Möödunud kevadel valimiste järel hoo üles saanud riigikogu töö takistamine õõnestab Eesti põhiseaduslikku korda ja on võtnud pantvangi ka opositsioonierakondade valijad. Suures obstruktsioonituhinas on neilt pikaks ajaks võetud võimalus saada parlamendi päevakorda just praegusel hetkel aktuaalseid küsimusi.

Kui riigikogu liikmed sügisesele istungjärgule kogunesid, oli suur osa päevakorrast juba paika pandud. Esimese tööpäeva kuuest arupärimisest viis kõnelesid peretoetustest, teisel nädalal kuulasime eelnõusid toiduainete käibemaksust ja ettepanekust valitsusele loobuda majutusasutuste käibemaksu tõstmisest, kolmandal nädalal jõudsime 10 arupärimiseni, mis olid esitatud erinevatel teemadel veel 8. mail. Meedia huvi nende vastu puudus, kuna tegu on lootusetult hapuks läinud teemadega.

Arupärimiste hulk, mida loetud nädalate jooksul kevadel sisse anti, ületas terve eelmise riigikogu koosseisu mahtu. Seaduseelnõudega on seis sama. EKRE sai esitleda ühel päeval järjest kolme eelnõud käibemaksu tõstmisest meediale – kõik eri määraga kuni 25 protsenti. Samuti oli järgmiseks päevaks kavas 17 tulumaksuseaduse muutmise eelnõud, mis erinesid üksteisest vaid komakoha poolest. Keskerakonnal oli päevakorras viis pensionikindlustuse seaduse muutmise eelnõud. Isamaa on andnud sisse terve paki otsuse-eelnõusid ettepanekutega, kus soovitakse, et Vabariigi Valitsus loobuks plaanist ... [täida lüngad koalitsioonileppe suvalise punktiga].

See kõik pidanuks justkui imiteerima aktiivset tegevust ja valijate huvide eest seismist, kuid pole seda vähimalgi määral. Menetlusse jõudvad teemad puudutavad eelmise istungjärgu arutelusid: need on ära peetud, koostöös huvigruppidega on leitud arvestavad lahendused (nt majutusteenuste käibemaksu osas) ja otsused on langetatud pidades silmas järgmise aasta riigielarve tulude ja kulude suhet.

Täna on aktuaalsed juba järgmised küsimused: tööpuuduse kasv ja majanduslangus, ekspordi kukkumine, keskkonna-eesmärkide täitmine ja väljakutsed energeetikas, aga neid pole opositsioonil võimalik enam silmnähtavast tulevkus päevakorda saada, sest ees on kuudepikkune obstruktsioonivall menetlemata arupärimistest ja eelnõudest. Opositsioon on oma salved tühjaks tulistanud ja edasine on lihtsalt paukpadrunite jätkuv kaja.

Demokraatliku arutelu ja parlamendikriitika üks olulisemaid instrumente opositsiooni jaoks on arupärimiste esitamine. Antud toiming on mõeldud selleks, et opositsioon saaks võimaluse kutsuda parlamendi ette vastutava valitsuse liikme, esitada tribüünilt oma agendat ja küsida küsimusi ning lõpuks pidada kõnesid, mis leiaksid laiemat avalikku kajastust. Seda kõike 20 päeva jooksul sisseandmisest alates.

Avalikuks aruteluks peab teemapüsitus olema uudisväärtuslik ja uudisväärtuse üheks põhielemendiks on küsimuse aktuaalsus. Tunamulluse lume lükkamine ei huvita tänavu enam kedagi. Kuigi otsuse tegemise ajal võis teema omajagu kirgi kütta, siis täna ei teeni see sama eesmärki, mis mõne kuu eest parlamendisaalis.

Seaduses on ette nähtud mõistlik tähtaeg nii ettevalmistaja kui arupärija jaoks – sellega jõuab kalendrisse tekitada sobiva akna, koguda vajalikud materjalid ning piisava kaalu korral ei kaota teema aktuaalsust. Sisult on tegu kõige efektiivsema parlamendi järelevalve meetmega. Just seetõttu on põhiseaduse uutes kommentaarides esile tõstetud arupärimise instrumenti ja selle piiramise kahjulikkust.

Ühtlasi on ka nenditud, et see ei tohiks muutuda parlamentaarseks väärvormiks. Just väärvormi kuju ongi võtnud kevadest peale üles laotud arupärimiste kuhi. Praeguseks pole võimalik neid enam menetleda seaduses ettenähtud tähtaja jooksul, kuna nii riigikogul kui ka valitsusel on ka muid põhiseadusega määratud ülesandeid. Parlamendil on neid kokku 15 ja lisaks muud teemad, mis pole teiste organite pädevuses. Riigikohtu lahendi kohaselt on parlamendil olemas eneseregulatsiooni õigus kõigi ülesannete proportsionaalse täitmise tagamiseks.

Obstruktsioon võib kahtlemata olla valitsuskoalitsiooni tegevust häiriv nähtus: see väsitab inimesi, võtab neilt võimaluse osades küsimustes järele mõelda ja mõnikord ka vastutulekuid teha. Samas ei takista see kokkuvõttes valitsuse plaanide elluviimist, kuna ka parlamendiummistusele on alati leitud vasturohtu – kobareelnõud, usaldusküsimusega sidumine jne. Mõlemad – nii obstruktsioon kui seda ületavad meetmed – töötavad demokraatiale vastu, aga valitsus saab valdavalt ikkagi oma tahtmise. Tihtipeale veel nii, et parlamendi sõnaõigus hoopis väheneb. Kas see ongi parlamentaarse korra kõigutajate eesmärk?

Õiguslikku viisi obstruktsiooni välistamiseks pole võimalik rakendada. Muidu võime leida end ühiskonnast, kus parlament pole enam arutelude pidamise koht. Ma ei oska öelda, mitu protseduurilist küsimust võiks lubada istungi ajal esitada või mitu arupärimist sisse anda. Kummagi õiguse järjepidev kuritarvitamine on tekitanud olukorra, kus valijatel pole enam võimalik näha parlamendis sisukaid arutelusid neid sügavalt puudutavate teemade kohta, vaid ainult sumbuurset (segane, korratu – toim) kemplemist protseduurika formaadis, millel puuduvad õiguslikud tagajärjed.

Riigikogu esimees on korduvalt proovinud erakondade ja fraktsioonide esindajatega leida väljapääsu sellest ummikseisust, kuid nähtavasti pole kiire lahendus lähitulevikus võimalik. Kõik seetõttu, et kevadel vindi täielikud üle keeranud opositsioonierakonnad ei suuda enam taanduda nägu kaotamata. Koalitsioon on teinud ettepanekuid järjekorras ootavate eelnõude ja arupärimiste kiiremaks menetluseks näiteks täiendavatel istungitel, kuid see ei sobinud. Lisaks tegi EKRE fraktsioon möödunud nädala kolmapäeval meeleheitliku sammu, lahkudes enda sõnul „protestiks” saalist just enne nende 17 tulumaksu seaduse muutmise eelnõu menetlemist. Sellega hoiavad nad paraku pantvangis ka enda valijaid, kes valisid endale esindajad parlamentaarseks tööks, mitte tööposti hülgamiseks tühisel ettekäändel.

 

Autor: IGOR TARO, riigikogu liige, endine põhiseaduskomisjoni esimees, Eesti 200
Viimati muudetud: 05/10/2023 09:17:40