Aleksander Kambergi kaasaegseid Peterburis
19. sajandi viimasel veerandil, kui Tartumaal sündis poisslaps Aleksander Kamberg, valitses Venemaad euroopaliku meelsusega monarhiauuendaja Aleksander II, üks radikaalseimaid Vene keisreid, kelle valitsemisaastateks kujunesid 1855–1881. Just nimelt kujunesid, sest Aleksander II mõrvas 1881. aasta märtsis nihilistlik rühmitus Narodnaja Volja (Rahva Tahe). Pärast Aleksander II surma tuli troonile tema vanim poeg, samuti Aleksander, seekord III nime all, valitsemisaastateks 1881–1894. Teda peetakse tagurlikuks valitsejaks ja põhimõtteliseks piirirahvaste venestajaks. Väikerahvastele võibki nii tunduda, kuid venelased näevad teda hoopis teises valguses, mis on nende loomulik õigus ja isegi eesõigus.

Aleksander III oli esmajoones Venemaa suur patrioot, kes hingepõhjani vihkas igasugust euroopalikku kilinat-kolinat ja Venemaale võõrast mentaliteeti, millest maa tuli vabastada. Selgemast selgem, et piiririikidele tähendas Aleksander III aeg venestamist. Aga mis patrioot sa oled, kui sa isegi nii palju ei hooli oma riigi rahvuslikust arengust, et alamad valdaksid riigi keelt? Kas Eesti president saab olla rahvuslane, kui ta asub oma alamaid amerikaniseerima? Kui te olete sellest küsimusest aru saanud, siis püüdke veel kord hinnata Aleksander III püüdlusi.

Kui venestumine on näidanud taandumismärke, on alati selle asemele asunud mõni teine -seerumine või -roopastumine, mis pole isegi sajandi vältel veel lõppenud. Ja ikka on piirirahvad need, kes on selles mõttetus madinas kõige rohkem jalgu jäänud ja nende rahvusliku identiteediga on äri aetud või sõjatandrile trügitud. Kui riigiisad soovivad -roopastuda, siis kes seda keelab. See taevariik on siinsamas. Aga selleks pole vaja hakata Eestimaad lammutama välismaiste monstrumitega, sest see maa ei kuulu -roopastajatele. See maa – Eestimaa – on eestlaste maa ja kuulub üksnes neile! Olgem siis ausad ja rääkigem sellest oma rahvaga, kui julgete. Just – kui julgete? Moolokeid on Eestis alati leidunud.

Aleksander Kamberg jõudis noormehe- ja meheaastatesse viimase Romanovi ehk Nikolai II valitsemise ajal (1894–1917), kui 1900. aastal kardavoi talle nekrutikutse pihku surus ja teenistusse nõudis. Nelja-aastase väljaõppe järel Kamberg küll demobiliseeriti, kuid 1914. aastal alanud ilmasõjas olid endised reservväelased esimesed, keda sõjasarv hüüdma hakkas. Kui keiser ja isamaa olid hädaohus, oli iga reamehe, ka Kambergi esimeseks kohuseks tõtata kogumispunkti ja asuda impeeriumi kaitsele. 1914. aastal läkitati Krasnojarski polk suures Euroopa sõjas Vene-Saksa-Austria-Ungari idarindel Galiitsia aladele.

Lahendamata maaküsimus
Eesti kodanlus poleks oma nime vääriline ja Konstantin Päts nende juht, kui ta oleks andnud nõusoleku mõisamaade tükeldamiseks ja jagamiseks Vabadussõja sõjameestele, millega oli sõdureid petetud ja peibutatud astuma Eesti kaitseväkke. Aga sõjamees, kes tuli Vabadussõja rindelt, „demopikiri” taskus, soovis esmajoones talle lubatud maad ja seda ta ka nõudis oma valitsuselt. Selles punktis ulatasid vasak- ja parempoolsed jõud teineteisele käe, mida on tunnistanud ka Nikolai Karotamm sissejuhatavas sõnas Viktor Kingissepa mälestuseks. Nagu enamlik valitsus, nii keeldus ka valge valitsus mõisamaid jagamast, sest „... susi soe hänna peale ei situ“. Takistava põhiküsimusena käidi lagedale maa „õiglane hind“, mida eesti sõjamehelt tuleks koorida ajaloolise maa tagastamise eest.

„Kas eraomandi puutumatuse tähe all sündiv Inglise-Saksa rahu-liit lubaks Pätsile puudutada parunite mõisu? Ei kunagi! Ja – kui, siis väga „õiglase“ tasu eest. Ja see on Pätsile meele järele, sest see on tervele eesti kodanlusele meele järele.“ (Kingissepp, „Kellele iseseisvus, kellele ike“, 1946). Nii lahendati maa saamine küsimus „õiglase hinna“ viigipuulehega. Soomusronglane Kamberg ei olnud selles reas erand. Popsikoha „õiglase hinna“ võlga (üle 2000 krooni 5,6 ha eest) ei jõudnud Kamberg isegi oma eluajal pangale tagastada ning selle viimased kanded tasus ema Erna Kamber juba vene rublades. Midagi ei kustutatud ja midagi ei unustatud. „Ukuaru“ propaganda on üksnes enamlik filmitrikk, tõe kriteerium aga selle praktika.

