Igal mündil kaks külge
Teine lipnik Konstantin Pätsi külg, mis veel laiemat huvi võiks pakkuda, on kindlasti tema vaimne seisund, mille kohta puudub Eestis avalikkusele kättesaadav ja adekvaatne teave. Tänini on üldsuse eest seda teravat kotinõela igati peidetud, kuigi nõela kotti ei peida. Pole ka saladus, et endist Eesti presidenti raviti sundkorras 15 aastat Venemaal Kalinini oblasti Buraševo närvihaiglas. Mida täpselt, pole teada. Kui Jaan Tõnissoni kadumine on jäänud Eesti arhiivinduse lahendamata saladuseks, siis Pätsi vaimuhaiguse fakti Eesti riigi saladusena on jäänud varjutama sajandipikkune läbipaistmatuse loor. Sellepärast võime selles kaasuses tugineda üksnes kaudsetele vihjetele, mille esimesi märke leidub Eduard Laamani töös juba sellest ajast, kui Päts istus 1911. aasta kevadel veel Krestõ vanglas.

Iga päev märkis ta kalendrisse istutud päevad. Mida vähemaks jäi kevadel märkimata ruutude arv, seda enam kasvas ärevus. „Viimasel nädalal ei saanud ta seepärast enam mingit püsivat tööd teha ja viimasel ööl tõusis see ärevus koguni närvipalavikuks, mille kohta arst ütles, et see harilik olevat poliitilistel vangidel viimast päeva istudes.” (Ed. Laaman, „K. Päts”, Stockholm, 1949)

Tundub, et siitmaalt otsesed allikad vaikivad ja jäävadki vaikima veel rohkem kui salatoimikud Jaan Tõnissoni haihtumise kohta. Kaudsematest allikatest Pätsi tervisliku seisundi kohta väärib tähelepanu dr Juhan Luiga vaimu- ja närvihaiguste analüüs ja diagnostika. Kui arsti huvitas Luigat muidugi Päts. Kuna Pätsi kohta detailsemad andmed puudusid, siis Pätsi prototüübina on sobitatav vaadeldava patsiendi rolli enamlaste kõikvõimas juht Vladimir Lenin. Luiga tähelepanekud Lenini haiguse kohta on üsna kõnekad ja avameelsed. Teisiti poleks selline kõrvutus mõeldavgi. Kas see peaks kehtima ka Pätsi puhul, on Luiga jätnud enda teada ja meie tulevasteks arutlusteks on sellega mitu otsa lahti.

Kui panna tähele Luiga artiklite erinevat mahtu Lenini kui võõrriigi ja asjasse vähem puutuva poliitiku haigusest, on dr Luigal õnnestunud pühendada Lenini diagnoosile 12 lehekülge teksti, aga asjakohasele Eesti juhtivale poliitikule Pätsile kõigest pool lehekülge. Sellepärast tahaks küll Luiga kombel küsida: mida ikkagi Pätsi puhul varjati, kuigi ka Lenini diagnoosis on liigutud üksnes mööda latvu?

Et Pätsi närvitalituse häired said alguse Krestõ vanglas ja muutusid regulaarseks Vene vangistuses, kinnitab üksnes diagnoosi, et ka Eesti riigijuhina jäi Päts selle raskesti ravitava ja salapärase haiguse kütkesse. Kas Pätsi haiguse diagnoos võis riigisaladusena olla avalikkusele kättesaadav või mitte, polegi üldse siin oluline. Leninile kutsutud välisarstide spetsialiteedi ja haiguse sümptomite põhjal järeldas Luiga progressiivset paralüüsi – üldist edenevat halvatust, mis sagedasti võivat järgneda 10–20 aasta järel süüfilisele. „Selle sümptoomid sarnanevad algul üldise närvinõrkusega: kärsitus, rusutud meeleolu, töövõime vähenemine. Kuid varsti vaheldub see eufooriaga, meeleolu tõusuga: inimene muutub sõna- ja juturikkaks, liikuvaks, ettevõtlikuks, plaanidetiineks. Ainult terav tähelepanija märkab sealjuures arvutusvõimevähenemist.” (Ed. Laaman, „Juhan Luiga. Elu ja mõtted”, Tartu, 1938).

