Kui kohtuvad rumalus ja enesekindlus, avaneb nukker vaatepilt õige mitme Eesti valla juhtidest, kellel on tänaseks täiesti ükskõik sellest, mida neist arvatakse – neil on oma vallaleht ja kohalikelt muttidelt saab valimistel ikka hääled kätte.

Peipsiääre valla elanikuna sirvin ikka kohalikku vallalehte, septembrikuise numbri esiküljele mahub kaks lugu – kõigepealt võtab sõna volikogu esimees loos pealkirjaga „Uus aasta toogu rõõmu ja uusi teadmisi!“ ning seejärel teeb oma avangu vallavanem kirjutisega „Kooliaasta on alanud!“. Tõesti, ongi või? Kui kirjutasin eelmisel aastal südameverega vallalehte pikema loo piirkonda tabanud demograafilisest katastroofist ning sellest, mida edasi teha, ei peetud paslikuks teksti avaldada.

Mul pole mingit vimma valla juhtide suhtes, ma isegi ei tunne neid, täitsa puhtast südamest kirjutasin. Ilmselt ei meeldinud valla juhtidele minu statistikaameti andmetel põhineva loo pessimistlik toon. Vallaleht olgu alati rõõmus – ülevaated lasteaedades ja koolides toimuvast, koalitsioonipoliitikute optimistlikud hõiked, riigiasutuste kampaaniad ning alles viimaselt küljelt leiab ka teated sündide ja surmade kohta. Kes viitsib neid võrrelda, mõistab, et sureb palju rohkem kui sünnib – äsjase lehe skoor on kümme kolme vastu!

Olen ajakirjanikuna siiski tegelenud pigem teiste valdadega. Olles kunagi maale kolides haldusreformi suur toetaja, hakkasin juba enne selle toimumist muutuma skeptiliseks. Väikeses vallas oli vallavanem alati kättesaadav, kasvõi selleks, et käsi laiutada ja öelda, et praegu raha pole. Aga ta kuulas mure ära ja lahendas selle järgmisel või ülejärgmisel aastal. Raha oli nii vähe ja vallavalitsus kogukonnal sedavõrd peo peal, et igasugune raiskamine (või miks mitte ka lihtlabane varastamine) torkas kohe silma.

Vürstid ja vürstinnad
Täna võib juba teha kokkuvõtteid, mida on valdade elanikud 2017. aasta haldusreformist saanud. Me kõik lootsime, et nüüd hakkavad valdasid juhtima asjatundjad, eelarvetesse tuleb raha juurde ning otsuste läbipaistvus paraneb. Oleme aga saanud enesekindlusest pakatavaid kohalikke vürste ja vürstinnasid, keda näib iseloomustavat veendumus enda ilmeksimatuses. Nimesid nimetamata on meil tekkinud omavalitsused, mille juhtimine meenutab oma struktuurilt maffiat. Käputäiest inimestest koosnev familia otsustab, mida ja kuidas tehakse ning järjest sagedamini puutun kokku kohalike inimestega, kes vallavalitsust kardavad. Nad ei julge enam oma nime all kõneldagi, sest pelgavad tagakiusamist. Rajatud on lollikindel toiduahel, mis seab võimust sõltuvusse ning enamasti on ka vallavolikogud lihtsalt familia ehk vallavalitsuse käetõstjad.

Suhtlesin just ühe Kagu-Eesti pankroti äärele viidud omavalitsuse volikogu liikmega, kes juhtis valla revisjonikomisjoni – kui komisjon soovis tutvuda vallavalitsuse tasutud arvetega, siis nendele andmetele ligi ei pääsenudki. Ei aidanud isegi rahandusministeeriumi kiri, et nii pole okei – vallavalitsus ei andnud andmeid ja kogu lugu! Enamasti pole revisjonikomisjon siiski üldse mingi probleem: koalitsioon paneb sinna omad joped ja rahu majas. Kuna toosama vald oli omadega soos, nõudis vallavalitsus laenu võtmist palkade maksmiseks. Kui selgus, et seadus ei luba seda teha, võeti laenu investeeringuteks, ent maksti ikkagi palkadeks.

Volinik räägib, et ei saaks vallavalitsust isegi kohtusse anda, sest kohus ei võta hagi vastu. Sa võid ju kaitsta valla elanike huve, aga kohut see ei huvita, kui sinu õigusi pole isiklikult rikutud. Nii minu enda kui mõnegi teise omavalitsustega tegeleva ajakirjaniku kogemuse kohaselt on haldusreform toonud endaga kaasa ka vallavalitsuste juhtide enneolematu ülbuse meedia suhtes. Kui ühe linnakese keskväljak osutus täielikuks soperdiseks ja Õhtuleht sellest kirjutas, päris tolle valla vanem minult hiljem, kuidas ma üldse julgen talle helistada? Pärides nüüd teise valla abivallavanemalt riigi antud sihtotstarbelise toetuse sihipäratu kasutamise kohta, ei meeldinud talle minu küsimuste toon, meil olevat erinev arusaam ajakirjanduseetikast ning üldse – päring olla ebaprofessionaalne. Kuna tegu oli lakooniliste küsimustega, milles polnud ainsatki hinnangut, võin üksnes järeldada, et abivallavanemale lihtsalt ei meeldinud, et ma neid küsimusi üldse pärisin.

