Stameriena loss. Foto: Mari-Anne Leht

Lõunanaabrite juures Lätimaal on paljud häärberid korda tehtud, teised teel sinnapoole, kolmandatel on siiani kehvemini läinud. Tundub, et kohe kodumaa 105. sünnipäeva tähistavad naabrid suhtuvad mõisaaja pärandisse meist peremehelikumalt. Lühikestel sügispäevadel uudistasime Eestile lähemal asuvaid Läti mõisaid.

Kui täditütrega oktoobri teise nädala kolmapäeva hommikul Valka i-punkti jõudsime, kastis korralikult. Lõunanaabrite piirilinn on oma riiki külastavate inimeste mugavuse eest hoolitsenud: nad on Valka i-punkti linna keskelt toonud kunagisse jalakäijate piiripunkti majakesse, kohta, kus Valga Sepa tänav läheb sujuvalt üle Valka Seminara ielaks (tänavaks). Kui soovid lõunanaabritele külla minna, saad vaevata informatsiooni kätte.

Valkast Gulbene poole viiva tee ääres laiuvaid põlde kastis tihe vihm ning maju on vähe. Teede hargnemiskohas silmasime Meri muiza’le (mõisale) viitavat silti ja Annely pööras auto vasakule teele. Meri mõis asub viimase haldusreformi järel Smiltene maakonnas. Mõisa peauks on avatud ja lahke perenaine võtab meid vastu.

„Mõisas on Smiltene maakonna muuseum, kool viidi siit ära 2009. aastal, peale seda jäi häärber mõneks aastaks tühjaks,” tutvustas ta. Tänu sellele, et häärberis hakkas 1926. aastast tööle kool, on see alles. Äsja nägime, et kõrvalhoonetel nii hästi ei ole läinud.

Tumedavõitu vestibüülist ostame piletid vaid mõne euro eest. Perenaine viitas vestibüüli seinal olevatele kirjatahvlitele: „1918. aastal tulid mõisasse punased ja võtsid omaniku kinni. Ta oli üks 300st, kelle kommunistid Lätist rongiga Venemaa poole saatsid. Teel hakkasid väevõimuga rongi pandud vastu, üritatud põgeneda ja saatjad tapnud vähemalt 20 inimest, nende hulgas ka Meri mõisahärra Jacob Häckeri.” Sellepärast siis on tema surmadaatumi asemel tühi koht.

Tuttav lugu ja samas taas üks valus kokkupuutepunkt lõunanaabritega. Harjumaa Sutlema mõisnik Eduard von Stackelberg meenutas oma raamatus 1918. aasta algust, kui punased tema ja teisi sakslasi kodust kinnipidamiskohta viisid ja osa neist mõne aja pärast rongiga Siberisse saatsid. Teel juhtus samuti ebameelduvusi. Paarinädalase vangistuse järel algas Eestist äraviidute kojusõit.

Mõisa perenaisel on rutt koosolekule ja ta jõuab meid vaid juhatada ühte ruumi, kus on alles nõukaaegne koolipink. Sarnastel pinkidel olen minagi ammu-ammu istunud. Kõnnime läbi kõik ruumid, kuhu pääseme. Mõned esemed on tuttavad, nagu vokk, nõud jne. Kuigi nõukogude ajal kasutati ruumidele värske ilme andmiseks palju õlivärvi, on see ikkagi parem kui jätta hoone looduse ja varju otsijate meelevalda.

Ikka vihmasajus jalutame ümber häärberi, näeme tagumisel küljel puidust palkonit ja üsna häärberi lähedal laiade harudega tamme. See tamm olla kõige laiaharulisem Lätimaal.

Tihedas vihmasajus liigume aeglaselt piirkonna ühe kuulsaima lossi, Stāmeriena suunas.

Stāmeriena, ütlemata õdus häärber
Seekordse Lätimaa sõidu olulisimaks sihtpunktiks oligi Gulbene maakonnas asuva Stāmeriena häärberi uudistamine.

Suvel soovitas Lahemaa giid Anne Kurepalu Stāmeriena külastamist, sest see hoone olla võluv ning tema tuttav giid rääkivat mõisa ja selle elanikud alati sümpaatseks. „Lossi sisenejale vaatab trepimademe seinast vastu kamin. Kui seal põlenud tuli, olnud külaline oodatud, kui mitte, ei olnud tulija oodatud,” meenutas Kurepalu.

Prantsuse uusrenessansi ja teistegi stiilide elementidega valge häärberi kaunidus võtab sõnatuks. Seisad vihma käes ega väsi fassaadi vaatamisest. Loss on pargi ehk põlispuude keskel, ees on auringi koht, tagant paistab järv.

