Kaha Kaido tutvustab Mammaste iga ilma jaama. Odav ja kestlik. Foto: Jan Rahman

Kaha Kaido jaoks ei ole võru keel mitte ema, vaid vanaema keel. Ema käis Tartusse tööle ja maailma asju arutati vanaemaga Kähri kandi keeles. Külge see keel jäigi ja sellest on Kaidole olnud nii tüli kui tulu. Ja ehkki Kaidol on üheksa ametit nagu hunt Kriimsilmal, jookseb kodukandi keel neist punase niidina ikka läbi. Võru keele nädala puhul on Mammaste mees lubanud teha paar käiku Võrru, aga ka Põlvas koolilastele esineda.

Ühise aja leidmine läks meil kaunis raskelt. Kõigepealt tegi Kaido koos perega treti soojale maale, siis oli auto katki ja siis millalgi polnud jälle kirjutajal aega. Lisaks oli Kaidol tahtmine ka natuke tööd teha. Viimaks viskas riided selga ja sõitis Karilatsi. Sealses talurahvamuuseumis pidasid Võromaa muuseumide ja Võro instituudi töötajad parajasti leheriisumistalguid. Vabandasin oma väikese viilimise välja sellega, et Kaha Kaido tuleb intervjuud andma. „Oi, see om küll hää miis,” kiitis üks muuseumitöötaja. „Ta om käünü meil võro keele laagrin ja üte kõrra jõuluvanna tennü. Latsile väegä miildü.” Noogutasid teisedki leheriisujad – Kaido on tuttav kuju.

„Võro kiil om mu edimäne kiil, vanaimä kiil” alustab Kaha Kaido juttu. „Eesti keelegä olli ma keskkuuli lõpuni hädäh. Õks oll mul niisändsit sõnno sehen, minkä pääle klassivele naariva.” Pinginaaber pidi mõnigi kord Kaido õigekirja parandama. Kaheksakümnendatel aastatel ei olnud kuigi palju neid lapsi, kes oleksid võru keelt osanud. Ja kui oskasidki, siis koolis oli see igal juhul ebasoosingus. Kooliajal sissekasvatatud häbi ei ole tänase päevani päriselt kadunud.

Siiski oli ka helgemaid hetki, räägib Kaido: „Mul oll maru hää eesti keele oppaja, Ester Piigli, kiä and ütskõrd ülesandes kirota määneki katekõne, nii nigu koton kõnõldas. Ma sis kirodi võrokeelidse loo sannaminekist ja sai tolle iist pallo kittä.” Ära sa märgi – üks õpetaja tegi ühel korral midagi, mis andis noorele mehele julguse oma kodust keelt kasutada. Ütle veel, et üksikjuhtumid ei loe. Aga nagu välja tuli, hakkas Kaido oma keeleoskusega üsna varsti ka sotsiaalset kapitali koguma.

„Ku tuu laulva revolutsioon pääle nakas, sis tull võro kiilt nigu mano. Mul om meelen, kuimuudu mi kävemi Rock Summeril ja saimi tutvas põhja-eesti latskõisiga, ja noile võro kiil väegä miildü. Naarsiva noid sõnno, mis olliva tõistmuudu, a tuu oll väegä hää naarmine. Muku palssiva, et kõnõlgõ no viil.”

Paistab, et pärast kooliaega polegi võru keel Kaidole tüli teinud. Pigem ikka tulu.

„Mu käest om sakeste küsütü reklaamlausit vai lõugahuisi. No näütüses om tsõõre vaihtamise aig, ja sis võinu olla määneki päähämäärmine võro keeli. Ma ole sis nõvvo andnu, et kõnõlõ kõva helüga taad lauset, midä sa tahat kirja panda. Kõrva perrä om tuud lihtsamb tetä, pään ei saaki arvo, kas sa ütlet õ vai e ja kas hõkk om lõpuh vai ei ole,” annab Kaido nõu kõigile, kes tunnevad, et kohalikus keeles reklaamimine aitab muust infovoolust esile tõusta.

Muide, Kaha Kaido ise on üsna teadlik kirjamees. „Ma ole kimmäs hõki-pruukja! Kuis tuu tõnõ nimi hõki kottalde no oll?”

Kakkõhelü.

„Ei-ei, eesti keelen!”

Kõrisulghäälik.

„No oll nigu viil üts sõna?”

Larüngaalklusiil?

