Koolitund ENSV-s 1950ndatel.

Algus 4. mai LõunaLehes.

„Sellega on pikk, aga sisutu ettekanne läbi”
Tunnis rääkis õpetaja pikalt ja laialt, aga vajalik iva jäi õpilastel tavaliselt kahe silma vahele. Monotoonsus ja suur ainemaht väsitas ning uinutas. Kodus maadles õpilane õpiku kallal, kuid enamasti tulemusteta. Järgmiseks tunniks oli õpetaja jutt ununenud ja õpilane tuli tundi sama hästi kui ette valmistamata. Õpetajal tuli nentida, et õpilane ei oska eraldada olulist ebaolulisest. Õppenõukogu ees tunnistas üks õpilane avameelselt, et ta ei oska õppida. Tegelikult tähendas see, et tal pole vahendit, mille järgi õppida.

Õpilaskomitees on Uuno Reiljan viisaka sarkasmiga püstitanud kogu kooli jaoks põhiküsimuse: „Edaspidi palume õpilaskomitee liikmetelt, et nad meid õpetaksid, kuidas valmistuda tundideks, kuidas vastata” (protokollist 26.11.1953). Õpetajatele ei julgenud nii teravalt keegi öelda, kuigi oleks pidanud ütlema ja võib-olla veelgi teravamalt.

Direktor Enn Tuuling oli üks väheseid õppejõude, kes mõistis metoodilise töö tähtsust ja seost õppeedukusega. Õppenõukogus on direktor Tuuling resümeerinud, et metoodiline töö ei ole toimunud nõutaval tasemel, sest metoodilisi küsimusi pole õppenõukogu koosolekuil arutatud! Direktor hindas õpetajate metoodilise töö puudulikuks, mis tähendab, et ka õppealajuhataja L. Rinkeni metoodiline töö õpetajatega oli puudulik. Kuna Tuuling oli tabanud naelapea pihta, siis ta vallandati.

Kuid eksimatult võib öelda, et kooli õppemetoodika oli „kinni jooksnud” ja pedagoogilist mõtet oli tabanud vaimne pankrot. Vähesed kirjatööd, mis Võrusoo kooli ajast on säilinud, lõpevad tavaliselt tõdemusega, et sisu hea, aga vormistus jätab soovida. Kirjatöö sisutut vormi hinnati kõrgemalt kui head sisu, aga vormiliste puudustega. Üks tuntud professor tavatses loengut lõpetades ironiseerida, mis käib ka Võrusoo kooli õpetajate kohta, et sellega on tema pikk, aga sisutu ettekanne läbi.

Õige see oli, sest kooli poliitilised loengud olid sisuliselt kõik sisutud. Mõned näited: 1. „Mida on tehtud loomakasvatuse arendamiseks N. Liidus” (protokollist 13.04.1950), 2. „N. A. Bulganini kõne” (14.11.1950), 3. „Sm. Stalini sünnipäevakõne” (20.12.1950), 4. „Õpetaja abi pioneeritöös” (02.03.1951), 5. „Neljas viisaastak 1946‒1950” (25.04.1951), 6. „Võšinski kõne ÜRO-s” (24.11.1951) jne. Ei pidavat merd tühjaks jooma, et öelda: vesi on soolane. Pärast Bulganini kõne ettelugemist võttis sõna õp. Velman, kes kutsus kõiki õpetajaid rangemalt suhtuma oma töösse, et paraneks õppetase koolis, ja andma oma panust meie sotsialistliku riigi tugevdamiseks (14.11.1950). Selliselt toimus tegelik „õppemetoodiline” kasvatus koolis.

Juhid nõudsid õpilastelt metalli
Õpilased pidid koguma vanametalli, puuseemneid ja vanapaberit, harjutama rivisammu, abistama kodustes töödes ja käima kolhoosi abistamas. Tähelepanu väärib, et koolis on alati nõutud metalli. Metalli nõudis Hitler ja metalli nõudis Stalin, kuigi metalli nõudmine õpilastelt sarnanes veidi vähilt villa küsimisega. Metalli kogumiseks saabusid „Ühisabi” vahendusel neljal lehel juhtnöörid, kuidas nöörida Eestimaa metallidest lagedaks. Metalli pidi Hitleril hädasti vaja olema võitluses bolševismi vastu. Nagu tavaliselt, oli korjandus rangelt vabatahtlik, mida ka referent rõhutab. „Korjandus eesti rahvalt on vabatahtlik, kuid oodetakse, et ta annab tagajärgi, mis ei tee tarvilikuks olemasolevate metallide rekvireerimise” (märts, 1942). Kõige rohkem himustas Hitler värvilisi metalle, esmajoones vaske, inglistina, niklit, seatina, messingit, pronksi, uushõbedat ja tombakut (vase ja tsingi sulam – toim).

