Lihaveised öises aias ja vapsikute rikutud esikulagi. Fotod: erakogu

LõunaLeheni jõudis lühikese aja jooksul kaks mõtisklust sel teemal, et püüd elada looduse rüpes kooskõlas looduse ja selle asukatega pole mitte alati mugav ega ka võimalik. Ühel neist lõppes püüd vapsikupesa sallida rikutud esikulaega, teisel häiris ootamatult õuele saabunud veisekari sünnipäevapidu ning pani puudelt nahka taliõunad.

„Pidasin sel kuul ühel reedeõhtul kodutalus sünnipäeva, saun ja möllud. Rääkisin külalistele muu jutu sees, et meie kandis umbes kilomeeter eemal peab veidi kaugemal elav talunik lihaveiseid. Ja nüüd vastu sügist murravad need oma elektriaedikust välja ja käivad küla peal hulkumas. Nägin ise ükspäev, kuidas põllul uitas kümmekond prisket veist, täitsa uhke vaatepilt oli. Naabrimees ükskord õhtul helistas uitajate peale omanikule, too ütles, et pimedas niikuinii neid kätte ei saa, hommikul tuleb,” alustas oma meenutusi Põlvamaal elav Paul.

„Noh, pajatasin sünnipäevalistele seda juttu ja siis korraga pidin katkestama lausega „Mis kuradi müdin see nüüd oli?”. Vaatan aia taha – räägi veel hundist, eks ole. Lihaveised minu aias ja põllul. Hea, et rentnik oli jõudnud kaera ära võtta. Me alguses lihtsalt naersime sellise kokkusattumuse peale. Noh, eks oli õlut ka võetud. Aga siis nägime, et elukaid on 13 tükki ja paistavad maru maiad mu talveõunte peale. Mõtlesin, et ah, mis siin lasta end häirida, palju nad ikka ära söövad,” jätkas Paul.

Mehe sõnul oli ta õunaaia kitsede pärast piiranud hädapärase traataiaga, mille majapoolses nurgas oli ava. Üks nutikas veis oli selle ava üles leidnud ja võttis einet kenasti aias sees. Kogu tegevus toimus kaunis pimedal ajal, valgustajaks vaid sauna poolt tulev kuma.

„Ühel hetkel tuli ports tegelasi üsna sauna juurde. Läksin nende poole ja pahandasin: kuulge, nii pole ilus minu aias ringi tatsuda ja mu õunad ära süüa. Astusin sammu ühe suurema tegelase poole ... ta astus sammu vastu. Pull. Tegi sellist nägu mu meelest, et „kas sul on mingi probleem vä?”. Ma leidsin, et pole arukas mingi tonnise sarvilise lihamäega tüli norida, ja taandusin. Veidike võttis ikka hirmu nahka kah,” jätkas taluomanik.

Püüdes kutsumata külalisi kuidagi eemale peletada, asus Paul haamriga metallkatlast lõkkealust taguma. Veistel polnud sellest sooja ega külma, küll aga ütles üks kutsutud külalistest peale metallikolina vaibumist, et tal endal tekkis vahepeal hirmus soov minna koju kõrvu puhkama.

Ühel hetkel ööpimeduses saabunud kutsumata külalised siiski samas ööpimeduses ka lahkusid. Pauli abikaasa lõi aga hommikul kahjusid kokku: puudelt kadus 13 näljase kõhtu umbes pool kasti suviõunu ja kolm kasti taliõunu, esmapilgul paistis, et ka mitu muud aiataime on ära söödud või katki tambitud.

„Selgus, et küla servas ühes teises talus olid lihaveised samal ööl samasuguse jama korraldanud ja too mees küsis me ühiselt naabrilt loomapidaja numbrit. Küsisin siis kah, saatsin SMS-i, et kahjud sellised ja sellised, soovime nende hüvitamist. Vaikus majas. Aga pühapäeval veeres kastikas õuele, juht tutvustas end veiste omanikuna ja tõstis maha neli kena kastitäit õunu. Aus mees,” tunnustas Paul. „Kui pulliga kohtumisest rääkisin, siis loomaomanik ütles, et nad kõik on sõbralikud ja ju arvas pull lihtsalt, et ma tahan talle midagi anda.”

Ka teises küla servas elav pere sai veiste omanikuga kahjude hüvitamises kokkuleppele. Talunik aga võttis peatselt käsile ning vedas kogu oma loomakarja enda kodule lähemale karjamaale. Paul kuulis vahepeal veel, et eriti just vastu sügist kipuvad veised enda karjamaad liialt tühjaks sööduks pidama ning siis ei pea neid ükski aedik.

„Igatahes lõpp hea, kõik hea, aga natuke tüütu lugu oli küll ja eks nad [veised] pidu ikka ka häirisid veidi. Ühel hetkel mõtled, et oi kui maaliline on näha veisekarja eemal põllul näksimas, ja siis järgmisel hetkel tuiavad nad su oma õunaaias ja hoovis. Eelistaksin oma külalised ikka ise kutsuda,” lõpetas põlvamaalane.