„Voh-voh-voh. Tolle ma kiroda õks kõgõ q-ga vällä, ja pehme helü kiroda üläkomaga.”

See selgus ei ole aga tuulest tulnud. „Ku ma naksi umma raamadut kokko säädmä, läts mul tollega vast puul aastakka. Ja ku nüt kaia näid edimädsi katsetuisi kõrvuisi viimädse otsaga, sis om õks vahet külh.” Jällegi üks mõte kõrva taha panemiseks – muidugi ei oska keegi alguses kirjutada, aga iga oskus tahab harjutamist. Kaido Kaha, kes ise ennast järelejätmatuks sõnniks nimetab, pidi selle töö ette võtma, sest elu jooksul kuuldud naljad tahtsid kirjapanemist.

„Kui ma näid jutussit kirja pandse, sis ma õks otse sõnaraamadust kah sünonüüme, et jutt üteülbälidses ei jäässi. Ja tollest oll tõteste api. Hindäl es tule miilde, et kae ummetegi, niimuudu kõnõldas kah,” lisab kirjamees väikese vihje selle kohta, et vanaema keelt saab ka juurde õppida.

Aga raamat „Ütekõrra om katekõrra” sündis seepärast, et tööelu on praegusel ajal justkui igavam kui enne ja oleks kahju häid jutte kaotsi lasta. Kolhoosiajal molutati hoolega, ja siis muidugi juhtus ka kõike. Põlvamaa Kultuurkapitali toel välja antud raamat on praeguseks otsas – 500 eksemplari on müüdud-jagatud.

„Häste pallo raamatit saadi postiga. Ei tiiä, kost mu telefoninummer löüti, a kõnesit tull egält puult Eestist, et kiäki sugulane om Võromaalt peri, a no tahassi tuud nalaraamatut luke. Mõni peris pahand, et mille Pärnun vai Talnan tuud raamadut ei müvvä. Nišitoode, nigu heavy metal,” seletab Kaido. „Kiä väegä taht, saa õks kostki raamadu peio, a niisamate poodiriioli pääle saisma ei ole näid mõtet panda.”

Järgmine raamat on poolel teel ja ikka jälle võrukeelne.

„Häüss om ammendamalda varandus, ja võro kiil om kiil, mitte murre,” rõhutab Kaido. Setodel om keele kõrval veel palju muud, millega nad ennast samastada ja eristada saavad – rõivad, arhitektuur, leelo, usk –, aga kui võrokeselt keele ära võtad, siis mis talle üldse jääb? Tahtmine oma keelt hoida annabki Kaidole vunki. „Ma kõnõlõ muidoki ummi sõpruga, a ku ole kohki muialpuul Eestin esinemän käünü, sis om egäl puul õks noid inemiisi kah, kiä peris pallese, et mi võro keeli kõnõlõsi.”

Kui aga jutukaaslaselt küsin, kuidas ta valib, kummas keeles juttu alustab, siis jääb ta veidi kõhklema. Ei teagi nagu. Kodustega kasutab ta peamiselt eesti keelt, sõpradega võru keelt. Oma lapsed pidavat küll keelt mõistma, aga ei kasuta. Miks? Mine sa tea.

Hobid segavad mõnikord töötegemist. „Ma korja vannu kotussenimmi, et Põlvah saassi kõik mäe ja kotusse är märgit. Parhilla om silt väläh kuvve kotuse pääl mu sünnikodo lähkel. Mamastõ küläh om päält kümne kolga, njoo tahassi kõik är märki. Tsiapersesuu taht kah silti. Õkva ammetlik nimi. Tuu plaan om mul pään, a kõkkõ muud om nii pallo, et ei jõvva tegeldä. Kas om sis õhin vai om tähtaig – ku kumbagi ei ole, sis läät laisast.”

Hobisid ja õhinat on Kaidol mitme mehe jagu. Koorilaul, punnvõrride putitamine, muusika kirjutamine ja esitamine, õhtujuhtimine, võru keele eestkõnelejaks olemine, videote salvestamine või õigupoolest produtsenditöö, ja mine tea, mis kõik veel. Kui Kaha Kaido lugusid YouTube’ist kuulata ja vaadata, siis tulevad varsti välja ka ühised jooned: võru keel, rahvalik kõlapilt, hoolikas ettevalmistus, korralikud rekvisiidid, amatööri kohta suur võttegrupp, huumor, selge sõnum, südamlikkus, pisikesed armsad apsukesed ... Väljapeetud naivism, võiks selle kohta öelda, ehk siis looming, mis on ühtaegu osa nii rahvakultuurist kui kõrgkultuurist. Igaühel ei jätku selle stiili jaoks oskusi ega julgust.

