Pidu Räpina valla kultuurikeskuses. Foto: Räpina kultuurikeskus

LõunaLeht päris kahelt Põlvamaa pikaaegselt kultuurielu eestvedajalt, millised muutused on aastakümnetega maakohtade kultuurielus toimunud, missuguseid üritusi korraldatakse praeguselgi ajal ja kuidas toime tullakse.

Viljandi kultuurikooli lõpetanud Maret Aruoja on õpitud erialale truuks jäänud. Ta on teinud kultuuritööd 44 aastat, viimased kuus aastat juhib kultuurielu Mooste kultuurimajas, 2007. aastast hakkas ta Moostes tööle kultuurispetsialistina, enne seda töötas 27 aastat Põlva kultuurikeskuses.

Räpina valla kultuurikeskuse juhataja Marge Trumsi alustas 1989. aasta sügisel Ruusa kultuurimajas, pagasiks tantsimine rahvatantsurühmades ning kooliajal tekkinud huvi isetegevuse ja esinemiste vastu. Hiljem läbis ta erinevad koolitused rahvakultuurikeskuses. Ruusa kultuurimaja on olnud tema kool, praktika- ja töökoht.

Aruoja sõnul olid sügaval nõukogude ajal kultuuriürituste teemad hoopis teised: „Pidime sõjalis-patriootilisi üritusi korraldama, kusjuures iga ürituse kohta tuli stsenaarium kirjutada ja see kultuuriosakonnas kinnitada.”

Trumsi sõnul kuulusid nõukogude ajal kultuuriasutused Põlva kultuuriosakonna alla, mis tähendas, et sealt reguleeriti ja organiseeriti paljusid üritusi. Ruusa kontor-klubihoone kuulus sovhoosile.

Mida aeg edasi, seda rohkem said kultuurimajad rahvale meelepärasemaid üritusi korraldada ega pidanud enam kindlaid teemasid jälgima. Trumsi meenutas, et 1990. aastate üritused olid huvitavad ja väga rahvarohked. „Olid veel sovhoosiaegsed traditsioonid ja võimaldati tegevusi nagu tantsubändide festivalid, kus kahes saalis oli vähemalt 500 muusika- ja tantsuhuvilist,” tõi ta näiteks.

„Väga populaarsed olid pereõhtud, missivalimised, tähtpäevade tähistamised. Rõõmuga käidi laulmas, tantsimas, pilli mängimas, näitemängu harrastamas,” loetles Aruoja. Ta tunnistas, et on olnud ka aastaid, kus tundus, et inimesed on väsinud ja tüdinud ning käisid vähem üritustel.

Koroonaaeg oli kultuurimaastikul kõige raskem, see pani inimestele piduri ja nende tagasitoomine võttis tükk aega. Koroonaajal andsid muusikud-lauljad kontserte kodust ja inimesed said neid näha-kuulda interneti teel oma kodus.

Kes on varem käinud kultuurisündmusi nautimas, käivad edasi, kuigi tihtipeale paneb pileti hind kukalt kratsima, eriti maapiirkonnas, ning pensionärid mõtlevad väga, millist ettevõtmist külastada.
Traditsioonilised üritused on jäänud. Moostes on nendeks vabariigi aastapäev, vastlapäev, lastekaitsepäev, jaaniõhtu, sügispeod, laadad, esimese advendi tähistamine, jõulupidu.

Aruoja märkis, et traditsioonide edasikandmine ja huvitegevuse pakkumine kodukohas on kultuuritöötaja üks tähtsaimaid ülesandeid. „Hoiame aus vanu traditsioone ja mõtleme juurde tänapäevaseid võtteid.”

Raha on valus teema
Esinejate osas jäid kultuurijuhid arusaadavalt üldsõnaliseks. Aruoja märkis, et erineva tasemega esinejate maakohtadesse jõudmine sõltub nii rahast kui ka läbirääkimisoskustest. „Kui oled maksujõuline, tuleb tuntud artist maakohta esinema, kuid seda saavad maal tegutsevad kultuuriasutused harva lubada, enamasti kutsuvad maakohtade kultuuriasutused esinema kohalikke kollektiive,” sõnas ta.

Mooste kultuurijuhi sõnul on raha vähesus ikka valus teema. „Hea kvaliteediga ürituseks peab ka rahaliselt panustama, aga me oleme vähesega hakkama saanud. Püüame kirjutada projekte ja peame läbirääkimisi toetajatega. Maal jääb toetajaid iga aastaga vähemaks, sest firmadel on omad raskused ja veel keerulisemaks need lähevad.”

Trumsi ütles, et temal ei ole olnud hetke, mil esineja on pidanud paljuks tulemist Kagu-Eestisse esinema. „Tullakse hea meelega, kui suudame tagada nendele ootuspärase tasu ning muud tingimused,” ütles kultuurijuht. Ta lisas, et kahjuks ongi suuremate bändide esinemisi keerulisem tellida, sest lisanduksid lava-, heli- ja valgustehnilised lahendused, piletimüük ja turvateenistus, milleks kõigeks ei ole enamikul Eesti maakohtade kultuuriasutustel lihtsalt raha.

Aastate jooksul on rahastusvõimalused olnud erinevad. „On ikka nii, et kui omavalitsustel on vähem võimalusi rahastuseks, on see ka aeg, kus inimestelgi on rahaliselt raskem kallimaid pileteid osta. Kindlasti on see aeg, kus tuleb rohkem mõelda ja arutada, kuidas keerulised ajad üle elada, et ei kaoks inimesed ega rahastajad. Kui miskit hääbub, on seda väga keeruline uuesti taas tegevusse võtta,” arutles Trumsi.

Vaatajate-kuulajate seas ülekaalus naised
Vaataja-kuulaja on aastatega nõudlikumaks muutunud, sest inimene tahab ju oma raha eest nautida hea kvaliteediga kultuurisündmust.

Aruoja tunnistas, et üritustel käivad ikka rohkem naised ja vanemaealised, kuid Moostes on pereüritused rahvarohked ning noored pered, emad-isad osalevad neil lastega. „Kui leiad uue lähenemisnurga, uued tegelaskujud, tullakse perega kohale küll,” sõnas ta.

Räpina kultuurijuhi sõnul on osal üritustel kuulajate-vaatajate seas naisi ikkagi rohkem. „Ehk mängivad mehed sel ajal kaarte,” naljatas ta.

„Räpinas esines mõni aeg tagasi näitleja Anne Paluver, kohal oli vähemalt 70 huvilist, nii need, kes on teda kogu aeg kuulanud-vaadanud, kui ka noored,” meenutas Trumsi ja lisas, et Räpinas on esinenud Hanna-Liina Võsa ja Reigo Tamm, samuti Jarek Kasar.

Ta rääkis, et näiteks teatritruppide kutsumine väikesesse kohta eeldab neile ootuspäraseid tingimusi, nagu sobiva lava ja helitehnika olemasolu, kohapealsed olud paraku teatreid ei rahulda.

Nagu ikka, on jõulukuu kõikides kultuuriasutustes üritusterohke. Moostes algab kuu esimese advendi tähistamisega, jõulukuu 10. päeval on jõululaat ja kuu keskel jõulupidu.

Räpinas toimub samuti jõululaat koos kontserdiga ja aastalõpupidu ning jõulupidu on ka Ruusal.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 09/11/2023 09:16:18