Aga kus on tõe kriteerium ja piirjoon, et siin lõpeb lihtne oleskelu tulejoonel ning üksnes kuulipritsid võivad kedrata nagu muinasjutus, kedagi tabamata. Tegelikult kulgeb võitlus vaenuväljal elavate märklaudade pihta – vastastikku külvatakse üksteist tule ja tinaga üle –, et sa võiksid erilist vahvust üles näidata, just erilist vahvust, kui ainult eluga tagasi tuled. Kes võinuks hiljem kõike seda sõduri vahvust tunnistada, kui sundteenistuse „kollase lehegi“ on kaitseväes ludrid staabimehed jätnud määrustevastaselt täitmata? Oli see vale või verega kaalutud tõde, mis mugavusest või argusest jäi rindemeeste „selja taga“ kirja panemata?

Jah, sõdur täidab käsku – päevade, nädalate, kuude või aastate kaupa, olgu siis ilma- või vabadussõjas, nagu sajad ja tuhanded teisedki tema kaasvõitlejad. Ja ta langeb vaenuväljal, nagu teised sajad, tuhanded või miljonid tema saatusekaaslased vaenlase või koguni oma komandöri kuuli läbi. Aga kui reamees otsustab tormata Švejki kombel vastasega armutusse tikuvõitlusse, et erilist vahvust üles näidata? Kas ta on siis seda või vastuhakkaja, keda autasustamise asemel tuleks karistada? See ei ole tavaline nali, aga kaitseväe seisukohalt täielikult aktsepteeritav. Näete, kallid sõbrad, missugusesse ummikusse võib kukkuda, kui seadusele seaduse enda sõnadega läheneda. Eesti nali, ainult labane igal juhul! Pealegi, kes seda hiljem kinnitab? Täpselt nagu piitsaga vee peale löömine. Lainetab hetkeks ja siis on kõik unustatud.

Aga „eriline vahvus” ikkagi, mida sõdur peab ilmutama? Kes peaks seda minema kuuli- või kartetširahe alla kinnitama ning millise mõõdupuu järgi seda mõõdetakse? Kaks tosinat kuuli lendas mööda, aga kaks tabasid kindla peale? Maad? Jah, maad sa saad. Aga enne pead sa kuskil kuuli saama. Sa pead langema, et Laksi Tõnise kombel seitse jalga pikkusele, neli jalga lai sulle kuskil metsaserval kätte mõõdetaks.

See oli Eesti kodanluse mõõt ja mõõdupuu. Tegelikult pole seda kuulirahet niipalju vajagi. Ühestainsast aitab, et sind teise ilma saata ... „Ühest ainsast küllalt saab ...“ ja sa langed nagu lilleke vikati ees. Ja langed, nagu langes Vabadussõja kangelane kapten Anton Irv Egle kõrtsi lähistel. Üksainuke hulkuv kuul või snaipri päästikuvaotus ning „... elu läind, kui oleks näinud und“. Aga oli see eriline vaprus, mida seadusesõna rõhutab? Ei olnud, mitte sinnapoolegi ... Aga „ristid“ sai ta siiski, sest ta ju langes!

„On ta nõutavates aastates, siis viib ta oma kallima varanduse – oma vere, luud-kondid, elu – sõjajumalale ohvriks. On ta noorem või vanem, siis saadab ta oma vennad või pojad pisarsilmil sõjateele. Ja need lähevad halli, tundmata hulgana, kelle enesesalgamist, vahvust ja kangelasemeelt vaevalt keegi võib kirjeldada või temast kiidulaulu, hümnust luua, sest väetid on silmad nägema ja kõrvad kuulma, kui me ees seisab hulk, mass. Kangelastena nähakse ainult üksikuid isikuid, indiviide.”(Tammsaare, „Sõjamõtted”, 1919). Ning nende hulka jõudis klassiku sõnul ka heroiliseks vormitud ning rahvuskangelasena läikima poleeritud isemeelne ja egoistlik eneseimetleja leitnant Julius Kuperjanov.

Seegi kangelasmeel oleneb lipnikust või allohvitserist: kas märkas või ei märganud. Sõduril on vaevalt mahti sellele mõelda. Teda kannustab üksainus soov – täita ülesanne ja jääda ellu. Oma isale mõeldes kujutlen, kuidas ta oli sunnitud taluma janu, nälga, üdini lõikavat külma. Iseasi, kas sellest siis ei jätkunud oma ohvrimeelsuse ilmutamiseks. Või mõeldigi Toompeal maaseaduse all just seda maatükikest, mis ainult „seitse jalga pikkusele, neli jalga lai ...”. Aleksander Kamberg, õppinud puutöömeister, oli esimeste sillaparandajate ja raudtee remondibrigaadide hulgas, kes väljusid vaguni kaitsva soomuse varjust „avakosmosesse“, kui sillad olid õhitud või relsid puruks pommitatud. Sageli toimusid need hädaabitööd püssikuulide vingumise ja kahuritule mürtsumise saatel! Kas ka seda jäi väheks, et vähematki tunnustust kaitseväe staabist ei suutnud reamees välja teenida? Ilmselt jäi, sest kõike jagatavat ootasid esmajoones „sõbrad“ staabis ja piiri taga. Sellepärast oli surmapatt rääkida rahust ja kes ei tahtnud sellest aru saada, saadeti kaitsekraavi äärde ja kuul pähe.

