Kolga häärber. Foto: Mari-Anne Leht

Kolga, üks suurimatest mõisatest nii Harju- kui ka Eestimaal, ei sära nii nagu läheduses asuvad Sagadi ja Palmse Lääne-Virumaal, sest viimastes on tehtud põhjalik restaureerimine. Huvitava ajaloo ja nimeka härrasrahvaga Kolga häärberile on liiga teinud tühjalt seismine. 2014. aastast on häärberi omanik julge eestlanna, kes on alustanud erinevaid uuringuid ja restaureerimist.

Kõigil Eestimaale omal ajal ehitatud häärberitel ja nende rajajatel on oma lugu. Kolga lugu erineb mõneti teistest: mõisate hiilgeaegadel oli Kolga suurima maa-alaga mõisakompleks Eestimaal, häärber ise üks suurimatest ja viimased härrasrahvast omanikud olid rootslased.

Lühidalt: Kolga teised ja ühtlasi viimased härrasrahvast omanikud kandsid perenime Stenbock. Kolga Stenbockid olid sugulased Hiiumaa Suuremõisa häärberi Stenbockidega. Krahv Jakob Pontus Stenbock oli Suuremõisa omanik enne, kui ta selle Ungern-Sternbergile müüs. Just see Stenbock ehitas Toompeale maja, mida me teame Stenbocki majana, kus 2000. aastast toimuvad valitsuse istungid ning on peaministri ja riigikantselei tööruumid. Jakob Pontus Stenbock sündis Kolga mõisas 1744. aastal ja läks taevastele radadele oma Toompea majast 1824. aastal. Hiljem müüsid pärijad maja edasi, kuid ehitaja nimi elab loodetavasti aegade lõpuni.

Kui enamik Eestis elanud härrasrahvast olid sakslased, siis Stenbockid rootslased. Nii nagu Kolgas, olid ka Suuremõisa eelmised omanikud enne Stenbocke de la Gardied, pärit Rootsist, kuid viimaste algne kodumaa oli Prantsusmaa.

17. sajandi teisel poolel abiellus üks Stenbockidest Jakob de la Gardie tütrega ja sellest ajast kuni 1940. aastani, mil nõukogude võim häärberi võõrandas, kuulus Kolga Stenbockidele.

Eesti taasiseseisvumise järel said Stenbockid Kolga 1993. aastal tagasi ja jätkasid juba Kirovi näidiskalurikolhoosi alustatud restaureerimistöid. Majanduslanguse saabudes panid nad hoone müüki.

Lahemaa giid Riina Laanetu, kes toimetab ka Kolga mõisa galeriis, viis meid esmalt üle auplatsi klindiservale tiiki vaatama. Vett oluliseks pidanud tsistertslased (katoliku mungaordu – toim) rajasid hilisemale mõisa auplatsi alale 13. sajandi alguses majandusmõisa. 2014. aastast Kolga mõisa omanik Anu Koppel korraldas väljakaevamised, tänu sellele teame, millised müürid on auplatsi all.

Härrasrahvas lasi klindi äärde ehitada kaks eraldiseisvat tõllakuuri, nende vahele aga kanali tõldade pesemiseks, mis oli Eestis ainuke. Need kõik on varemeis. Auplatsi vasakul küljel asunud sõiduhobuste tall ja ja paremal küljel olnud nuumhärgade tall ei ole mõisaaegsed hooned. Nõukaaja lõpul lõhutud need mõisaaegsed hooned maha ja asemele ehitatud nigelad koopiad.

Tiigi äärest algab suur park, mille lõpuosas oli nn lustihoone ehk dekoratiivsed varemed. Päris pargi lõpus oli lemmikloomade kalmistu. Kogu ala on ümbritsenud kivimüür, mis siin-seal osaliselt säilinud.

Laanetu sõnas, et mõisa välisseinad on olnud enne kollaseks krohvimist vaskoksiidrohelised ehk samasugused, nagu olid siis parunite-krahvide häärberitel Peterburiski. Stenbockide suguvõsa paljud liikmed olid seotud Neevalinnaga ja mehed teenisid tsaariarmees.

Enne häärberisse sisenemist juhib ta tähelepanu sammaste kohal asuvale kolmnurksele viilule, kus on perekonna vapp. „Kroon vapil näitab, et omanikel oli otsene seos Rootsi kuningaperega.”

