Talumees Matile jäi peale kinkelepingute sõlmimist vara asemel vaid peotäis pabereid. Foto: Vidrik Võsoberg

Kagu-Eesti mees vormistas isatalu eest saadud uue kodu kinkelepinguga usalduslikult sajaprotsendiliselt elukaaslasele. Nüüd elab ta poja juures toakeses ja käib depressiooni ravida püüdes arstide vahet.

Kagueestlane Mati ütleb, et ta ei soovi kellegi peale nimeliselt näpuga näidata ega kuidagi kätte maksta – ta räägib oma loo õpetuseks ja hoiatuseks teistele usaldavatele inimestele, kel mõttes vormistada oma vara kinkelepinguga lähedase nimele. Nii on käesolevas loos nimed muudetud ja ka sündmuste paiga jätame mainimata.

„Mul on selline omamoodi kurb lugu, jäin poolteist aastat tagasi ilma kõigest oma varast ja kinnistutest. Võtsin hagi kohtust tagasi, aga selline õpetlik lugu noortele ja teistele, et seda viga vältida,” räägib Mati sissejuhatuseks. „Muretsesime uue maja ja kinnistu, andsin oma talu maa sinna vastu, ja tegin kinkelepinguga elukaaslasele. Ja lõpuks, kui see kinnistu sai tema nime peale, siis ta lihtsalt lasi mu politseiga sealt välja tõsta. Asi läks kohtuni välja, aga see oli psüühiliselt nii koormav, et ma lihtsalt lõpetasin selle ära. Oleks lõpetanud vist hullumajas tõenäoliselt.”

„Terve elutöö on vastu maad, See on nii hull,” nendib talumees. „Kinkelepingud on nii, et neid ei tohiks üldse olla. Sul pole tegelikult mingit võimalust ennast kaitsta. Kui ütleme niiviisi, et täna me sõlmime selle kinkelepingu ära ja homme ütleb elukaaslane, et ta ei soovi koos elada, siis see ei ole jäme tänamatus, seda sa mingil moel ei saa tõestada ega tõendada. Ma olen ise niipalju targemaks saanud. Rong minu jaoks on läinud, aga tahan, et neile, kellel võivad need probleemid tekkida, oleks see lugu õpetuseks.”

Armastus esimesest silmapilgust
Praegu 61-aastase Mati ja temast mitukümmend aastat noorema naise – nimetagem teda näiteks Helleks – suhe sai alguse kümmekond aastat tagasi. Suhe kulges seitse aastat suhteliselt harmooniliselt ehk ilma suuremate nägelusteta.

„Tõesti oli hooliv ja siuke hakkaja naine. Sellist tõenäoliselt maru harva leiab,” meenutab Mati kooselu algust tunnustusega. „Kui ta minu juurde kolis, see oli armastus esimesest silmapilgust. Tal polnud midagi, kaks kotti riideid, ja kõik. Ütlesin talle, et pole tähtis sinu vara, vaid tähtis oled sina kui inimene. Mina pole neid põhimõtteid siiamaani muutunud.”

Kui Mati isa suri, jäi koduse testamendiga talle pärandatud isatalu mõneks ajaks kasutuseta seisma. Mati ja Helle soovisid rajada ühise kodu, too talu selleks aga hästi ei sobinud. Äsja oli mees laiendanud oma põllumajanduslikku tegevust ja kuigi tal läks hästi, ei paistnud lähitulevikust raha isatalu korrastamiseks. Lõpuks jõuti lahendusele: 26-hektarine talu vahetatakse kena majapidamise vastu: uus väike palkmaja, mille juurde käib ka neli hektarit maad ja metsa. Mees räägib toonase kooseluaja kohta, et temal ja Hellel olid suured plaanid ja mõtlemine käis üsna ühtmoodi.

