Olen sündinud 5. novembril 1944. Esimene sünnitunnistus on väljastatud 1945. Minu esimene nimi oli Heli Puru ja vanemaks ema Sale-Benita Puru – isa nimi puudub.

Minu isa on Manivald Vormus ja ema Sale-Benita Puru, kelle abielu on registreeritud 16. detsembril 1944 Sõmerpalus, ema perekonnanimeks sai Vormus. Isa on sündinud aastal 1919 ja ema aastal 1925.

Kui tuli Saksa aeg, oli isa sõjaväekohuslane ja ta värvati Saksa sõjaväkke. 1944. aasta suvel lõi venelane sakslased Eestist välja ja armee viidi Saksamaale. Pihkva kandis oli viimane arstlik kontroll, minu isal leiti mingi terviserike ja ta saadeti ära koju.

Venelane tuli meile 13. augustil 1944. Isa oli siis juba kodus Voolassaares, kus elasid (mitte veel) abikaasa Sale-Benita ja ema Juuli Vormus. Mina sündisin 5. novembril 1944. Hiljuti kohtusin turul mehega, kes oli tol ajal meie talus karjapoiss. Nimi oli tal Jaaska ja elab praegu Vana-Koiolas. Ta küsis minult: arva ära, kui vana ma olen. Pakkusin, et umbes 60, tema ütles, et on 92 aastat vana. Kui oli karjapoiss, oli 13-aastane. Siis ta rääkis ka, kui valimatult Vene sõjaväe kolonnid tulistasid. Kolonnid liikusid Osula-Raiste suunal. Ta rääkis, kuidas ta kariloomadega põgenes ära sohu (Kurgsoo), mis osaliselt kuulus ka meie talu koosseisu.

Elu veeres edasi omasoodu kuni sügiseni 1945, mil ma jäin ilma oma isast. Meile tulid kaks Vene ohvitseri ja palusid süüa. Sõid seda, mis parajasti laual oli. Nüüd aga tahtsid nad ka kaasa süüa saada. Isa ei teadnud, kus tema emal midagi on. Ema võttis põllul kartuleid. Ema muidugi nägi sõjaväelasi ja arvas, et pojale tuldi järele. Metsas ajasid kohalikud mehed puskarit. Vanaema kutsus pojale abi. Nood külamehed tulid ja läks tulistamiseks. Ühe ohvitseri tapsid ja teine viidi meie hobusega Osulasse arsti juurde.

Peale seda isa Manivald ja osa külamehi arreteeriti. Isa viibis Patarei vanglas kuni oma surmani 14. juulil 1946. Kui avanesid KGB arhiivi materjalid, kutsuti mind toimikuga tutvuma, see toimus 20. septembril 1991. Paljudest ülekuulamisprotokollidest ei olnud võimalik aru saada, kuna tekst oli vene keeles kirjutatud sulepeaga.

Mul paluti teha avaldus isa Manivald Vormuse rehabiliteerimiseks. Isa võeti vahi alla 17. novembril 1945 ja paragrahvi 58-1 „a” järgi määrati kõrgeim karistusmäär: mahalaskmine ühes vara konfiskeerimisega. 28. veebruaril 1946 on surmanuhtlus asendatud 20 aasta sunnitööga. Peale minu avaldust on isa Manivald kui alusetult süüdimõistetu täielikult rehabiliteeritud ühes kõigi sellest tulenevate õiguslike tagajärgedega. Alla on kirjutanud Eesti Vabariigi ülemkohtu esimehe asetäitja P.-U. Rahi.

Niipalju, kui mulle on räägitud, käis ema vanglasse pakke viimas. Mingil ajal pakki enam vastu ei võetud.

Saabus sügis, 1946. aasta 8. november. Ema läks Raistesse bussi peale, aga jäi bussist maha. Mind oli ema eelnevalt saatnud karjapoisiga vanaema Juuli juurde, kes elas oma õe Marta Kruuse pool, umbes viis kilomeetrit Osula poole ehk Soe-Osula tee kolmandal kilomeetril.

Kuna ema jäi bussist maha, tuli ta oma vanemate koju, kus ta minuga peale isa arreteerimist elas. Kohe, kui ema koju jõudis, tulid kolm meest õuele. Need olid Tammekunn, Valusk ja Täht. Nad hakkasid tulistama. Haavasid ema kintsust, viisid tuppa ja panid maja põlema, koos elusa emaga. Sellest päevast ehk 8. novembrist 1946 olen ilma vanemateta.

Kuuldus koletust teost jõudis ka vanaemani. Vanaema põgenes minuga metsa peitu. Kaua aega ta minuga metsas oli, seda ma muidugi ei tea.

Nüüd elasin koos vanaema ja vanatädi Martaga seni, kuni vanaema Juuli haigestus ja suri oktoobris 1951. Nüüd pidi minu saatuseks saama Tilsi lastekodu.

