Küberkiusamine on habemega probleem, aga tehisintellekti kiire areng ja kättesaadavus on andnud sellele veelgi ulatuslikuma mastaabi. Tervise Arengu Instituudi eelmise aasta andmete kohaselt kogeb küberkiusu iga viies Eesti noor. Turvalise digitaalse keskkonna loomisel sõltub ühise vastutuse tajumisest, kas suudame leevendada või ära hoida tehisintellekti arenguga kaasnevat küberkiusu intensiivsuse tõusu.

Küberkiusamine tähendab ahistamist, hirmutamist või ähvardamist kasutades erinevaid digivõimalusi. Tegevuse tulem on ohvri emotsionaalne kahjustamine, tema au ja väärikuse rikkumine ning mainekahju tekkimine. Lisaks erinevusele vahendis eristab küberruumis toimuvat kiusamist tavakiusamisest sageli suurendatud anonüümsus, mastaap ja intensiivsus ning seda kellaajast ja asukohast sõltumata. Sellest tingituna võib ka toimepanijat ja toimepandut olla keerulisem avastada ning olukorda lahendada.

Tehisaru ja süvavõltsingud (deepfake)
Tõenäoliselt on enamik inimesi kuulnud ChatGPT-st ehk tehisintellektil töötavast keelemudelist, mis suudab luua (originaalset) teksti ja jäljendada vestluskaaslast. ChatGPT tulek tõi avalikkuse tähelepanu ette viimastel aastatel saavutatud edusammud tehisintellekti arendamisel, kusjuures enam ei kasutata seda ainult tekstiloomes, vaid ka piltide, videote ja heli tootmisel. Viimase puhul on headeks näideteks rakendused, mis võimaldavad sisestatud teksti kuulata erinevate tuntud inimeste häältega.

Generatiivsest tehisintellektist on saanud ohtlikult efektiivne tööriist ka küberkiusamiseks. Järjest võimekamad algoritmid, kasutaja poolt andmete sisestamine või tehisintellektile suurema andmemahu kättesaadavaks tegemise kaudu tuvastatakse olulised mustrid, iseloomulikud tunnused ja stiil. Piltide ja videote puhul analüüsitakse näojooni, keha, nende liikumist ja iseloomulikke liigutusi. Need andmed võimaldavad tehisintellektil luua midagi, mida reaalselt ei ole, kuid on kujutatavale isikule siiski äärmiselt omane.

Kui treeningandmed sisaldavad endas potentsiaalse ohvri pilti, temast tehtud videot või tema häält, on tehisintellektiga võimalik luua uus pilt, videoklipp või helisalvestis, mis jätab mulje, nagu figureeriks loodud materjalis ohver. Selliselt on ohvrit võimalik kujutada olukordades, milles ta reaalselt ei ole olnud. Näiteks on võimalik luua materjal, mille pinnalt jääb mulje, nagu käituks ohver ise oma au teotaval viisil või ütleks midagi, mis kellegi teise au teotab.

Üha enam esineb juhtumeid, kus ohvri kujutis on asetatud pornograafilisse situatsiooni. Seejuures on ohvriteks valdavalt tüdrukud, kelle nägu asetatakse pornograafilises videos osalenud isikule või genereeritakse ohvrist alasti pilt, eemaldades ohvri originaalkujutiselt riided, säilitades samal ajal kehajooned. Eelmainitud vahendid on kiiresti muutumas üha paremateks, suurendades loodud materjalide veenvust.

Süvavõltsingutega seonduv probleem on äärmiselt tõsine ja mõjutab ohvrit kõikvõimalikel tasanditel, paljudel korvamatult. Õiguslikus vaates väärib esiletõstmist mainekahju kontekst. Seda just internetiga kaasnevate levitamise võimaluste, ulatuse ja kiiruse tingimustes. Samuti digitaalses maailmas kajastatud andmete püsivuse ja isiku digitaalse jalajälje tõttu. Isegi kui saab tuvastatud ja avalikuks fakt, et tegelikult ei ole kujutatud ohvrit, on kahju juba tekkinud. On äärmiselt ebatõenäoline, et ohvril õnnestub lõppastmes saavutada olukord, kus levitatud pilt või video kaob internetist jäädavalt või kus kõik sellega tutvunud isikud teavad, et tegelikult ei osalenud selles tema.

Süvavõltsingute loomise lihtsus ohustab inimeste eraelu puutumatust, kogukondlikku au, väärikust ja mainet ning emotsionaalset heaolu. Arvestades tehisintellekti tehnoloogiate märkimisväärset arengukiirust, on tõenäoliselt juba praegu lõõmav ohukolle muutumas plahvatusohtlikuks.