Dr Luiga diagnoosi Lenini kohta võib vaadelda teatud mööndustega ka Pätsi kohta, kuigi õigusega jäävad sellised vaatlused meditsiini valdkonda. Kui Luiga hindab Lenini „kogu Venemaa elektrifitseerimise plaani” kõrgendatud meeleolust tulenevalt eufooriliseks, siis Pätsi kujutlused ja plaanid eesti rahva haigusest – just vaimuhaigust – ning rahva ravimisest tema kui presidendi otsesel osavõtul on ehtluigalikult öeldes puhas sonimine. Seda enam, et see ei esinenud Pätsi puhul mitte juhusliku keelevääratusena, millest riigimees oleks võinud soliidselt taanduda ning välja vabandada, et siis päevakorraga vaikselt edasi minna. Ei sinnapoolegi.

Neurasteenia kui kuningate haigus
Laaman on järeldanud, et vene rahvale saatuslikumal ajajärgul juhtis teda poliitik, kes kauemat aega põdes vaimset tasakaalutust. Haigusest ajendatud vaimujõu nõrkus tuli Leninile kasuks eetiliste väärtuste pidurina, eriti surmanuhtluste rakendamisel. Missugune võis olla Eestit juhtinud poliitiku vaimne seisund, võime üksnes varasema või hilisema aja põhjal oletada.

Kuuldavasti ei tekkinud ka Pätsil mingeid eetilisi tõrkeid analoogsetes olukordades surmaotsuseid langetades. Oma kauaaegse sõbra Madis Jaaksoni jättis Päts külmavereliselt vangikongi mädanema, kuigi tema eest oli kostmas ka tolleaegne tubakavabrikant William Tomingas. Ükskõiksus oma lähedaste ja endiste sõprade saatuse vastu oli kujunenud dr Luiga arvates süfiliitikute iseloomulikumaks jooneks, nagu on nentinud oma praksises kehalist ja vaimset kokkuvarisemist haigetel jälginud arst ise.

Kuigi haiguse üksikasjad jäävad raviarsti ja Eesti meditsiini saladuseks, võib lugeja hinnata, mil määral võis Pätsi haigus ohustada Eesti riigi eksistentsi, nagu Lenini puhul Vene riiki. Kes asjasse on süvenenud, võib õigustatult kahtlustada, et Pätsi tervislik seisund ja Eesti riigi saatus on omavahel mingis korrelatsioonis. Erilist tähelepanu väärib Pätsi 15-aastane sundravi vangistuse ajal Nõukogude vaimuhaiglates ja vanglates, vahelduseks isegi Viljandi maakonnahaiglas Jämejalas.

Kui jälgida Pätsi isiklikke mahhinatsioone pikemas perspektiivis kui ainult aastatel 1917–1920, siis selgub täies reljeefsuses kujutlus Pätsi madaldunud natuurist oma suurima heategija Jaaksoni vastu. Juhul, kui tunneme veel enamat huvi Pätsi isiksuse vastu, kui ainult juubeliraamatud lubavad, siis kohtame teda salapärase pangaröövli ja tõelise kiskjana oma klanni eesotsas, mis varjatud seostes võivad seista ühenduses maniakaalse omandikirega. („Mineviku varjud”, Tallinn, 1986).

Luiga suri üsna noore mehena 1927. aastal, nii et Pätsi biograafia olulisem osa jäi paratamatult väljapoole tema eluaastate piiri (1873–1927). Pätsi eluring aga sulgus Kalinini oblastis Buraševo psühhiaatriahaiglas 18.01.1956, seega 29 aastat hiljem peale dr Luigat. Vaimuhaige Päts ei olnud, on sedastanud Soome ajaloolane Martti Turtola. Selle lausega on Turtola lõpetanud soliidselt ja neutraalselt uurimuse Pätsi eluloost, lisamata ainsatki intrigeerivat põhjendust ega kinnitust oma kommentaarile. Sellega jääbki kehtima Pätsi diagnoos rahva üldisest haigusest ja Luiga järeldus alkoholismist kui vaimuhaiguste peamisest põhjustajast (J. Luiga, „Hingejõu ilmed“, 1995). Kuid vaieldamatuks tõsiasjaks jääb Pätsi sundravi Venemaa vaimuhaiglates 1940–1956. Need on alasti faktid, millele isegi Soome ajaloolane ei ole julgenud silma vaadata.

