2019. aasta 15. aprillil lahvatasid leegid maailma kuulsaimas pühakojas: Pariisi Notre-Dame'i katedraal ehk Jumalaema kirik sai tulekahjus tõsiselt kannatada. Maailmakuulsa kirjaniku Victor Hugo tähtteose abil veelgi kuulsamaks saanud kirik ei jäänud pikalt tukivingu levitama ja möödujatelt pisaraid pälvima – juba tuleval aastal loodavad pariislased taastatud katedraali taas avada. Tänavu andis selleks oma panuse ka Põlvamaa ja terve Kagu-Eesti tunnustatuimaid puiduehituse spetsialiste, Hobbitoni ja Vanaajamaja mees Andres Uus (51).

„2019. aasta 15. aprilli õhtul puhkes tulekahju, mille tagajärjel varisesid kokku ühe maailma kuulsaima katedraali, Notre-Dame'i katus ja haritorn. Hullemast hävingust päästsid katedraali kivist võlvlaed, imekombel säilisid kellatornid, orel, kuulus roosaken,” kirjutas äsja sotsiaalmeedias traditsiooniliste ehitusviiside õpetamise ja vanade puitmajade taastamise nõustamisega tegelev Vanaajamaja. „Aastal 2020 jõuti otsusele ehitada katedraal üles tulekahjueelsel kujul, kasutades selleks traditsioonilisi ehitusvõtteid. See on olnud suur väljakutse restauraatoritele, skulptoritele, plekk-, kivi- ja puuseppadele üle maailma. Tööd käivad paralleelselt katedraalis kohapeal ja töökodades üle Prantsusmaa.”

19. oktoobril aasta tagasi langetati Prantsusmaa metsades traditsioonilisel viisil esimene tammepuu Notre-Dame'i katedraali vanima katuseosa konstruktsioonide taastamise tarbeks. Praeguseks on katusekonstruktsioonid Vanaajamaja teatel Normandia töökojas pea valmis ehitatud ja Pariisis käib otsast juba paigaldamine. Konstruktsioon peaks paika saama 2024. aasta märtsiks, et jätkata tinaplekist katusekatte paigaldusega.

„Ka meie meistril õnnestus sellesse ainulaadsesse projekti oma väike panus anda,” rõõmustas Moostes tegutsev mittetulundusühing ja viitas telesaatele „Ringvaade”, kus ilmus ülevaatlik selleteemaline intervjuu Vanaajamaja ühe eestvedaja, palkmajafirma Hobbiton juhatuse liikme ja kvaliteedijuhi ning eeskätt kogenud puusepa Andres Uusiga.

„Mis tunne on minna sellisesse majja ja hakata seda ehitama? No maja on küll liiga vähe öeldud selle kohta ...” uuris saatejuht.

„See on ikkagi katedraal, eks ole. Eks ikka on hea tunne, kui oled ehitaja ja sul tuleb elus selline võimalus. Tõenäoliselt on see üks kord. Nüüd ma sain seal ära käia. See oli väga tore iseenesest, aga sündmus kui selline oli väga kurb omal ajal,” vastas Uus.

Andres Uus ei sattunud Jumalaema kirikut taastama mitte konkursi alusel või võimsa CV abil, vaid inimsuhete kaudu. Kümmekond aastat tagasi juhtus ta rahvusvahelisse ringi ehk sõpruskonda Piirideta Puusepad. See ringkond on võtnud nõuks igal aastal kuskil midagi temaatilist ette võtta. Uus sattus kiriku katust taastama ringkonda eestvedava prantslase kutsel.

12. sajandil ehitatud katedraali taastatakse nii, et viimistlus peab olema tehtud käsitööriistadega ehk puidu osas sisult kirvega, kuid muidu on lubatud kasutada ka tänapäevaseid tööriistu. Uusi meeskond ehitas katusefermi, töövahendid valis iga spetsialist on äranägemise järgi, aga täpsus oli üldkokkuvõttes muljet avaldav.

Ainulaadne võimalus
Andres Uus rääkis LõunaLehele, et käis Prantsusmaal väärika projekti nimel töötamas augustis ja septembris, kokku veetis ta seal kuu aega. Pariisis Notre-Dame'is oldi küll vaid päevake, suurem osa ajast töötati Normandias.

Kui palju on teie kui puusepa jaoks vahet sees, kas ehitada mõnd nõudlikumat palkmaja või maailma kõige kuulsama kiriku katust?

„No ikka on vahe sees, jah. Eks seda tuleb üks kord elus ette. Tehnilise külje pealt – seal oli väga täpne töö, tavaliselt nii täpset tööd puiduga ei tehta,” märkis mees.

„Kahtlemata,” vastas ta küsimusele, kas kirikut on kuidagi püham või üllam ehitada kui tavapärast palkmaja. Uus lisas, et on muide ka Eestis kirikuid ehitanud.

Üks selline sakraalehitus oli Andres Uusil käsil tänavugi: nimelt lõi ta kaasa Abruka kabeli ehitusel. Ta märkis muiates, et see ehitis oli 20 ruutmeetrit suur. Pariisi Notre-Dame'i sisepindala on 4800 ruutmeetrit, väljast 5500. Et kaks pühakoda ühte aastasse sattusid, oli Uusi sõnul puhas juhus.

Uus on puidust ehitamisega tegelenud veerand sajandit. Teisalt on tema igapäevatöö pigem selline, et laaste eriti ei lenda – mees on Hobbitoni juhatuse liige ja kvaliteedijuht. Kui palju ta tänapäeval aktiivselt sae, kirve ja peitliga tööd teeb?

„Mul on elu jagatud nii, et leiva saan Hobbitonist, aga kõik ülejäänud asjad on enam-vähem ... et kus on mis projektid ja eks ma püüan end ikka kuidagi jagada. Vahepeal on perioode, kus õpetad – siis on ka ju praktiline töö ja laastud lendavad. Et jah, päris igapäevaselt tegelen Hobbitonis kvaliteedi juhtimisega ja sellega, mis parasjagu teha on. Vanaajamaja tegevus võtab mul iga aasta vast 300‒400 tundi,” hindas mees.

Praktilist tööd jätkub nii, et oskused rooste ei lähe?

„Jah, loodan küll. Eks see on natuke nagu jalgrattasõit ka, et kui kord oskad ... Teisalt jälle käsitööliste puhul on ikka see, et mida rohkem teed, seda parem oled. Praegusel ajal pigem paljuski on nii, et tuleb teha mõttega ja pühendunult,” sõnas Andres Uus.

 

 

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 09/11/2023 09:42:45