Rasked peauksed sulguvad meie järel, kui oleme jõudnud jahedasse vestibüüli, millest jäävad esmalt silma kaared trepi alguses.

Mida näeb-kuuleb restaureerimist ootavas häärberis
Vestibüüli põrandat katab paeparkett, selle tagumisest poolest algavad teisele korrusele viivad vahepodestiga (trepimade – toim) puittrepid. Vestibüülist vasakule jäävad ruumid, kus veel tegutses söögikoht, paremale kunstigalerii ja väike pood.

Laanetu viitab trepi vahepodesti all asuvatele harjakapile, mis tõenäoliselt on praegusest trepist vanem.

Jõudnud teisele korrusele, tasub enne saali sisenemist ümber pöörata, et silmitseda trepi kohal olevaid initsiaale CMS. Need viitavad mõisa ümberehitusaegsele omanikule, Eestimaa toonasele maanõunikule Carl Magnus Stenbockile (1725‒1798).

„Oleme esivanemate saalis, kus mõisnike ajal katsid seinu suguvõsa esivanemate portreed. Tava kohaselt pidid lapsed igal õhtul käima vanematele head ööd soovimas. Selleks tuli neil minna läbi esivanemate saali, mida nad veidi kartsid, sest esivanemate silmad saatnud neid saali sisenemisest sellest lahkumiseni,” rääkis giid.

Portreed, mis toona seintel olid, asuvad Poolas Poznanis, sest viimase sõja lõpul võtsid sakslased, kellel sõja ajal oli Kolga mõisas hospital, portreed kaasa ja need jäid sõjakeerises Poola.

Praeguse omaniku ajal toimuvad esivanemate saalis, kust viib anfilaad mõlemale poole, teatrietendused ja vahel kontserdid.

Härrasrahva raamatukogu ei ole õnneks kaotsi läinud, neis on peamiselt hariva sisuga entsüklopeediad ja õpikud.

Läbime mitu ruumi ja jõuame kammersaali ehk ballisaali, mis asub häärberi põhjatiivas ja läbib kaht korrust. „Praeguse omaniku ajal on tubades teostatud sondaažid, et saada teada, mis värvi seinad ja millised maalingud neis on olnud,” ütles Laanetu. Ta lisas, et kammersaali seintel on olnud kõige väärtuslikumad illusionistlikud maalingud. Siin näeb tasapinnale tehtud maalinguid, kuid neid eemalt vaadates tekib tunne, et need on ruumilised.

Kammersaalis on Eesti Kunstiakadeemia dekaan Hilkka Hiiop koos tudengitega kahel suvel teinud restaureerimistöid ja neid tullakse tegema ka tänavu.

Kuid siin on ka näha, et nõukogude ajal on arhitektuuripärandiga väga pahatahtlikult ümber käidud.

Häärberis näeb lähimineviku jälgi
Lahemaa rahvuspargi algusaastail kammersaali püstitatud puidust tellingud kahjustasid seintel olevat dekoori, kuid suurima kahju tekitas läbisadav katus. Et restaureerijatele töörahu tagada, paigaldati viimase kolhoosi ajal ülemise trepi ette rauduks. Kui häärberis oli Kahala sovhoosi kontor, lasknud selle üks direktor oma kabinetti viiva ukse dermatiiniga üle lüüa.

Häärberi hoovipoolsel küljel, vastu pikka aita, asusid magamistoad. Proua magamistoa kõrval oli tema riietaja tuba. Majandite ajal oli see n-ö dispetširuum, kus töölised palgapäevadel rahajärjekorras seisid. Pikk lohk koridori kiviparketil on märgiks, et ruumi ees seisis tihti palju inimesi.

Mõisas on olnud nõukogude ajal üksjagu kortereid, kuhu ehitati plekist ahjud ja mõisasse ebasobivast materjalist pliidid. Mõned plekkahjud on veel alles, kuid enamiku asukohad on siiani põrandatel näha. Viimased elanikud ja kontor kolisid kalurikolhoosi eestvõttel häärberist välja 1980-ndate lõpus ja 1991. aasta alguses.