Süüdimatu laenamise ja eelarvepoliitika tulemusena on Eesti vallad pärast haldusreformi kehvemas seisus kui varem, mis tähendab, et haldusreform ei täitnud oma põhieesmärki luua finantsiliselt tugevamad ja kompetentsemad omavalitsused.

Reformi tulemusena on vallavalitsustel nüüd raha, et palgata kallid advokaadibürood, mille abiga vajadusel kriitikuid vaigistada ja nendega kohut käia. Riigi kontroll omavalitsustes toimuva üle on seejuures erakordselt lõtv – kui vallavanem teeb kooli õpilaskodu asemel riigi toetuse eest hoopis hotelli, siis las teeb pealegi! Kui koolile lubatud ujula asemel valmib hoopis kommertsalustel töötav spaa, on seegi täiesti okei.

Riigi küüniline silmakirjalikkus
Ka riik on olnud suhetes omavalitsustega äärmiselt silmakirjalik. Kui toonase haridusministri Jaak Aaviksoo eestvõtmisel suleti läinud kümnendil hulk maagümnaasiume, ei puudunud ühestki tema sõnavõtust jutt kodulähedasest põhikoolist, mis peab igal juhul säilima. Tänaseks on selge, et riik tahtis lihtsalt gümnaasiumid kinni panna, et lasta hiljem võõrastel kätel ehk valdadel teha sama maapõhikoolidega.

PR-võlurite välja mõeldud fraas „haridusvõrgu korrastamine“ tekitab ilmselt juba paljudes täielikku tülgastust. Sellal, kui koolidel lastakse välja surra, tõmbab valitsus torukübarast kümme miljonit eurot ühekordset toetust, külvamaks rahaga üle Nursipalu harjutusvälja ümbruses asuvad omavalitsused. Pluss 1,35 miljonit igal aastal kõigile polügoonidega seotud valdadele. Ikka selleks, et valdade juhid teeks, mis vaja ja elanikud oleks kuulekad.

Ilmselgelt ei karda suure osa valdade juhid pärast haldusreformi enam mitte midagi, sest neil polegi midagi karta. Keegi ei kontrolli, mida nad maksumaksja rahaga teevad. Seda ei tee volikogu, riigikontroll, ministeeriumid ega politsei. Kriminaalmenetluse alustamiseks peab kõigepealt leiduma mõni kohalik tuuleveskitega võitleja, kes pöördub ka ajakirjanduse poole. Kui materjal on puust ja punasena jõustruktuuride kätte jõudnud, algab pikk ja veniv menetlus. Iseasi, kas see ka jõuab kuhugi.

Käputäie inimeste vabadus
Omavalitsuste iseseisvus, mille otsustesse riik ei tohi ülemäära sekkuda, on tegelikkuses näiline. Vabadus ei saa olla miski, mis sõltub käputäiest kohalikest otsustajatest, sellal kui ülejäänud lihtsalt kätt tõstavad. Vabadus ei saa olla läbipaistmatu ja kontrollimatu sahkerdamine maksumaksja rahaga. Kellelgi ei saa olla vabadust viia oma vald rumalate otsustega makseraskustesse. Ent sellest hullemgi on vaimne pankrot ja lootusetus, mida see kõik tekitab kohalikes inimestes. Sestap on halvasti juhitud vallad ka väga suur julgeolekuoht!

Kui muutuda paranoiliseks, siis võibki valitsuse varjatud eesmärk olla valdade maine kahjustamine nende elanike silmis ning omavalitsuste pankrotti laskmine, et seejärel öelda – näe, nad ei saa hakkama, vaja on uut haldusreformi. Teeme nüüd maakondade suurused vallad! Lõpptulemusena sünnivad üksnes linnades toimetavad vallavalitsused, mida juhivad erakondade broilerid, mitte kohalikust elust tegelikkuses hoolivad inimesed.

Lugu ilmus algselt Õhtulehes ning taasavaldatakse mõjuka seisukohavõtuna LõunaLehes autori ja tema koduväljaande loal.

 

Autor: NILS NIITRA, Õhtulehe uuriv ajakirjanik
Viimati muudetud: 19/10/2023 08:42:10