Võimalused rikkumise lõpetamiseks
Õiguslikus vaates on küberkiusamise sanktsioneerimine mitmel põhjusel keeruline. Esmalt muudab interneti piirideta olemus küberkiusajate tuvastamise ja vastutusele võtmise raskeks. Sageli varjuvad küberkiusajad anonüümsuse taha, mis raskendab nende tuvastamist, kinnipidamist ja karistamist. Teiseks jäävad paljud küberkiusamise juhtumid hirmu, häbi või teadmatuse tõttu avastamata, mis samuti takistab õiguskaitsealaseid jõupingutusi.

Ohvri heaolu vaates tuleb alati esmalt saavutada olukord, kus rikkumine lõpeb. Õiguslikust vastutusest ning oma õiguste kaitsmisest rääkides puutume paratamatult kokku tõendite ja nende kogumise vajadusega. Selleks, et midagi ette võtta, peab väidetav rikkumine olema tõendatav. Vastasel korral on kiusaja vastutusele võtmine või kiusataval oma õiguste kaitsmine äärmiselt keeruline, kui mitte võimatu. Seetõttu võiks pahatahtliku sisuga postituste ja sõnumite ekraanipiltidega või muul moel salvestamine saada normiks – esimeseks sammuks, mis on kõigile teada ning mis tehakse automaatselt.

Lisaks on ühena esimestest sammudest oluline rõhutada probleemi jagamise tähtsust. Esimesel võimalusel pädevate ametiasutuste või oma lähiringis asuvate täiskasvanute poole pöördumine võib aidata probleemi lahendada või seda leevendada enne ulatuslikuma kahju tekkimist. Ühtlasi on sellisest suhtlemisest suur abi küberkiusamise emotsionaalse poolega toime tulemisel. Pädevad ametiasutused, lähiringi kuuluvad täiskasvanud ja muud vastavad organisatsioonid (Kiusamisvaba Kool, Lasteabi, veebikonstaablid) oskavad kiusatava kokku viia selleks loodud tugirühmade, nõustamisteenuste, spetsialistide või muude toetavate tegevustega, mis pakuvad vajalikku tuge ja abi edasi liikumisel. Eeltoodu olulisust kinnitavad ka uuringud, näiteks viimase üle-euroopalise laste veebikäitumist käsitlenud uuringu (EU Kids Online 2020) kohaselt tunnistab täna kaks kolmandikku küberkiusamist kogenud Eesti noortest, et pole sellest rääkinud isegi oma vanematele.

Küberkiusamise juhtumitest tuleks teatada ka asjaomastele veebiplatvormidele või sotsiaalmeediaettevõtetele. Neil on sageli olemas mehhanismid, mille eesmärk on just pahatahtliku käitumise lõpetamine ja tagajärgedega tegelemine. Tõsise küberkiusamise, ähvarduste või ahistamise korral peaksid ohvrid võtma ühendust õiguskaitseasutustega ning esitame neile ka kogutud tõendid.

Õigusnõustajad saavad juhendada ohvreid tsiviilhagi esitamisel kiusaja vastu, et lõpetada rikkumine, mille lõpetamist ei ole eelnevate sammudega saavutatud, ning taotleda hüvitist. Eksisteerib ka võimalus esitada süüteo kaebus ning saada edasiste kontaktide vältimiseks kiusaja suhtes lähenemiskeeld.

Meie kõigi digiruum
Kõik nimetatud sammud on olulised, kuid kahjuks tegelevad need peamiselt tagajärgede kõrvaldamisega. Küberkiusu tõhusaks lahendamiseks on vaja meie kõigi – üksikisikute, kogukondade, haridusasutuste, valitsuste ja tehnoloogiaettevõtete – ühist panust. Seejuures tasuks rõhutada just üksikisikute kui kõrvaltvaatajate rolli, sest sageli on kiusamine ajendatud kaaslaste heakskiidust, mis tähendab, et iga sekkumine ja hukkamõist vähendab kisaja „toetust“. Lõppastmes päädib teo hukkamõistmine kiusamise lõppemisega.

Jagatud vastutuse tajumine küberkiusamise vastu võitlemisel on esimene samm kõigi jaoks turvalisema digitaalse keskkonna loomiseks. Nii on tarvis välja töötada mehhanismid, mis suudaksid tuvastada tehisintellekti loodud kahjulikku materjali, harida inimesi küberturvalisusega seotud teemadel ning edendada kogukondlikku empaatiatunnet.

Tehnoloogia kiire arengu tõttu on kriitiline küberkiusamisest rohkem rääkida ja nõuda kõigilt selle vastu astumist. Vastasel juhul võib küberkiusamise niigi habras püssirohutünn tehisaru eredast sädemest ühel hetkel suure pauguga õhku lennata.

 

Autor: OMAR KÕIV, MIKK ILVES, advokaadibüroo RASK juristid
Viimati muudetud: 16/11/2023 08:42:44