Kuid midagi kaunist on minevikust ka alles: glasuurahjud ja -kaminad mitmes ruumis. Maja teise korruse koridori seinas on mitu ahjuust. See sisesein läks kütmise järel soojaks.

Apast ja tema lastest
Kolga tuntuim ja tema lähedaste ilmunud mälestuste põhjal ka armastatuim krahv oli Carl Magnus Stenbock (1804‒1885), lähedastele, eelkõige lastelastele Apa, kes sai Kolga päranduseks ajal, kui ta peale teenistust tsaariarmees oli politseimeister Kaasanis.

Kolga oli majoraatmõis, mis tähendab, et see pärandati tervikuna meesliini pidi kas lähimale või ealiselt vanemale sugulasele. Lisaks Kolgale kuulusid majoraati veel Kiiu, Kõnnu ja Loo mõis. Kokku oli majoraadil hiigelajal maad ligi 50 000 hektarit.

Kaasanis sai härra 1850. aasta alguses teada, et on saanud pärandiks Kolga mõisa. Samal aastal jõudis mees perega mõisa, kus elas surmani. Mõisa majanduselu hakkas tema volitusel mõne aasta möödudes juhtima kolmas poeg Nikolai. Just viimane rajas Loksale tellisetehase ja ostis kivide veoks purjelaevu. Samuti ehitas ta Eestimaale piirivalvekordoneid, mida rentis tsaaririigile.

Kolga häärberi ümbruses on olnud korralikud tootmishooned, nagu karjalaut, nuumhärgade tallid, mitu kasvuhoonet, kus kasvanud viinamarju saadetud Neevalinnagi. Loomulikult oli siin viinaköök, mille saadust müüdud viies lähemas kõrtsis ja kaugemalgi.

„Siin oli omal ajal Eesti suurim kirsiaed, kus kasvas 460 puud,” teab giid. Ta lisas, et juba de la Gardie oli sõlminud Jägala jõest lõhepüügi õiguse lepingu.

Lisaks oma maalt paekivi, savi ja palgid ning peaaegu tasuta tööjõud, nii tuli targal majandamisel häärberi elanikele rikkus. Sügisest kevadeni elas härrasrahvas Kolga mõisas, suved veedeti lähedal asuvas suvemõisas Tsitres, mis asub mere ääres.

Walter von Wistinghausen, kelle isa oli abielus Apa kolmanda tütre Adelega, meenutas raamatus „Pilte minu lähemast ümbrusest”, et kui ta isa surma järel ema, kahe õe ja vennaga Kolga mõisa jõudis, oli vanaisa juba väga vana mees ning veetis suurema osa ajast oma kabinetis. Ka lapselapsed tohtisid vahel vanaisa juures häärberi lõunapoolses otsas asunud kabinetis viibida.

„Otsekohesus, võimetus valetada ja väänata, lihtsa meelelaadi latentne soojus, õiglustunne ja kindlasti ka omal ajal mõistatuslikuna paistev võime inimesi läbi näha ja asju ette aimata – just need olid omadused, mis vanaisa isiksuse mõjulepääsu tingisid,” kirjutas Wistinghausen.

Tema sõnul tõendas vanaisa populaarsust tõsiasi, et talupojad mõisa suurelt maa-alalt olid tulnud teda viimsele teekonnale saatma.

Raamatus on juttu Apa üheksa lapse ja mõne lapselapse eluseikadest Kolgas. Näiteks: Nikolaist vanem vend Michel, kes asus häärberisse elama hiljem koos venelannast abikaasaga, tõi majja vene külalislahkust ja külalisi ida poolt, kuid ta pidi võlgade katteks müüma Kiiu, Kõnnu ja Loo mõisa.

Raamatust leiab näiteid Apa viimase lapse Eva, keda kutsuti sõnaga „krahvipreilid”, riukalikust käitumisest ja veidratest tegudest, mille üks põhjustest oli teda nooruses tabanud trauma.

Ringkäigu järel imetleme häärberi ees kasvavaid roose. „Mõisa ette sobivad roosid, sest need toovad esile suursugusust,” sõnas Laanetu.

Kellel plaan sinnakanti sõita: ärge Kolgat kahe silma vahele jätke, sest võrreldes lõplikult korda tehtud mõisatega saate praegu Kolgast veel teistsuguse, hoopis erilise elamuse.

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 13/07/2023 09:08:14