Kus on Võrumaa äär?
Eneseteadlikud põlvakad saavad iga kell Võru omadele öelda, et Põlva kirik oli suur ja tähtis juba 12. sajandil, aga Võru linn rajati alles 1784. Võrukesed võivad siis vastu põrutada, et Roosisaarelt on leitud kiviaegne pealuu, millel vanust vähemalt 6000 aastat. Kus on algus ja kus on keskus, kus peaksid olema piirid ja veered? Kaha Kaido on ses suhtes küll pigem koostöö kui kaklemise usku. Tema teeb ülevõrumaalist koostööd: ise kükitab ühes otsas Mammastes, laulusõnu laseb teha Antoni Annikal või Pulga Jaanil, laule loob kogu Võrumaast.

„Võro keeli laulda om tõistmuudu. Olemi tennü tõlkit, a tuu ei oleki niisama lihtsa,“ jutustab Kaido. „Ma õks imestä, koskottalt Pulga Jaan njoo sõna nii kipeste võtt. Täl om õks umbõlõ pallo kavvõriit tettü. Näütüses, Kõtukõisile sobisi viie poolest üts lõõdsalugu – kuis Kõo Kusta sanna läts. A mängjä es tiiä, kas taa viie pääle sõnnu kah om. Pulga Jaan ütel sis, et asi no sõna sis tetä ei ole. Sõna saiva tettüs ja tuu lugu om parhilla tüüh. Ei ole jo aigu Kõtukõisiga pruuvi tetä!”

Hakkan juba vaikselt aru saama, miks lugu siiani tegemata.

„Käve sjoo nätäl Põlva koolin laulman ja kõneleman, et nigu võro keele nätäl. Kats luku tahassi timahavva viil tetä. Üts om võrokeeline jõululaul. Tollel om sõna olemah. Tõnõ om eestikeelne jõuluvana räpp. A tuu kõik võtt aigu. Ei ole nigu jõudnu viil,” märgib mees mõningase kahetsusega. No pole viga – inimesed ühest otsast muudkui kulutavad aega, aga teisest otsast antakse iga päev uut aega juurde. Kui aga õhinat jätkub ja tähtajad tulevad, küll siis saab kõik tehtud.

Midagi pole teha, mõned asjad jäävad ikka rääkimata ka. Näiteks see, miks ta oma lastega võru keeles rohkem ei räägi. Või siis see, kuidas on tema ümber kogunenud ring reisiselle, kellele meeldib omavahel ka lugusid rääkida. Ega see kah selgeks ei saa, mismoodi aru saada, kus on loo algus ja kus lõpp. Aga jõuluvana värk saab küll lahti räägitud.

„Ma ole tennü üte kõrra Karilatsi muusõumin võrokeelist jõuluvanna. Või noh, ku õigust kõnõlda, sis jõuluvanna ei saa tetä. Jõulumiis tule söämest, ei tuleki põhjamaalt.”

Mees teab, mis räägib.

Kaha Kaido:
„Võro keelest om õks tullu kah. Ku mi Tartese Heinoga kävemi päivädsel aol juubeliid pite, sõs kõnõlimi piä puul aigu rahvalikke jutte. Ku pido nakkas kell kats, sis viidsi-õi kiäki sääl tandsi. Rohkemb õks laulimi ja kõnõlimi võrokeelidsit jutte. Taa om mu trump olnuki, et ma pruugi võro kiilt. Ütskõrd ollimi Saaremaal juubelit tegemän. Peol oli üks mii kandist saarele kolinu pere, kiä sai võro keelest arvo. Hõiksiva sis meile kostki lavva otsast, et hõi, Põlvamaa mehe, hämmämi! Kummutasime siis omad pitsid põhjani, hinne ku saarlase arvo saiva, mis tu tetä tule. Üts tõnõ kõrd olliva mõne saarlase üteh mulkega pidol. Säält tull viil jupp aigu hildamb tagasisidet, et saarlase jäivä väegä rahule – arvo es saa mitte ku midägi, a naarda sai pallo.”

 

 

 

Autor: UGURI KADRI
Viimati muudetud: 13/11/2023 08:41:51