Vanatädi kasvatada mind ei jäetud, sest temal oli poeg Ants, kes mind ründas, kui ma olin umbes viieaastane. Mäletan, kui ta lükkas mind küünis heintele. Arvan, et ta mulle midagi ei teinud, aga asi läks kohtusse ja kinni ta pandi. Palju ta aastaid sai, seda ma ei tea. Vanglast võis ta vabaneda peale minu vanaema surma 1951. Kui see Ants vanglast vabanes ja koju tuli, sai ta Navi-Soe teel surma.

Kui vanaema oli juba väga haige, leidis ta mulle kasuvanemad. Need olid Viktor ja Linda Taalveld. Viktor oli vanaema Juuli onupoeg. Nad lapsendasid mind 1951. aastal. Nüüd olin Heli Taalveld, Viktori ja Linda tütar.

Peale vanemate kaotust olin ma ju täieõiguslik pärija. Minul on andmed, et isa Manivaldi talus elas Maali, kes oli selle talu ostnud. Temal oli isegi raha kolhoosi kassasse ära makstud. Seda talu aga müüa ei saanud, sest pärija oli olemas, s.o mina. Pärast Maali surma elas seal veel üks abielupaar, umbes 1994. Nüüd asus platsi oma küla rahvas, kes viis minema pliidi, truubi ja ahju kivid. Viidi minema kõik, mis vähegi võimalik ja huvi pakkus.

Nüüd kirjutan mõnest seigast pärast ema Sale mõrva. Vanatädi Mari läks Osulasse asju ajama. Kohtus seal ema mõrva korraldaja Tammekunniga. Ta pani Mari püssi ähvardusel seina äärde. Vanatädi küsis: „Pojakene, mis ma olen sulle teinud?” Tammekunn vastas: „Siberis on sinu koht ja Siberi hundid on sinu pojad.” Selle asja tagajärjel kasvas Marile kaelale suur kasvaja. Kahe nädala pärast oli sellel Tammekunnil endal Siberi tee jalge all.

Järgmine ema mõrva toimepanija oli Valentin Täht. Minu andmetel kandis ta oma abikaasaga minu vanemate abielusõrmuseid. Sõrmuseid kandis minu ema pisikeses kotis, mis oli tal kleidi rinnataskus. Kuna töötasin hiljem lihakaupluses ja nad käisid poes, siis olen neid sõrmuseid isegi näinud.

Kolmas kuriteos osaleja oli Valusk, kes oli öelnud: „See bandiidi laps, pista täägi otsa ja löö vastu seina.” Arvan, et nii oleks ka minuga tehtud, kui ma oleks kodus olnud. Selle mehega kohtusin ma Osulas 1964, kui alustasin oma tööd kohalikus toidupoes puhkuseasendajana (olin õpilane). Valusk tuli ikka poodi ja küsis, et neiukene, anna seda, teist ja kolmandat. Sõna „neiukene” oli ees ja taga.

Tahaksin rääkida veel sellest, et kohalik võim ei teatanud isa Manivaldi surmast 1946. aasta juunis. Vanaema Juuli suri 1951. aasta oktoobris. Järgmisel aastal tegi vanatädi Mari riigi keskarhiivi päringu. Sealt tuli muidugi vastus: surnud 1946. aastal Patarei vanglas. Kui käisin isa toimikuga tutvumas, oli seal kirjas, et surmatunnistus on kohalikule omavalitsusele saadetud. Kus puhkavad isa maised jäänused, seda ma ei tea. Meedia andmetel tean, et Patarei vanglas surnud on maetud Tallinna Siselinna kalmistule.

Algas talude, metsade ja maade tagastamine. Voolassaare Jaani (minu vanavanemate isa) jagas talu (umbes 80 ha) pojale ja tütrele, Mihkel Mõtshärjale ja Katre Vormusele, kummalegi umbes 40 hektarit. Mihkel Mõtshärja poolt olid pärijad Jaan Mõtshärg (pojapoeg) ja Raili Stalkov (pojatütar). Katre Vormuse poolt pärijaks mina, Heli. Kuna ma olin 1951. aastal lapsendatud, siis komisjoni otsus oli: „Te olete lapsendatud ja teil pole mingit õigust oma esivanemate varale”. Kas minuga toimiti õigesti, selles ma muidugi sügavalt kahtlen.

Kuna minu kasuisa Viktor Taalveldi ema Elisabeth Taaldveld (sünd Mõtshärg) oli Mihkli tütar ja Katre Vormus oli talle isa õde (sõtse), siis nüüd jagati 80 ha kolme pärija vahel: Heli Harak, Jaan Mõtshärg, Raili Stalkov. Tegin ka avalduse konfiskeeritud taluvara peale, kuid sealt tuli muidugi sama vastus mis enne. Konfiskeeritud vara maksumus oli 9940 rubla, selle hulgas neli lehma, üks hobune, neli lammast, kaks siga ja muu majapidamiskraam.

 

 

 

Autor: HELI HARAK
Viimati muudetud: 20/07/2023 09:33:57