Viimase aja sündmuste valguses tuleb tõdeda, et Reformierakonna juhitav Eesti riik on käed püsti tõstnud ja mingisugust tuge neilt oodata ei ole. Selle asemel, et lahendusi leida, on mindud mugavama lahenduse teed ja korratakse vana mantrat: raha ei ole! Tegelikult ma ei imesta, kui see väide tõele vastab, kuid valitsuse juhtivpartei esindajad peavad seejuures endale ausalt tunnistama, et just nemad on praeguse masendava olukorra arhitektid. Reformierakonna kanda on olnud peaministri ja rahandusministri portfell alates 2021. aastast ning enne valimisi langetatud vastutustundetute otsuste kibedaid vilju saame nüüd üheskoos maitsta.

Paraku tuleb nõustuda suurärimehe Urmas Sõõrumaaga, kes hiljutises Postimehele antud intervjuus nentis, et Eesti riik on sisuliselt pankrotis ja maksutõusud on tõstnud terve ühiskonna stressitaset. Uutest koormistest räägitakse rannas, suveteatrites, kontsertidel ... Praegu veel ainult räägitakse, varsti saavad inimesed seda omal nahal tunda. Saatjaks viis kvartalit järjest kestnud majanduslangus.

Riik ei saa kohustustega hakkama
Ja kuhu me oleme säästupoliitikaga välja jõudnud? Viie rikkama riigi sekka jõudmise asemel peab president, riigi tähtsaim mees, rahapuudusel loobuma välisvisiitidest ja vastu võtma ettevõtjate 30 000-eurose toetuse, et viia läbi Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise aastapäeva piduliku vastuvõtu korraldamist. Võib vaid ette kujutada, mis juhtuks Suurbritannia valitsusega, kui sealsel kuningakojal jääks rahapuudusel midagi tegemata. Reformierakond üritab oma tegematajätmistelt presidendi kantselei rahaküsimisega tähelepanu eemale juhtida, kuid see mäng on liiga mage ja läbinähtav.

Tänase valitsuse poliitika tulemusel kannatab terve riik. Mõistmaks olukorra tõsidust, toon paar näidet siseturvalisuse valdkonnast. Valdkonna teenistujate arv on viimasel 13 aastal vähenenud 20% võrra. See on neli korda rohkem kui keskvalitsuses tervikuna. Politsei- ja piirivalveameti töötajate arv on kahanenud 27% ehk 1770 võrra ning päästeameti töötajate arv 11% ehk 250 võrra. Iga kolmas päästja ja iga kümnes politseiametnik töötab lisasissetuleku saamiseks samal ajal ka teise tööandja juures. See negatiivne tendents järjest süveneb.

Kui lisame siia ka tervishoiutöötajate kroonilise puuduse, siis tuleb peeglisse vaadata ja tunnistada, et riik ei saa hakkama talle pandud kohustuste täitmisega. Kui politseinike ja päästjate hulgas panustatakse järjest enam vabatahtlikele, siis ilmselt ei ole kaugel aeg, kui ka haiglates ja perearstikeskustes tegelevad inimeste terviseprobleemidega vabatahtlikud. Teen, kui tahan, tulen, millal tahan!

Kagu-Eestist valitud saadikuna tunnen sügavat muret Rally Estonia saatuse pärast – valitsuse garantiita ei ole võimalik niivõrd mastaapset võistlust korraldada. WRC promootor ja ralli korraldajad ootavad pingsalt vastuseid, kuid selle tühise teema pärast ei hakka meie ministrid ometi puhkuserežiimi katkestama. Küll sügisel jõuab. Murekohti jagub veel. Liikumisaastal ei suuda valitsus leida 50 000 eurot Haanja spordikeskuse elushoidmiseks ning asutuse juht Anti Saarepuu peab käima mööda ettevõtjaid ja spordilembeseid inimesi, et vabatahtlikke toetusi anuda. Teehoiukavast ja tasuta ühistranspordi kaotamisest ei hakka ma rääkimagi – need on valitsusele liiga keerulised rehkendused.

Kõik need hädad on suuresti ajale jalgu jäänud maksupoliitika tagajärg. Sellele on korduvalt viidanud Keskerakonna praegune esimees Jüri Ratas ja juhi kohale kandideeriv Tanel Kiik. Kuid selle asemel, et maksusüsteemi kaasajastada ja koormust ühtlasemalt jaotada, on Reformierakond valinud vastupidise tee ehk teinud rahalise kingituse jõukamatele inimestele. Tulumaksureformi tulemusel võidab 1200 eurot teeniv inimene kuus 6 senti, 2500-eurose kuupalgaga inimene aga 106 eurot. Kui lisame siis käibemaksu ja tulumaksu tõusu, automaksu ning jätkuvalt kõrge inflatsiooni, siis madalapalgaliste ja keskklassi kuuluvate inimeste ostujõud väheneb märkimisväärselt.

Pankadele erakorraline kasumimaks
Eesti maksutulude ja avaliku sektori kulude osakaal on Euroopa liidu madalaimate seas, mis ei võimalda pakkuda solidaarselt kättesaadavaid tervishoiu- ja sotsiaalteenuseid meie inimestele, väärikat pensioni eakatele, tasuta haridust lastele ja noortele ega teisi vajalikke teenuseid. Pakun omalt poolt välja kaks lahendust, mis muudaks Eesti maksusüsteemi õiglasemaks ja aitaks riigieelarvesse leida lisaraha ühiskonnale suurt valu tekitamata.

Tervishoiu rahastamine peamiselt töötavate inimeste sotsiaalmaksust ei ole tänapäeval üha paindlikumate töövormide tingimustes enam jätkusuutlik ning samasugust panust peaksid kandma ka platvormiteenustel OÜ-tades lisateenistust otsivad inimesed. Praeguse olukorra jätkudes peavad inimesed üha suurema osa maksma oma taskust, mistõttu vajab tervishoiu rahastamine süsteemset muutust.

Kiiremas korras tuleks aga kehtestada meie inimeste ja ettevõtete arvelt rekordilist tulu teenivatele pankadele erakorraline kasumimaks. Leedu on seda juba edukalt rakendanud ja sealne kogemus näitab selgelt, et finantsasutuste poolt külvatud hirm, nagu paneks pangad selle tagajärjel uksed kinni, on alusetu. Äsja saime uudistest lugeda, et samasugust sammu kaalub ka Läti valitsus. Eestis on valitsusse kuuluvatest erakondadest seda sammu toetamas sotsid, kuid paraku nad sõnadest kaugemale ei jõua, sest jõuõlg on liiga ahtake. Reformierakond ja Eesti 200 lasevad pankuritel aga rahumeeli miljonivannis kümmelda ning eelistavad meie inimestelt seitse nahka koorida.

 

Autor: ESTER KARUSE, riigikogu liige (Keskerakond)
Viimati muudetud: 17/08/2023 08:45:33