Mõni nädal hiljem märkas ta taas kutsumata külalise jälgi: sedakorda oli öine mäger õuel maad tuhninud ning muruplatsi korralikult ära äestanud.

Loodusest hoolimine tekitas majaomanikule korraliku jama ja toob ka mainimisväärse rahalise kulu
„Näe, kui tore, et juba teist aastat saame vahva vapsikuperega läbi ja käime peaaegu ühest uksest oma elamistesse,” mõtles Lõuna-Eesti majaperemees, võrukene Lembit ühel ilusal ja päikespaistelisel sügispäeval, vaadates, kuidas vapsikuhordid välisukse kohal olevasse prakku sisse ja sealt välja vupsavad.

Kuna hiidherilased ehk vapsikud oma kuni ca kolmesentimeetrise pikkusega ajavad tavaliselt inimesele üsnagi suure hirmu nahka, siis eks mõte, et kas mitte ei peaks sortsu herilasemürki laskma ja neid sundima mujale oma pesa punuma, mehele iseenesest võõras ei olnud.

„Tuleb ausalt üles tunnistada, et kevadel, kui esimesed vapsikud pessa hakkasid lendama, käis nende peletamise mõte ikka peast läbi küll,” sõnas ta. Eriti kartis ta ka laste pärast, sest hiidherilaste ühisrünnak pesa lähistel võib teatavasti ka päris kurvalt lõppeda.

Nüüd, sügise hakul, oli ta aga siiralt rõõmus, et juba teist aastat on suudetud kõrvuti eksisteerida niimoodi, et keegi pole viga saanud ja igaüks käib rõõmsalt oma majja. Inimesed välisuksest ja hiigelvapsikud ukse kohal olevast august. Loodus ja inimene – ikka rõõmsalt üheskoos.

Kuid mida lähemale sügisele, seda enam hakkas pererahvas tundma koridoris mingit imelikku lõhna.

Vaadati küll jalatsikapi taha ja sisse, aga kahtlast haisuallikat siiski ei avastatud. Justkui midagi mädaneks või mõni loom oleks hukka saanud – nõnda kahtlustati.

Ühel päeval kutsus aga perenaine peremehe suure häälega välisukse juurde: „Tule nüüd ruttu siia, vaata, mida ma avastasin.”

Pererahva suureks ehmatuseks olid koridori nurgas üleval lae kipsi peal mingid laigud. Redeli ja taskulambiga lähemalt uurides osutusid need hallituslaikudeks – keskelt must hallitus, mille ümber korralik kogus valget hallitust. Võigas hallituse hais lõi üle pea ja see imelik haisuallikas oligi seega tuvastatud.

Eks ehmatus oli ikka väga suur, kuna must hallitus majas on kõike muud kui hea ja tervislik nähtus. Esimesest ehmatusest üle saades asuti asja vaagima: hallitus vajab eluks niiskust, aga maja on ju suhteliselt uus, kas tõesti katus laseb kusagilt läbi?

Väljast katust vaadeldes ja võimalikku vihmaveelekke kohta otsides avastas peremees, et hallituse koht on üsna lähedal kohale, kust vapsikud sisse-välja sõeluvad. Süda hakkas aimama halba.

Veebiotsingutest sai kinnitust, et hiigeltiivulised veavad oma pessa puumahla, näritud putukaid jne – ikkagi orgaanilist vedelat ollust.

Töö juures oma probleemist rääkides kuulis Lembit kolleegilt: tol on pööningul vapsikupesa, seal oli pesa all igasugust nende tekitatud jama ja isegi põrandal olevad ajalehed oli see ollus ära söövitanud.

Nüüd hakkasid pusletükid kokku sobima: kipsi kohal on aurukile ja selle kohal vill, järelikult see vapsikute tekitatud soga või ollus ongi olnud hea kasvulava hallitusele ja hallitus sõna otseses mõttes tungis läbi kipslae elamisse sisse.

Kuna kips on tugevasti kahjustada saanud, juba parajalt pude ja hallitust täis, selle kohal olevad olulised kihid kahjustada saanud, siis oli majaperemehele selge, et see tähendab koridori kipslae lahtivõtmist, kihtide taastamist ja lae uut viimistlust. Tänapäeva ehitushindu arvestades kindlasti rohkem kui 1000-eurone väljaminek.

„Kas sul maja kindlustatud pole, selle jaoks ju kindlustused ongi, et looduskatastroofide puhul aidata kahjusid taastada?” uuris teine kolleeg.

„Heureka,” mõtles majaomanik, muidugi on kindlustus olemas.

Rõõmu jagus täpselt niikauaks, kuni leping üles leitud ja läbi loetud. Lepingus seisis selge sõnaga: „PZU ei hüvita kahju ega kulusid, mille otseseks või kaudseks põhjuseks on mikroorganismid (seened, vamm jms), koduloomad, linnud, taimed, närilised, kahjurid või putukad.” Seega remont tuleb ise teha või tellida ja vastavad kulud kanda!

Mis sai vapsikutest?