„Tekkis võimalus endale päris oma kodu soetada ja siis sai vahetatud minu kinnistu vastu see uus maja,” meenutab mees. „Algul leppisime kokku, et pool kinnistust hakkab mulle kuuluma ja pool talle. Aga siis ühel hetkel mingi nädala-pooleteise pärast lõunalauas ütleb, et tead, see maja peab ikka kõik mulle kuuluma, mina pole nõus seda kellegagi jagama. Kui sa elad inimesega nii kaua koos, siis sa usaldad teda. Ma tegelikult ei usu praegu siin nii ka, et ta võis nii käituda. Ja saigi terve see kinnistu siis tema nime peale.”

Kui Helle avaldas soovi kogu kinnistu enda nimele saada, hakkas Matil küll väike kelluke peas lööma. Siiski leidis ta, et mis seal ikka, usaldan teda ja vahet pole ju, kellele majapidamine juriidiliselt kuulub.

Kooselust sai põrgu
„Aga nii nagu see allkiri sai ära antud, nii kohe kardinaalselt kõik muutus,” tõdeb Mati. „Edasi sai see, et meie kooselust, mis oli super, sai põrgu. Sellest sai põrgu täpselt sellest hetkest enam-vähem, kui see allkiri sai ära. Oli mingi poolteist kuud, kui ta ei rääkinud mitte ühtegi sõna. Siis ta ütles, et – see oli sel hetkel, kui tuli Ukraina sõda ja enne seda oli Covid – maailmas tulevad suured muutused ja tema tahab ka muutuda. Et kui sa tahad, siis sa võid siin elada, aga midagi muud meie vahel enam ei ole.”

„See tekitas minus sellise ängistuse, et ma pidasin seal kuud kuud vastu, aga see läks nii selliseks põrguks, et ... terve inimene ka lõpetab hullumajas,” räägib mees ohates.

Niisiis, Mati jäi mõneks ajaks elama juba juriidiliselt Hellele kuuluvasse majapidamisse. Suhted läksid aga väga halvaks ja Mati kasutab neid iseloomustades korduvalt sõna „hullumaja”. Ühel hetkel tõstis Helle Mati majapidamisest välja.

„Tal oli juriidiline õigus – ütled, et ma ei taha, et see inimene siin kinnistu peal elab,” räägib mees. „See ongi kõige hullem, et tõsteti oma kodust välja. Panustad kõik selleks, et saada kodu. Minu elukaaslane seda kodu nii väga tahtis ja ma mõtlesin, et ta on õnnelik. Aga õnnelikkusest sai hoopis hullumaja. Elu lõpuni jääb painama.”

Mati kolis pärast väljatõstmist poja majapidamisse, kus tal on väike tuba. Oma ettevõtet pole ta seni jalule saanud ega uut töökohta leidnud. Mees tunnistab, et naise väide talle elatusvahendite jätmise kohta vastab iseenesest tõele – nimelt jäi talle loomakari. Samas aga polnud lõpliku laialimineku hetkeks enam raha, et kasvõi loomadele sööda varumiseks traktorikütust osta. Nii on Matil tulnud karja järjest müüa ja praeguseks on tal alles vaid kümmekond looma.

Õppetunnid
Mati on pärast juhtunut käinud depressiooni tõttu nii psühholoogide kui psühhiaatri juures ning kulutanud ka juristibüroode kui kohtu uksi. Selgust on ta enda sõnul saanud näiteks selles, et kinkeleping on halvim viis vara võõrandamiseks. Näiteks testamenti saab iga kell muuta, aga kuigi kinkelepingus on sees väide selle tühistamise ja tagasivõtmise võimaluste kohta, siis need võimalused saab nullida. Nimelt kui kinge läheb üle kolmandale osalisele, siis on too juba heauskne omanik ja temalt kohus seda vara käest ei võta.

„Olen kohtusüsteemis pettunud. Mul pole elu jooksul seda kogemust olnud, nüüd on. Sa pead kõike tõestama, tõendama. Ja kui sa inimest usaldad ja koos elad, siis sa ei luura tema taga ja ei lindista iga päev, mis lubadusi ta annab ja võtab. See on võimatu, seda sa ei saa. Ja sa pead olema pururikas, et kohut käia. Advokaadi tunnitasu on nii kõrge, et jah ... riigilõivud ja kõik kokku, see oli üüratu,” iseloomustab Mati teist õppetundi.