Sellepärast ei võinud sõdur arvata ega milleski kindel olla, üksnes peale iseenda vapruse ... Aga need teised, kellest enamik pidi jätma oma noore ja sõjaliseks tarbeks koolitamata elu Paju väljadele vähemalt oma leitnandi egoismi rahulduseks? Ehk kujutlete, kuidas need hallid kogud lumes sumades rühivad viirastuslike varemete suunas, kuhu enamik neist kunagi ei jõudnud. Või andsid oma kõige kallima varanduse – oma elu ‒ ühe algelise, kuid lahingulistest oskustest kaugel seisva leitnandi ainuvõimu alla. Tema oli see Moolok, kes nende noorukite vere ja isikliku kuulsuse järele janunes? Ja nüüd on see viirastus saja aasta jooksul kasvanud äraarvamata suureks kangelaseks. Kuid mööda lennanud aja järgi peaksid igasugused saja-aastased viirastused ajaloo näitelavalt juba ammugi olema haihtunud. See oleks hädavajalik meie mineviku ja tuleviku tarbeks, et lugejad võiksid erapooletult oma mõistuse kohaselt hinnata ise minevikusündmusi ja kaaluda kainelt neid tegusid, mis tegelikult tehti iseseisvuse eest võideldes või üldse ei tehtud, ka Paju või Uderna lahingus.

Paju ja Anna mõisa dramaatilised lahingud
Meie ette on jõudnud pildid kahest äravahetamiseni sarnasest lahingust. Üks neist toimus jaanuari algul Anna mõisa vallutamisel ja teine Paju mõisa vallutamisel sama kuu viimasel päeval. Mõlemad on kokkulangevalt sarnased ohvitseride diletantliku juhtimise ja ohvriterohkuse poolest. Esimest juhtisid alamkapten Paulus ja leitnant Peeter Truuts, teist lahingut leitnant Kuperjanov.

Alamkapten Paulus eemaldati tema diletantliku juhtimise tõttu Anna mõisa lahingus soomusrongilt, leitnant Kuperjanovil läks veelgi viletsamalt. Erinevalt Anna mõisa lahingust võib täheldada Paju lahingu kohta, et partisanina kogenud, kuid lahingusõdurina võhiklik Kuperjanov langes selles lahingus oma lapsikus naiivsuses, mida ta ise esindas. Lipnik Ilmar Raamot tõi oma rühma koos alampolkovnik Paulusega esimesest lahingust Anna mõisa alt eluga välja tänu õigele ja õigeaegsele otsusele taanduda. Anna mõisa lahingu kaotuse peamiseks põhjuseks on Raamot pidanud ahelikule avatud oma ratsarügemendi külgtuld ehk risttuld, mille vastu on raske, kui mitte võimatu leida kaitset. Kaks rasket lahingut – Anna ja Paju lahing –, aga nagu öö ja päev. Anna lahing kaotati, siis võideti. Paju lahing võideti, siis aga kaotati, ning missuguste ohvrite hinnaga. Nii oli Anna lahingu murdepunktis, mis otsustas lõplikult lahingu ja meeste saatuse, kui ka Paju lahingus.

Absoluutselt oleks vale öelda, et need arvukad ohvrid olid paratamatult vajalikud. Õigem oleks öelda: Anna kaotus oli taktikaline võit inimlikuma ja võitlejaid säästva lahingu nimel. Paju võit oli taktikaline kaotus inimlikkusest hoolimata või selle puudumine. Kusjuures mõlemad juhid – leitnant Truuts aheliku vasakul tiival ja leitnant Kuperjanov rünnaku tagaliinil – langesid. Tänu Raamotile võiks ka siin korrata talle isikupäraseks saanud sõnu: „Olen oma elus palju sündmusi näinud pisut teises valguses kui need, mis said ühe asjaosalise poolt hiljem paberile pandud, [---] kuigi üksikasjad ei muuda üldpilti“. Nendes lihtsates sõnades elab edasi kalli sõbra Ilmar Raamoti mälestus ja tema isikupärane osavõtlikkus, mida siinkirjutajana olen kasutanud mõttelise juhtmotiivina kõiki meie loo kangelasi vaadeldes. Eriti siis, kui laia suuga räägitakse ühte, aga salamisi tehakse teist, nagu välismaine abi Eestile või vabatahtlike palgamõrtsukate osa sõjas.

Järgneb.

 

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 25/01/2024 07:56:50