„Kuigi internet on täis keerulisi kirjeldusi, kui raske on vapsikutest ja nende pesast lahti saada, käis antud juhtumil asi suhteliselt lihtsalt,” kirjeldas Lembit. „Talveriided selga, poest herilasemürgi survepudel ja pesa sissepääsu koht korralikult üle piserdada. Teist korda veel ja paari päevaga olidki jama kokku keeranud ülanaabrid kadunud. Vaikselt hakkas ka laekips kuivama, aga endiseks koridorilagi iseenesest muidugi ei muutu ja remondist ei pääse.”

„Kokkuvõtvalt võib öelda: õppetund elust missugune ja et loodusest hoolimine ja loodusega käsikäes elamine võib tuua kaasa parajalt suure jama, rahalise kaotuse, närvikulu ja ohtlikust hallitusest tingitud võimalikud tervisekahjustusedki,” tõdes majaomanik.

Igal juhul lubab majaperemees, et kui veel mingid vapsikud või herilased majja hakkavad kevadel pesa tegema, siis on mürgiprits kiire välkuma ja sõbralik kooseksisteerimine on vähemalt selle pererahva puhul nüüd pikaks ajaks lõppenud.

Vapsik – Euroopa suurim herilane
* Vapsik (Vespa crabro) on suurim herilane Eestis ja Kesk-Euroopas. Kuninganna kehapikkus on 2,3–,5 cm, töölistel 1,8–2,5 cm ja isastel 2,1–2,8 cm.
* Kõnekeeles nimetatakse vapsikut sageli vaablaseks, kuid tegu on erinevate putukatega. Vapsiku tunneb ära tema „herilasetalje” järgi, mis on arenguline mälestus sipelgast. Vaablase rindmik on tagakehaga laialt ja jäigalt ühendatud. Taimtoidulised ja inimesele ohutud vaablased munevad taimekiudude, puidu või teiste putukate vastsete sisse. Täiskasvanud vapsikud toituvad nektarist ja taimemahladest, aga vastseid toidetakse putukatega. Üks vapsik on tunni aja jooksul suuteline kinni püüdma viis kärbest.
* Vapsiku ohtlikkus inimesele ja koduloomadele on liialdatud. Tema agressiivsus väljendub pigem pesa kaitsmisel. Rahvasuus leviv arusaam, et kolm nõelamist võib osutuda eluohtlikuks, ei ole õige. Vapsiku mürk on võrreldav mesilaste ja teiste herilaste mürgiga, kuigi ei ole nendega päris identne. See on vähem toksiline, kuid selles sisaldub rohkem atsetüülkoliini (neurotransmitter). Selle tõttu on vapsiku nõelapiste valusam kui tavalise herilase oma. Samuti on vapsiku nõel pikem ning jämedam.
* Enamik inimesi ei ole putukapistele allergilised. Tavaliselt tekib torkekohale vaid punetav ja valulik turse, mis möödub mõne tunni või päevaga. Üksikutele ülitundlikele võib vapsiku kui herilase nõelamine osutuda eluohtlikuks. Üle kogu keha levivale nõgeslööbele ja sügelusele lisanduvad neil halb enesetunne, kurgu ja keele paistetus, hingamisraskus, iiveldus, kõhuvalu, oksendamine. Järgneda võivad ka vererõhu langus ja allergiline šokk. Mida kiiremini reaktsioon tekib, seda tõsisem see tavaliselt on. Ohtlikum on seis ka siis, kui pisteid on mitu või on need näo piirkonnas.

Lihaveis
* Nuumveis ehk lihaveis on liha saamiseks kasvatatav veis.
* Lihaveiseid kasvatatakse Eestis maastikuhoolduseks, liha tootmiseks ja aretuseks (tõukari).
* Vasikad võõrutatakse 6–10 kuu vanuselt, kaaluvad umbes 300 kilogrammi. Peale võõrutamist viiakse noorloomad karjamaale, kuni nad on 12–16 kuu vanused. Nuumatakse 4–6 kuud, kuni realiseerimiseni.
* Nad joovad keskmiselt 41 liitrit päevas. Söödetakse enamasti siloga, mõnel pool antakse lisaks heina. Jõusöödana antakse kas jahu või graanuleid.
* Lihaveised võivad elada aasta ringi väljas, kuid seaduse järgi peab olema veisel varjumise võimalus, näiteks katusealune või metsatukk. Samas peab olema tagatud ka inimese ohutus.
* Lihaveised realiseeritakse 18–22 kuu vanuselt. Realiseerimisel kaaluvad tavaliselt üle 450 kilogrammi. 450-kilogrammisest veisest saab 200 kilogrammi veiseliha, tapasaagis on 45%.
* Eestis põhiliselt kasvatatavad lihaveise tõud on hereford (25%), aberdiin-angus (24%), limusiin (18%), simmental (11%), šarolee (8%), šoti mägiveis (8%) ja hele akviteen (4%).

 

Autor: LÕUNALEHT
Viimati muudetud: 05/10/2023 08:42:23