Algupärasus kirjandusklassikas ja rindel
Eesti Vabadussõja ajal muutus Rõuge kihelkond sõja tallermaaks, mis käis käest kätte. Rindejoon lähenes Vagula, Juba mõisa ja Umbsaare joonele ning jõudis ajuti välja Võru raudteejaama alale ja Võrusoole.

A. H. Tammsaare on „Sõjamõtetes” kirjutanud: „Ma vaatlen ...” Aga ikka edasi vaatlen ma ja loen ka nüüd nendest kangelaslikest võitlustest, mis omal ajal toimusid allakirjutanu kodunurmedel Kasaritsas. Eriti kutsuvad neid paiku meenutama kirjeldused: „metsa ääres” või „kodu murul”, kus tavaliselt toimus üksuste kogunemine enne või pärast lahingut ja haavatute saatmine tagalasse. Pilt on seda usutavam, sest raudtee oli Jaska talule suhteliselt lähedal ja soomusrongid oma löögiüksustega said manööverdada selle läheduses. Pealegi oli talul üsna avar suitsusaun, mida Eesti kaitseväelased, aga hiljem ka punaväelased olid üsna agarad kasutama.

Soomusdivisjonide staap ja side asusid Valgas ning peale raudtee oli Võru ümbruses üsna korralik maanteeühendus Võru, Nursi, Sänna, Rõuge, Mõniste, Valga, Rogosi või Petseriga, kus liikusid jalavägi, neid saatvad moonavoorid ning tehnika. Kõik oli sõjaolukorras käe-jala juures, et vedada kohale moona ja saata tagalasse haavatuid. Ka Võru haigla oma personali ja sisustusega oli käeulatuses ning soodsalt lähemal kui Petseri ja Valga keskus. Nii on seletatav Vabadussõja ajal ja järel kahe kalmistu tekkimine Haani kõrgustiku jalamile raudtee vahetus läheduses. Kasaritsa ümbruse lahingute ajal puistasid enamlaste kahurid Võru jaamahoone laastukorvina laiali.

Tulevahetusel Kasaritsast said oma jao ka taluhooned, nagu Jaska rehielamu, kus ühe katuse all paiknes kogu majapidamine. Ühel kevadepoolsel talvepäeval sai see päevinäinud rehielamu pihta, kui arvatavalt kolmetolline mürsk tabas palkhoone sahvripoolset välisseina. Tegelikult oli see tabamus nagu jumala sõrm, mis osutas, kuhu puusepp peaks lõikama uue ava sahvri välisukse jaoks. Vana ukseava köögis tuli aga palgijuppidega kinni klopsida, sest köögiaurud kippusid rikkuma toiduvarusid. Õnneks keegi peres sellest mürsust kannatada ei saanud ja sõda võis rahulikult jätkuda.

Ma vaatlen ... ja kaalun allikaid, sest allakirjutanul endal pole midagi otseselt mäletada või kaaluda sajanditagusest ajast. Kui vast see pooleldi lõhkenud mürsu kest, mis lebas mäletamata ajast metsistunud roosipõõsas. Kuid selles pragunenud kestas oli ikkagi veel mingil määral müstikat ja õudu. Jooksid sellega, nagu toreadoor odadega härjale vastu, lükkasid mürsu järsu tõukega endast eemale ja viskusid kõhuli. Kas tuleb see maailmatu kärakas või ei? Ei tulnud ja õnneks ei saanudki tulla, sest mürsk oli lõhkemisel oma töö juba teinud. Alles hiljem selgus, et see võis olla Vabadussõja-aegne väljalask.

