Foto: Maarja Vannas-Raid / muinastaide koja arhiiv

Palmse mõisa lähedal asuvas muinastaide kojas näeb nii paberile kopeeritud kaljujooniseid kui ka neist inspireeritud tekstiili ja ehteid. Muidugi kuuleb kojas ka lugu kaljuraienditest tehtud koopiate tegemisest.

Mida näeb muinastaide kojas, küsivad need, kes pole sellest kuulnudki. Ja kuulnud ei ole sellest enamik eestimaalasi, sest ei ole koda ju Lääne-Virumaal Haljala vallas asuva Palmse mõisa taoline vaatamisväärsus, millest on palju kõneldud-kirjutatud. Kuid koda on Palmse mõisast pea kiviga visata, häärberist vaevalt kilomeetri jagu maad Sagadi poole.

Muinastaide kojas näeb väga hämaratest aegadest, nii 6000 aasta vanuseid kaljujooniste ja -maalingute jäljendeid, mis on tehtud Äänisjärve ääres asuvatelt kaljudelt. Kui tehtud koopiad ükshaaval üle lugeda, on neid kojas kaugelt üle saja.

Koopiad on tehtud nii heledale kui ka tumedale paberile. Muinastaide seltsi liige Anne Kurepalu ütles, et mõlemad paberid on pikaajalise säilivusega. „Hele, pruunika tooniga paber oli omal ajal tuntud pakke- või jõupaberina. Musta paberit kasutati tsiviilkaitses ruumide pimendamiseks. Meie hankisime selle Eesti põllumajanduse akadeemiast tsiviilkaitseõppuse ajal 1984. aastal. Ka kopeerimiseks kasutatud vahendid – must rasvakriit ja erinevat värvi vahakriidid – on pikaajalise säilivusega,” rääkis ta.

Kurepalu sõnul on igas koopias oma võlu. „Üks pilt, kus väikesed luigepojad ja ema nende ees, on mulle eriti hingelähedane, sest seda nägin õhtuvalguses esimest korda ja oli tunne, kuidas inimene, kes selle tegi, andis mulle justkui aastatuhandete tagant nendega tervituse,” sõnas ta.

Joonised on kaljudele täksinud ilmselt sealsed ammused elanikud. Et neid raiendeid spetsiaalsele paberile saada, tuli esmalt kalju puhastada, siis pandi sellele paber ja seejärel hakati rasvakriidiga hõõruma. Nii saadi praegu kojas näha olevad joonised.

„Tundub, et kaljudel asuvad joonised on kividesse täksitud kahe-kolme millimeetri sügavuselt,” märkis Kurepalu. Ta täpsustas, et enamik joonistest on tehtud graniitkaljudele, mis asuvad veepiiri lähedal. Joonistest pea pooled kujutavad veelinde, kõige enam luiki, kuid on päikese ja kuu kujutisi, vähem on loomi, inimesi ja paate meenutavaid kujutisi.

Kurepalu sõnas, et kaljujooniste kaudu on meieni jõudnud tollaste inimeste looduslähedane elu- ja mõtteviis. „Nad pidid omale elatise hankima vahetust ümbrusest, mis eeldas harmoonilist läbisaamist loodusega, kuid nad pidid hoiduma drastilistest elumuudatustest, sest viimased võisid nende turvatunnet vähendada ja ka elatusvahendeid ohustada. Oletan, et turvalisuse säilitamise eesmärgil toimusid tol kaugel ajal muutused elus väga aeglaselt,” rääkis ta.

Äänisjärve idakaldalt on leitud ligi 1500 kaljujoonist, millest usutletava sõnul sadakond on kaljust eraldatud inimese või looduse poolt ja viidud tükkidena Neevalinna Ermitaaži ja Petroskoi muuseumi. Äänisjärv, venelastel Onega, asub tänapäeval Venemaal.

Näitusi on olnud Eesti kõrval ka Soomes
Kurepalu sõnul teatakse Äänisjärve kaljuraienditest veel vähe.