Lõunanaabrid lisavad selle imelise hoone vaatama kutsumiseks igale poole ühe tuntud inimese nime, kelleks on häärberis elanud Sitsiilia vanast aadlisuguvõsast pärit kirjanik Giuseppe Tomasi di Lampedusa (1896‒1957). Tema romaan „Gepard”, mis ilmus alles peale autori surma, ei maini otseselt midagi Liivimaast. Raamat pajatab veel 19. sajandi teise poole algul Itaalia territooriumil olnud väikeriikide ühendamisest Sitsiilia näitel ja samuti kaduva Sitsiilia aristokraatia asemele tulevast napi haridusega rikkuritest. Midagi on teoses äratuntavat: ka Eesti- ja Liivimaal kadus baltisaksa aristokraatia, küll hiljem kui Sitsiilias, ning paljude kiiresti rikastunute haritus oli meilgi kaheldav. On seda tänapäevalgi.

Lampedusa teoses „Jutustused”, mis ilmus eesti keeles 2017. aastal, leiab ühe viite Liivamaale lõigus, kus autor märgib, et Sitsiilias ei käinud rõõm tööga kaasas: „lauldes viinamarju koristavad toskaanalannad või pidusöökide, laulu ja kurameerimisega pikitud Liivimaa rehepeks on siin tundmatu”.

Kuidas ja miks sattus Lampedusa Stāmerienasse, mida tol ajal tunti Stomersee nime all? Stomersee oli üks enam kui 20 häärberi hulgas, mis kuulus rikkale von Wolffide suguvõsale. Lampedusa abikaasa oli üks von Wolffide suguvõsa esindaja Alexandra von Wolff.

Lossis võtab meid vastu sinna justkui sündinud lahke perenaine: „Olete täna teised külalised, praegu käib neid võrreldes suvega vähe.” Siingi maksavad piletid harjumatult vähe, kuid väikesest müügipunktist saab magneteid ja muudki osta.

Praegune häärber ei ole esimene samas kohas. Perenaine rääkis, et 1905. aasta rahutuste ajal tulnud talumehed lossi ette eesmärgiga omanikud tappa ja hoone maha põletada. „Nad hakanud omavahel vaidlema, kas ikka tasub nii ilusat hoonet hävitada, ja selle ajaga saanud lossi elanikud põgenema, kuid lossi põletasid nad ikkagi maha.”

Tema sõnul taastanud von Wolffid lossi juba 1908. aastaks. Lossiga seotud olulisemaid fakte tutvustavas eestikeelses voldikus on märgitud, et Lampedusa koos abikaasaga, kelle mõlema elupäevad lõppesid erineval ajal Itaalias, elas siin mitmel korral.

„Viimase sõja järel tegutses hoones tehnikum, siis sovhoosikontor, ka külanõukogu on majas olnud,” kõneles perenaine.

Enne, kui me iseseisvalt lossis ringkäiku alustame, kuuleme veel, et mööbel lossi ruumides on kõik kingitud, ka Saksamaalt. Ruumikas vestibüülis asuvat puittreppi vaatasime all ka tükk aega, enne kui selle astmeid mööda astuma hakkasime. Osati ikka ammusel ajal vastupidavalt ja kaunilt ehitada.

Väga õdus tunne oli häärberi ruumides jalutada. Ühes ruumis olid laual Läti mõisate ajalugu tutvustavad mahukad köited, teisal Lampedusa raamatud, kolmandas võis pisikese tasu eest kohvi juua ja kommi süüa.

Proovisin ennast kujutleda mõneks ajaks lossi elama. Ehk andsid unistusele hoogu mitmes ruumis küdenud ahjud, sisustatud magamistoad, võimalus ühes nurgatoas diivanil istuda ... Õdusust tekitasid ka heledad, restaureerimist ootavad seinad, millelt kõik sobimatu oli juba maha kraabitud. Oma osa oli sellelgi, et majas oli väga rahulik, sest olime ju ainsad uudistajad.

Liialdamata, sellest häärberist oli kahju lahkuda.

Hoone fassaad on korda tehtud ja majal on uus katus. 2016. aastast kuulub loss Gulbene omavalitsusele ja kolm aastat hiljem avati see kõigile huvilistele.

Mitte kõigil kunagi von Wolffi suguvõsale kuulunud häärberitel ei ole Stāmerienaga võrreldes soodsalt läinud.

Korras talveaed, tall-tõllakuur ja abihooned
Kümmekonna kilomeetri kaugusel Stāmerienast on Gulbene linn, mille ääres paiknevate Vecgulbene häärberite uudistamise jätame järgmisse päeva.