Nendes meenutustes on vähe sidusat tänase päevaga, sest korduvalt on vahetunud riigid, ideoloogiad ja põlvkonnad. Põhiliseks mördiks vaadeldavate sündmuste ühendamisel on saanud aeg oma kangelastega ja Eesti saatuslikud aastad 1917‒1920. Ning peaküsimus, võitluste eesmärk – rippumatu Eesti riik ning sõduri suur igatsus oma maa ja kodu järele. „Kas tunnete: väriseb maa! / Kas kuulete: kisendab veri! / Nüüd tuleb kas ei või jaa! / Nüüd on kallastest tõusnud meri. / Olge valmis!” Need paatoslikud mõtted uue ootuses on kirjutanud Eesti iseseisvuse idee üks peamisi algatajaid ja innustajaid luuletaja Gustav Suits („Kogutud luuletused”, 1938).

Eesti saab uue pealinna
Saabus 1917, suurte lootustega astuti uude aastasse, teadmata, mida see kellelegi tähendab või tegelikult kätte toob. Rasputin oli äsja mõrvatud, Tsaari-Venemaa oli jõudnud sõjalise katastroofi lävele ning suur ja kõikehaarav veebruarirevolutsioon oli võimukalt koputamas Neevalinna palee väravatele. See oli reaalsus, mille viljad ootasid küpsemist. See tähendas kasvavat ärevust Venemaa ja tema Balti mere kubermangude pealinnades. Esmajoones Piiteris, kus võimas Neeva jõgi peatamatult kandis oma voogusid Läänemere rüppe. Kõik, mis seal sündis või sündida võis, puudutas sama hästi ka Eestimaad. Tallinn oli sel ajal rahva hulgas tuntud kui kilu- ja sadamalinn. Kuid ühe erilise asjaolu tõttu oli see ka privaatsemas seisus kui teised kubermangulinnad. Kilulinn oli Tallinn kindlasti, kuid ta oli ka Peeter Suure merekindluse linn, sõjasadam ja Soome lahe võti.

Peale autonoomia andmist Eestile jäi riik veel pikemaks ajaks nagu nabanööriga Peterburi külge, kuni hakati ka kilulinna mingil määral pealinnaks pidama. Kuid ka Tartu ei raatsinud sellest aust taganeda. Selles punktis tekkinud dispuudis olid vastasteks tallinlane Päts ja tartlane Tõnisson. Kuigi vaidlused jätkusid veel mitmel korral, võitis „linnamees“ Päts vähemalt selle sõnasõja ja kilulinnast Tallinnast sai tulevase Eesti pealinn.

Kuid maarahvale polnud Tallinn kindlasti mitte pealinn. Selleks võis olla kas Tartu, Riia või euroopalik Peterburi. See pole mitte juhuslik mõttevälgatus, vaid meeldetuletus, et eestlase vaimne kodu oma kuulsate esivanematega, eesti kooli, kultuuri ja teaduse arengulooga on sündinud, arenenud ja kasvanud Euroopa kultuurist puudutatud õpetlaste vaimses keskkonnas või nende õlgadel keiserlikus Neevalinnas. Need on Eestile kaks täiesti erinevat maailma – talupoeglikud suitsutared või laudalõhnalised asundustalud, kehvakesed kilu- või sadamalinnad, rääbatunud külakesed palistamas kõiki Läänemere sopikesi ja saari vähegi sobivail rannikualadel ning Peterburi vaimne õhkkond. Ometi nad täiendasid teineteist ja sobisid vastastikku lausa orgaaniliselt paremini kui Mandri-Eesti ja saksastunud Tallinn.

See pole üksnes kujutlus, vaid kaks väga vastandlikku maailma, mis on eriti teravalt tajutav Tallinnast või provintsist Peterburi ümberasujale. Aegade ja olukordade sunnil on tulnud ka siinkirjutajal üle elada linnastumine Peterburis-Leningradis, kui sai võimalikuks hingata endise pealinna atmosfääri, õppida ja teenida aega endises Keiserlikus (Leningradi) Esimeses Kahurväe Koolis Moskovski ja Fontanka nurgal, kus veel praegugi seisavad paraadukse kõrval neli Paul I aegset trofeekahurit, mida kooli kursandid aeg-ajalt käivad poleerimas. Või hiljem hüdrometeoroloogia instituut Väikses Ohtas. Tänaseks üksnes ununematud mälestused.

 

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 05/10/2023 08:23:04