„Mõned külastajad on kuulnud koopamaalingutest Hispaanias, aga et meile suhteliselt lähedal on midagi taolist, seda teavad vähesed. Koopiaid vaadanud on imestunud, et osa neist on, kui kasutada tänapäevast sõnastust, kõrge kunstilise tasemega. Kui mõelda, et need on tehtud ilmselt terava kivikilluga kaljusse toksides, tekib suur aukartus nende inimeste ees,” sõnas Anne Kurepalu.

Ta usub, et inimese põhiloomus pole aastasadade või -tuhandete jooksul oluliselt muutunud ja igal ajal on olnud neid, kes on tahtnud nähtut mingil moel jäädvustada. Mõni on olnud osavam ja kunstnikukalduvustega nagu tänapäevalgi, teine on ka proovinud, kuid tulemus pole nii hea.

„Nende tööde koopiaid vaadates saad mõtetes rännata tagasi kaugetesse aegadesse ja see paneb inimeste kujutlusvõime siin tööle,” sõnas Kurepalu, kes on käinud sealkandis ekspeditsioonil kuus korda, neist neli Äänisjärve ääres.

Kurepalu on üks muinastaide seltsi kümnest aktiivsest liikmest. Seltsil on ligi poolsada liiget Eesti eri paigust, samuti Soomest ja Norrast, ning enamiku kuludest kannavad nad ise. Ukraina sõja alguseni oli aktiivseid liikmeid ka Venemaalt.

Muinastaide seltsi liikmed on varem Äänisjärve kaljuraienditest tehtud koopiaid näidanud nii Eesti kui ka Soome linnades. Esimene näitus toimus Tartu ülikooli muuseumis 1982. aastal. Järgnesid näitused Tallinnas meremuuseumis, Tartus etnograafiamuuseumis, Viljandis, Kotkas, Hämeenlinnas, Joensuus, Rovaniemis, Helsingis, Neevalinnas, Moostes, Võrus ja mujal.

Juba 2004. aastast on avatud püsinäitus oma majas Palmse mõisa lähedal. Põhiosa sellest ekspositsioonist on Äänisjärve kaljudel 1980.‒1990. aastatel paberile kopeerinud tekstiilikunstnik Eve Selisaar. Näitusel olevad kipskoopiad on valmistanud keraamik Ruth Treimut ja Väino Poikalainen. Lisaks koopiatele kaljuraienditest näevad huvilised kohapeal teemaga lähedalt seotud näitusi, mis igal aastal vahetuvad.

Tänavu näeb kojas Eesti tekstiilikunstnike Kadi Pajupuu ja Eve Tiidolepa kaljujoonistest inspireeritud tekstiile, nagu sallid ja rätikud, Kadi Pajupuu pöögispoonile tehtud suuri söejoonistusi, Monika Hundi luuehteid, samuti graafik Marilyn Piiroja väikesi graafilisi töid kaljujoonistest.

Ülemöödunud aastal sai Äänisjärve kaljujooniste piirkond Unesco kaitse alla. „Otsuse tegemisel oli otsustavaks, et meie seltsi esimees Väino Poikalainen ja liige Enn Ernits koostasid Äänisjärve raienditest kolmeköitelise ingliskeelse kataloogi,” sõnas Kurepalu.

Äänisjärve kaljujoonised avastas 1848. aastal Viljandis sündinud baltisaksa päritolu geoloog ja arheoloog Constantin Grewingk, kes kirjutas nähtust ka teadusartikli. Ta oli kuni surmani Tartu ülikooli professor.

Esimene Eestist pärit huviliste rühm geoloogia- ja meteoriitikaeksperdi Ülo Kestlase juhtimisel jõudis Äänisjärve äärde 1982. aastal. Pärast teda korraldas sinna kuni 2015. aastani ekspeditsioone Eesti muinastaide seltsi esimees Väino Poikalainen.

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 20/07/2023 09:36:19