Linna ääres, hõreda pargi kõrgemal pool seisavad kaks kunagi uhket häärberit, mida kutsuti ilmselt välisilmest tulenevalt punaseks ja valgeks lossiks. Tegelikult ei ole hooned enam ammu lossid. Väikest punast lossi, mis meenutab väljast küll rohkem suurt eramut, ei ole loodusjõud räsima pääsenud, sest aknad-uksed on ees ja katus peal, kuid ruumides on asutuste töötajad omal äranägemisel ohtralt õlivärvi kasutanud, mõni ahigi on kadunud ... Hoone seisab tühjana ja kuulub omavalitsusele, täpsemini Gulbene kunstimuuseumile, mille esindaja meile maja näitas.

Teine, kunagi tõesti uhke valge loss, sai viimase sõja ajal tublisti kannatada ja 1905. aastal süüdati seegi hoone. Nüüdseks on ammune kaunis häärber looduse meeelevallas, mitu korda omanikku vahetanud ja praegugi erakätes. Hoone ühest tiivast on müüridest järel riismed, keskosa ja teine tiib on veel püsti ning siin-seal asendab katust katkine kile. 19. sajandil hoone sissepääsu ette ehitatud kaarjas eeskoda on ainus, mille dekoore tasub õues silmitseda.

Vecgulbenes on üksjagu mõisaajal maakividest ehitatud kõrvalhooneid, millest allesolevad on korras ja neis igaühes tehakse midagi.

Linna kunstimuuseum asub mõisaaegses talveaias, kus oktoobris oli mitu näitust. Ühes ruumis nägime lõunanaabrite vaibakunstnike pärsia sugemetega vaipu, ülejäänud ruumide seinu katsid suured pildid hobustest. „Need on Karabahhi hobused, keda pildistas meie kunstnik Dace Štrausa, kes praegu elab Soomes, kuid näituse avamisel oli kohal,” kõneles muuseumi töötaja.

Enne kodu poole suuna võtmist astume sisse tall-tõllakuuri ehk nüüdsesse restoran-hotelli. Väga õnnetus seisus häärberi omanikule kuulub mõisaaegne tall-tõllakuur, mis restorani ja hotellina näib küll viimase peal ja kõrvalttulijale paistis, et tööd on neil kuhjaga. Ometigi perenaine kahtles, kas nad jaksavad lagunenud hoonet korda teha, sest see neelab üüratu summa.

Koduteel põikame Litene mõisa juurde. Uks on lukus, sest majas töötab kool. Park asub mõisa taga orus ja sinna tasub kiigata. Seegi mõis kuulus von Wolffidele.

Häärberitel on oma võlu
Tagasiteel mõtisklesime Annelyga sellest, mis meid, saksa vereta inimesi, tõmbab häärberite poole. Esmalt muidugi see, et iga häärber on isemoodi, eriline nii väljast kui seest. Nende omanäolisus on vastukaaluks karpmajadele.

Häärberid pakuvad hingele kosutust, neis jalutades tunnetad, et kunagi ehitati teistmoodi ja et nende tubades võib veel härrasrahva vaimsus hõljuda. Häärberites kinnistub teadmine, et just baltisakslased olid need, tänu kellele hakkas eestlastestki kultuurirahvas kujunema.

Keegi võib nüüd küsida, et meie, eestlased ja lätlased, olime ju vaid teenijad ja saime vahel tallis peksagi ... Ja mis teenija roll siis halvem oli kui tänasel päeval rikkurite juures majapidaja roll? Teenija sai haritud härrasrahva juures vähemalt üht-teist kasulikku meelde jätta ...

Võin eksida, kuid tundub, et lõunanaabrid suhtuvad häärberite kordategemisse meist tõsisemalt. Meri mõisasse loodi kooli väljakolimise järel peagi piirkonna muuseum.

Naabritel oli ja on nüüdki häärbereid meist enam, Läti on ju Eestist üle 19 000 ruutkilomeetri võrra suurem. Kunstiakadeemia õppejõud Ivar Sakk andis 2006. aastal välja Läti mõisate reisijuhi, milles on märgitud 455 mõisat, kõige rohkem Vidzeme, vähem Latgale regioonis. Üksikutes kohtades ei olnud tema ringsõidu ajal enam peahoonet alles.

Lõunanaabrid asutasid juba 2000. aastal Läti losside ja mõisate liidu, mille olulisim eesmärk on edendada kultuuripärandi säilitamist ja restaureemist.

Lõppenud suvel toimus järjekordne mõisate ja losside külastamise kampaania. Naabrid ei lase hallil sügiselgi mõisaid meelest: 11.‒21. novembrini, tänavu esimest korda, on lossi- ja mõisarestoranide nädal, kus osaleb kümmekond mõisarestorani.

Ettevõtmise aega jääb ka riigi sünnipäev. Ülehomme tähistavad lätlased riigi 105. sünnipäeva.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 16/11/2023 08:50:43