Mati ei saa enda sõnul siiani aru, mis Helle jaoks nende kooselus probleemiks sai. Ta leiab aga, et kui mingid probleemid või mured tekivad, siis tuleks kasutada kas perelepitusteenust või psühholoogi juurde minna.

„Tavaliselt ei räägita neist muredest ja kahtlustest, omavahel sellest ei saa rääkida. Aga kui on mingi kolmas osaline, siis tõenäoliselt saab kõik avada ja läbi rääkida, et milles probleem on,” hindab ta.

„Ma olen ju ise süüdi, et usaldasin. Nii ei tohi, aga mida sa teed? Kui ei saa oma kaaslast usaldada, siis keda veel?” paiskab mees mõrult õhku veel ühe saadud õppetunni.

Endiselt ei saa Mati aru, kust sai alguse Helle kardinaalne pööre suhtumises nende suhtesse. Ta pakub, et ehk oligi naine tema vara peal väljas.

LõunaLeht leiab, et on mõnevõrra raskesti usutav, et keegi võiks ebamäärases tulevikus rikkaks saamise lootuses kannatada välja seitse aastat enda jaoks ebamugavat kooselu.

„Seda ei saa võib-olla kunagi teada,” nendib Mati selle hinnangu peale. „Igatahes mina poleks uskunud temast seda ja kõik tuttavad ütlevad, et nemad ka poleks uskunud.”

Mati peamine soovitus selle loo lugejatele on panna kõik varaga seonduv juriidiliselt võimalikult täpselt ja kainelt paika ning kinkelepingut vältida.

Lõpetuseks loeb Mati telefonist ette sõnumi, mille Helle talle on saatnud teate peale, et mõelgu naine nüüd ometi, mida ta teeb.

„Kõik see on sinu nägemus asjast ja pean leppima sellega, et sa tunned nii,” kirjutab Helle. „Mul on kahju, et sa nii tunned. Sinu tunded aga kuuluvad sulle, mina neid muuta ei saa. Mul on kahju, et sul on minust selline väärarusaam.”
 

Kinkeleping – mida pead sellest teadma?

HUGO.legali juristi Kristel Kangilaski sõnul annab võlaõigusseadus teatud tingimustel võimaluse kinkelepingust taganemiseks, kuid praktikas on kinkelepingust taganeda väga keeruline.

„Inimsuhted muutuvad seda keerulisemaks, mida suurem hulk raha või vara on kaalul. Kinkelepingu puhul eeldatakse üldjuhul, et kinke saaja hoolitseb kinke tegija eest ning suhted püsivad head. Paraku oleme juristidena näinud palju olukordi, kus kinkija ja kinke saaja omavaheline läbisaamine on peale kinkelepingu tegemist muutunud ning sellega koos on kinkijal tekkinud soov kinkelepingust taganeda. Ent kui kinkeleping on sõlmitud ja omaniku ülemineku kanne kinnistusraamatus tehtud, siis lepingust taganeda on väga keeruline,” sõnas Kangilaski.

Kõige suuremaks takistuseks on asjaolu, et kinkelepingust taganemiseks peavad olema täidetud nii materiaalsed kui formaalsed eeldused. Formaalsed eeldused kinkelepingust taganemise korral tähendavad seda, et jälgida tuleb kinkelepingust taganemise tähtaega ning kinkelepingust taganemiseks peab kinkija tegema taganemisavalduse. Materiaalse eeldusena peab esinema alus kinkelepingust taganemiseks. Seda, et kinkelepingust taganemise eeldused on täidetud, peab tõendama kinkija, mis võib praktikas osutuda keeruliseks ning sageli ka võimatuks.

Allikas: HUGO.legal

 

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 13/06/2023 08:37:38