt ühed erinevates vanustes inimlikud, abivalmis, südamlikud ja töökad Eesti mehed. Sügav kummardus teile, armsad aitajad. Tänu teile jätkan oma psühhodraama koolitaja soovitust: „Kui sul on võimalik kedagi aidata, nii et sa ennast ei kahjusta, siis tee seda.”.”

Kui LõunaLeht palus Kersti Kõosaarelt luba tema postitust ka oma lugejatega jagada, märkis ekslinnapea muu hulgas, et sugugi mitte kõigil ei lõppenud too hiljutine tuisupäev liikluses nii valutult. Ühel meie kandi koolijuhil läks samal päeval samas kandis auto mahakandmisele ning üks Võru kooliõpetaja sattus Kambja kandis ahelavarii järel päevadeks haiglasse.

„Nii et mul läks ikka väga hästi,” tõdes Kõosaar.

 

KIITUS: abivalmis kaasliiklejaid leidub mujalgi
„Tere, armsad põlvakad!” kirjutas sotsiaalmeedias Merit. „Minu isa sõitis kehvade teeolude ja libedaga õnnetul kombel oma tumepunase Ford Scorpioga hange ning jäi sinna kinni. Kuna isa on juba vägagi soliidses eas, siis poleks ta omal käel sealt välja saanud. Õnneks aga on teie seas imelised inimesed, kes aitasid ta välja ning isa jõudis turvaliselt koju. Esmalt pakkus oma abikätt üks kena naisterahvas, kes proovis labidaga isa auto hangest välja aidata, ning seejärel tõttasid appi kaks noort, kes kogu operatsiooni ise üle võtsid ning oma autoga isa auto hangest välja tõmbasid. Kui tundsid end selles loos ära või oli keegi asjaosalistest sinu tuttav/lähedane, siis minu ja isa poolt teile suured ja südamlikud tänud! Aitäh teile, et te ei pidanud vaevaks seisma jääda ja oma abikätt ulatada! Isa ise oli kogu loost nii ehmunud, et hiljem seda lugu rääkides tõdes, et: „Ma isegi ei osanud neid inimesi sõnadega tänada”.”

 

Autor: LÕUNALEHT
Viimati muudetud: 25/01/2024 08:28:13