Reformierakond on otsustanud tasuta ühistranspordi lõpetada ning sotsid ja Eesti 200 sellele vastu vaielda ei julge. Tasuta ühistranspordi kaotamisega antakse järjekordne löök toimetulekule maapiirkondades ning edastatakse ühiskonnale selge sõnum, kuidas väiksema sissetulekuga inimeste mured valitsust ei huvita.

Numbrid ei valeta
Selget vastust küsimusele, miks ikkagi tasuta ühistranspordi süsteem tuleb laiali lammutada, ei ole valitsuse liikmed suutnud avalikkusele anda. Üks räägib viletsast liinivõrgust, teine katkistest bussidest, kolmas sellest, kuidas keegi bussiga ei sõida. Piletihinna kehtestamisega loodab riik teenida vaid kolm kuni viis miljonit eurot lisaraha. Arvestades, et aastas kulub ühistranspordile riigieelarvest kokku ca 130 miljonit eurot, on tegemist 2-3% osakaaluga kogumahust.

Jätkame numbritega, sest tasuta ühistranspordi oponendid kipuvad jutlustama „kuidas küll paneks bussid käima, kui vaid sõitjaid oleks“. Sõitjad on aga juba kohal ning nad tulid justnimelt koos tasuta sõidusüsteemi loomisega, seda saab igaüks statistikaameti andmebaasist kontrollida. 2017. aastal sõitis maakonnaliinidel 14,9 miljonit reisijat, 2018. aastal 16,7 miljonit reisijat, 2019. aastal 23,8 miljonit reisijat. Oluline on sealjuures meeles pidada, et tasuta bussisõit algas 2018. aasta 1. juulist, mis tõstis ka hüppeliselt – pea kahe miljoni sõitja võrra – maakonnaliinide kasutatavust.

Pannes võrdlusesse 2017. ja 2019. aasta, peaks olema erinevus igaühele märgata, sest maakonnaliinid said juurde pea üheksa miljonit (!) sõitjat.

Koroonapandeemia ning sellega kaasnenud piirangud andsid arusaadavalt ka tagasilöögi bussiliikluses, kuid siiski jäädi oluliselt kõrgemale tasulise süsteemi perioodist: 2020. aastal 18,9 miljonit reisijat, 2021. aastal 18 miljonit reisijat. Möödunud aastal toimus märgatav tõus, mil maakonnaliine kasutas 22,2 miljonit sõitjat.

Sõitude arv kasvas tänavu esimeses kvartalis 21 protsenti ehk 4,9 miljonilt sõidult möödunud aasta esimesel kolmel kuul 5,9 miljoni sõiduni tänavu samal perioodil. 2022. aasta teises kvartalis tehti 5 762 240 sõitu, tänavu aga 5 992 486. Kõnekad numbrid, isegi kui võtta arvesse, et kõik ühistranspordikeskused ei ole läinud tasuta sõidu pakkumisele üle.

Raske on uskuda, et kõik need lisandunud sõidud tehti pelgalt lõbu pärast. Ikka oli tegemist sõitudega, mis võeti ette asja eest ning tervele hulgale inimestele tekkis reaalne motivatsioon võtta vastu tööpakkumine, sest tööle kohale jõudmisele ei pidanud enam oma palgaraha kulutama. Sõitjate huvi on seega olemas, milles siis seisneb vaen tasuta ühistranspordi vastu?

Keskerakonna tehtu tühistamine
Tegelik põhjus tasuta ühistranspordi kallale minekus ning maainimeste nöörimises võib peituda hoopiski pragmaatilises poliittehnoloogias, millega soovitakse tühistada Keskerakonna tehtu. Tallinna tasuta ühistranspordi edulugu alates 2013. aastast on pakkunud kõneainet nii Euroopas kui ka kaugemal ning teinud meie poliitilistele oponentidele sellest alates omajagu meelehärmi.

Tasuta sõit maakondlikel liinidel on samuti teenuse kasutajate seas kujunenud populaarseks ning ootuspäraselt ka üsna selgelt kinnistunud kui Keskerakonna täidetud lubadus, mis valitsust juhtides kindlakäeliselt ära tehti. Ühele poliitilisele jõule võib aga olla oponendi eduloo lõhkumine tähtsam kui enda lubaduste täitmine. Seda enam, et see tuleb tasuta kätte, mis sellest, et maainimeste heaolu hinnaga. Nii ei ole ka analüüsitud, millised kulud võivad lisanduda tasuta bussisõidusüsteemi lõhkumisega – kui palju lisandub seetõttu töötuid, kui paljud ettevõtted hakkavad pöördvõrdeliselt kannatama tööjõupuudust jne. On päris reaalne, et tasuta bussisõidu kaotamisega võib terve hulga inimeste jaoks muutuda töölkäimine rahaliselt kahjulikuks.

Jääb üle veel lootus, et teoks saavad suured sõnad sellest, kuidas nüüd saavutatakse ühistranspordis uus kvaliteet. Lootus on aga teadagi mis...

 

Autor: LAURI LAATS, riigikogu liige (Keskerakond)
Viimati muudetud: 02/11/2023 09:00:18