Teisejärguliseks peeti rauda, tsinki ja kergeid metalle. Kogumisele kuulusid tuhatoosid, laua- ja seinakaunistused, kannud, katlad, kandmikud, keedunõud, linnupuurid, aisakellad, ukselingid, haagid, konsoolid, võred, väravad, vanad laagrid jne. Loetelu on pikk ja põhjalik. Ausammaste, kellade ja kirikumetallide kohta lubati saata erikorraldused. Eriti pedantselt põhjendatakse vanade müntide vajadust. Majapidamistes kuulusid äraandmisele kõik käibelt kõrvaldatud vanad mündid.

Vastutasuks lubas Hitler annetada haridusdirektooriumi kaudu koolidele Saksa riigi ja rahva Juhi portree. Kuna portreede saatmisel posti teel võisid saada need kahjustusi, tuli maakoolivalitsusel organiseerida transport füüreri piltide toomiseks Tallinnast ja jagada see kallisvara koolidele ainult koolijuhataja allkirja vastu. Stalin nii pedantne ja lahke ei olnud. Kooli direktoril tuli anda lihtsalt korraldus vanametalli kogumiseks ja klassijuhatajad pidid välja uurima, kui palju on õpilaste kodudes veel metalli. Suurema koguse puhul lubati vedu kooli arvel (06.10.1951).

Stalin portreesid ka ei saatnud, kuid Pravda kirjasaatja vahendusel saabus koolile eriliselt tähtis sõnum, mida nõupidamisel suure tähelepanuga arutama asuti. Täpsustuseks: kõik aktsioonid metalli ja piltidega on tõepärased ja kontrollitavad, kuigi neil sündmustel puudus põhjuslik ja ajaline seos.

Alati ei olnud võimalik tegelda ainult Hitleri ja Staliniga. Ühel tootmisnõupidamisel nõudis literaadist direktor Võšinski kõne kajastamist kooli tööplaanis (24.11.1951). Kuidas direktor nii järsku ümber sõrme keerati, on jäänud tänini mõistatuseks. Võibolla aimas Tuuling juba siis, et tema ametiaeg on koolis ümber saamas. Järgmisel kevadel väärikas pedagoog vallandati.

Seirates õppe- ja tootmisnõukogu temaatikat, võime teha mõned statistilised järeldused. Pioneeritööd kajastati 19 korral, komsomolitööd 12, ideelispoliitilist kasvatustööd kümnel ja poliitinformatsioonile pühendati tähelepanu üheksal korral. Alateemadena leiavad kajastust sügistööde aruanded kolhoosis, Stalini sünnipäev koolis, vanametalli ja puuseemnete kogumine, praktilised tööd kooliaias ja spordiväljaku rajamine ja seinaleht. Õppemetoodiline töö asetub viimasele kohale ja peegeldub üksnes seitsmes protokollis. Sama skaala järgi tähtsustati ka õppetöö edendamist koolis.

Lõpetuseks
Eespool oli meil võimalus heita pilk koolielu argipäeva Saksa ja Nõukogude ajal. Esitatud olukorrad ei ole võrreldavad neis ajajärkudes, sest nad esinevad ajalises järgnevuses ja kumbki neist kannab üksnes oma ajastule iseloomulikku informatsiooni. Võrreldavat on üksnes niipalju, et kõik kirjeldatu toimus Võrumaa koolides ajavahemikus 1941‒1953 võõrvõimude dikteeritud olukorras. Meie kavatsus oli tutvustada kildhaaval dokumentaalse täpsusega neid fikseeritud olusid, millest meid lahutab enam kui poole sajandi pikkune ajalugu ja aeg. Tahtsime teadvustada Võrumaa kooliloolist materjali, mis pöördelistel aastatel oli salastatud ja ametimeeste kokkuleppel hävitamisele määratud.

„Võrumaa koolilugu kirjades 1941‒1953” tugineb terves mahus avaldamata originaalkirjadele ja protokollidele, v. a lühiülevaade Võrumaa õppejõudude koosseisude muutumisest 1941. Omariikluse ja tänapäeva seisukohalt vaadeldes on mõlema ajajärgu ühisnimetajaks vaba Eesti kooli võitlus võõrvõimu pealesurutava ideoloogia vastu.

Lõpp.

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 06/07/2023 09:33:51