Foto: erakogu

Kui me mehega noored ja armunud olime, siis käisin mina temaga jõusaalis ja tema tuli minuga üks kord seenele. Pärast seda esimest ja viimast korda keeldus kaasa tulemast, sest kuuseriisikate korjamine minuga on nagu mingi partisaniretk „Iga okas poeb”.

Sel pühapäeval suutsin siiski ta pehmeks rääkida ja ta nõustus tulema. Kui metsa jõudsime, siis andsin mehele ühte kätte korvi ja teise turvahälli titega ning soovisin jõudu. Vähemalt saab värskes õhus biitsepseid pumbata. Tüdrukud tulid minuga. Näitasin millised on kuuseriisikad ja kuidas neid korjama peab. Üsna pea aga tüütas nelja-aastast tütart see vilgas ent viljatu tegevus. Hoopis huvitavam oli korjata kuuseriisika nööpide asemel suuri tundmatuid seeni. Manitsesin, et igasugu jama ei tasu kokku kahmata.

Mees aga teatas, et need on lambatatikud, ta teab jube head seenesousti retsepti ja kui ma proovin ta supersousti, siis rohkem ma oma kuuseriisikaid korjata ei tahagi. Guugeldasin seda tatikut ja võrdlesin mehe korjatud seentega ning minu arust olid need seened lambatatikust sama kaugel kui lehm lennukist. Hoiatasin, et kui ta plaanib mind selle jamaga mürgitada, siis kogu mu maine vara läheb laste vahel jagamisele. Ja küll ta talvel külmaga kahetseb, kui on mu teise ilma saatnud: ma olen nimelt parajalt paks naine parimates aastates – talvel annan sooja ja suvel varju.

Kui me koduteele sättima hakkasime, siis tahtsime mööda kruusateid lõigata, aga kuna seal metsade vahel on pea sama võimatu leida levi kui pealinnas ausat poliitikut, siis eksisime ära. Google Maps venis nagu väsinud püksikumm. Mis juhtub mehega, kui ta saab aru, et ta on eksinud? Õige! Ta annab gaasi. Palusin, et võtaks korraks hoo maha, et internet meile järele jõuaks. Püüdsin mitu korda mehele seletada, et mulle tundub, et me sõidame vales suunas. Veel hullem! Me sõidame tupikteel. Mees ei lasknud sellest väikesest asjast end häirida.

Õnneliku kooselu ja saleda vormi saladus on üks: hoia suu kinni! Seega lõpetasin kaagutamise, mis siis, et plaanide kohaselt pidime me juba ammu tagasiteel olema. Ja ühtäkki – kuusenoorendik! Tavaliselt olen mina see, kes auto hoo pealt maha hüppab, et mõnda metsa uurima minna, kas seal kuuseriisikaid on, või kondan raiesmikul ning otsin metsmaasikaid. Nüüd oli aga mees autost kadunud enne, kui ma iitsatada jõudsin. Mõne hetke pärast saabus ta võidurõõmsalt. Ta oli leidnud kullaaugu, kus näha oli, et keegi käinud ei olnud, sest kuuseriisikad olid suured ja raske oli astuda nii, et seente peale ei astuks. Tundub, et see oli nii kõrvaline koht, et isegi ussid polnud seda üles leidnud, sest kõik seened olid ussivabad. Vähemalt need paarkümmend tükki, mis hoo pealt kaasa haarasin.

Aga mul oli siiski õigus – see oligi tupiktee.
 

 

Autor: TRIIN ANIJÄRV
Viimati muudetud: 05/10/2023 08:36:45