Kõne Kadrioru roosiaias iseseisvuse taastamise 32. aastapäeval

Süda rõõmustab, et saame taasiseseisvumispäeva koos tähistada. Aga samavõrd valutab süda tuleviku pärast.

Süda rõõmustab, et alates sellest suvest võivad kõik inimesed, olenemata oma seksuaalsest orientatsioonist, siin maal tunda, et nende elu ja valikud on õiguslikult ühtviisi kaitstud ja väärtustatud.

Aga süda hakkab valutama, kui näen ühel päikeselisel maikuu päeval Tallinna vanalinnas soliidses ülikonnas härrasmeest, kes kinnitab oma auto katusele plakati, mis sihilikult ja labaselt solvab temast erineva seksuaalse orientatsiooniga inimesi. Ma ei kavatse seda sõnumit korrata, milleks levitada labasust ja vaenu.

Mis seda meest ajendab? Kust tuleb ta viha? Miks tajub ta ohtu selles, kui riik temast ühes eluaspektis erinevaid inimesi temaga võrdselt kohtleb? Miks tunneb ta end nii haavatavana? Ma ei jõudnud küsida, ta istus autosse ja sõitis minema.

Süda rõõmustab, kui kuulen või loen, kuidas mõni Ukraina sõjapõgenik ütleb, et hoolimata hirmust oma kodumaa ja lähedaste pärast tunneb ta end Eestis turvaliselt, et tal on kõige kiuste võimalik jätkata normaalset inimväärset elu.

Süda rõõmustab ka siis, kui väikeses külas keset metsi ja soid Lääne- ja Ida-Virumaa piiril, kus asub mu maakodu, on ühel augustihommikul ilmunud bussipeatuse seinale suur süda, mille sees on kõrvuti sinimustvalge ja sinikollane lipp. Keegi on pidanud vajalikuks nii avaldada oma poolehoidu neile paarile ukrainlasele, kes selles külakeses elavad, ja võib-olla veel mõnele, kes satuvad läbi sõitma.

Aga süda hakkab uuesti valutama, kui mõni Eesti ema avaldab nördimust, et sõjapõgenikud pääsevad Lottemaale tasuta, aga tema peab käima iga pereliikme eest välja 26 eurot. Kust tuleb see pettumus? Miks tunneb see inimene, et kellelegi teisele soodustusi pakkudes tehakse talle ülekohut, et tema pingutused ja panus meie ühiskonda on ebaõiglaselt tähelepanuta jäänud?

Miks tunnevad nii paljud: mind ei ole selles ühiskonnas olemas; ma olen üksi jäetud; minu riik ei ole minu riik?

Võimatu vastata, sest liiga palju on selle taga erinevaid sotsiaalseid, kultuurilisi, psühholoogilisi ja ajaloolisi tegureid ning konkreetseid ajendeid. Käigust võetud bussiliin. Protestidest hoolimata suletud külakool. Aina kaugem ja kättesaamatum arstiabi. Aina kallinev kultuurielu. Uus maksusüsteem, mis nöörib väiksema sissetulekuga inimesi ja soosib jõukaid. Suuremad ja väiksemad sammud, millega riik elanikest eemaldub.

On paratamatuid protsesse ja möödapääsmatult ebamugavaid valikuid. Aga paratamatu ei ole see, kuidas neid valikuid tehakse. Kuidas riik kodanikega seejuures suhtleb. Või ei suhtle. Vahest määrab see rohkemgi kui teod ise.

Ilmselt oleme kõik viimase kolmveerand aasta jooksul jälginud Nursipalu harjutusväljaku laiendusega seonduvat, olenevalt oma positsioonist rohkem või vähem mõistes selle riigikaitselist olulisust ja tundes kaasa inimestele, kes peavad selle tõttu loobuma oma kodudest või kodusest rahust-vaikusest.

Minagi olen jälginud, võib-olla terake tähelepanelikumalt, kuna mu sõbrad elavad plaanitava laienduse vahetus naabruses ning sealsed metsad ja väljad, vaiksed tähised ööd ja linnulaulused päikesetõusud on mullegi kallid.

Nursipalu näitab kui läbi suurendusklaasi, milleni viib see, kui riik kodanikega õigeaegselt ja läbipaistvalt ei suhtle. Inimesed, keda harjutusväljaku laiendamine kõige vahetumalt puudutab, said plaanist kõigepealt teada kuulujuttude kaudu. Kui valitsuse liikmed viimaks Võrumaale jõudsid, siis mitte läbirääkimisi pidama, vaid tehtud otsustest teavitama ja kohalike etteheiteid vastu võtma.

Kodanike initsiatiiviga kutsuda eri osapooled ühise läbirääkimiste laua taha tulid kaasa kohalikud omavalitsused, aktivistid, isegi mõni kaitseinvesteeringute keskuse ametnik ... kuid mitte kaitseministeerium.

Kergem ja kiirem näib otsustada ja taluda hiljem pahameelt kui pidada dialoogi ja otsustusõigust jagada. Aga kui vaadata, palju on riigil kodanikega kohtuasju, siis võib-olla polegi valitud lähenemine kõige efektiivsem?

Kohalike elanike suhe riiki ja selle juhtidesse muutub samal ajal üha tigedamaks. Nursipalu küsimuses loodud sotsiaalmeediagruppides lendavad süüdistused kõige erinevamatel teemadel. Inimesed, kes veel aasta tagasi suhtusid oma riiki rahuliku poolehoiuga, on nüüd sügavalt pettunud. Varjamine ja vassimine on sünnitanud viha, see toidab vaikselt pead tõstvat äärmuslust.

Alati ei ole võimalik leida kõiki osapooli rahuldavat lahendust. Küll aga on võimalik kaasata. Võtta inimesi võrdsetena. Pidada dialoogi. Eriarvamusi tasalülitamata ja ennast kõrgemale positsioonile seadmata.

See on kohutavalt keeruline. Kui palju ma sellega oma isiklikus väikseski mastaabis hakkama saan? Kui tihti püüan päriselt mõista inimest, kes mõtleb teisiti kui mina? Teda mitte ümber veenda, rünnata ega sildistada, vaid temaga avatult rääkida ja aru saada, et me võime näha maailma väga erinevalt ja siiski selles maailmas lugupidavalt kõrvuti elada.

Riigi kaasav ja lugupidav suhtumine kodanikesse ning läbipaistev ja eetiline asjaajamine on praegusel ajal eriti tähtis. Suhtluskultuur ei ole luksus, millele pöörata tähelepanu siis, kui aega üle jääb. See on muuhulgas ka julgeolekuküsimus. Neid jõude, kes tahavad kodanike pettumust ja viha enda huvides ära kasutada, leidub paraku nii siin- kui sealpool piiri. Seda olulisem, et võimalikult paljud tunneks: see on minu riik, see on meie riik, ma ei ole üksi.

Süda rõõmustab, et pidupäeval saab vabalt rääkida sellest, mille pärast süda valutab.

Soovin, et saaksime oma iseseisvuspäeva ja iseseisvuse taastamise päeva tähistada veel kaua-kaua.

Elagu vaba Eesti!

 

Autor: PRIIT PÕLDMA, dramaturg ja lavastaja
Viimati muudetud: 24/08/2023 09:49:12