Eelmise valitsuse ebaõnnestunud majanduspoliitika ja uue valitsuse kallid programmilised lubadused on viinud Eesti olukorda, kus riigieelarve miinus on üle miljardi euro ning selle katmiseks peab vähendama toetusi, tõstma olemasolevaid makse ja ka uusi makse rakendama. Üks vastuolulisemaid ettepanekuid on automaks, mille abil loodab uus valitsus koguda 120 miljonit eurot aastas. See summa on suur vaid esmapilgul – ainuüksi Reformierakonna poolt pakutud tulumaksureformi iga-aastane hind on kolm korda suurem –, kuid siiski tähendab see keskmiselt 141 eurot maksu ühe auto kohta aastas.

Nagu ka tulumaksureform, mis jätab rikkamatele rohkem raha, lööb ka plaanitud automaks just vaesemaid inimesi. Uus valitsus kavatseb automaksu arvutamisel lähtuda vaid auto keskkonnamõjust, mis suure tõenäosusega tähendab CO2 emissioonide maksustamist. Keskmise Eesti auto vanus on 13 aastat ja vanemate autode CO2 emissiooni näitajad on väga suured. See tähendab, et uute, säästlikumate autode omanikud pääsevad suure automaksu maksmisest, kuid vaesemad inimesed, kelle kasutuses on vanad amortiseerunud autod, peavad tulevikus maksma meeletuid summasid. Näiteks võib põllumehe n-ö kastiauto automaks olla tuhat eurot aastas, mis on tõsine probleem mitmest vaatenurgast.

Kellele müüa vana auto?
Kindlasti pean mainima, et automaksul on terve rida positiivseid aspekte. Lisaks riigieelarvesse laekuvatele miljonitele on sellel ka positiivne mõju keskkonnale. Linnapildist kaovad autoromud, mille omanikud ei suuda automaksu maksta. Need inimesed, kes plaanivad uut autot osta, hakkavad tõepoolest teadlikumat valikut tegema, lisaks võivad suurlinnade elanikud autost loobuda ühistranspordi, sõidujagamise või miks mitte ka jalgratta kasuks. Kuid see kõik ei kehti nende inimeste kohta, kes ei saa autota hakkama, ning nende kohta, kelle laste kool asub kodust kümnete kilomeetrite kaugusel ja kelle külast sõidab buss läbi korra päevas, kui sedagi. Need inimesed ei plaani uut autot osta ja nende kodukandi teed ei pruugi jalgratta jaoks sobida isegi suvel, rääkimata talvest.

Üldiselt olen nõus ka sellega, et automaksu kehtestamisel peame mõtlema keskkonnale. Kuid rahandusministri jutt, et maamehed võiksid päevapealt vahetada enda autod säästlikumate vastu, ei ole just kõige adekvaatsem. Mart Võrklaeva ministripalk on 7070 eurot kuus ja tulumaksureformi tulemusena saab ta juurde veel 400 eurot aastas. Tema võib tõepoolest autosid endale valida, kuid paljude maal elavate inimeste pere-eelarves pole autovahetust lähiaastateks planeeritud. Ja kellele peavad nad enda vana auto müüma? Kes on nii rumal, et ostab endale nende vana auto, mille automaks on 1000 eurot aastas? „Keskkonnasõbraliku automaksu” rakendamisel saab selle auto viia vaid romulasse – kas see ongi Reformierakonna ettekujutus rohepöördest?

Mul on siiralt kahju, et uued maksud tulevad selleks, et Eesti ühiskonna ebavõrdsus kasvaks veelgi. Kui automaks on vältimatu, siis selle rakendamiseks võiks mõelda kasvõi ühe sammu edasi. Jah, keskkond on oluline, kuid Eesti loodus ei võida, kui vanad autod kolivad prügilasse ja maainimesed kolivad linnadesse. Eesti elanikele võiks anda signaali, et pikas plaanis tasub säästlikuma auto kasuks valikut teha, aga lühikeses perspektiivis ei tohi me karistada neid inimesi, kes sõidavad vana autoga täna.

Kombineeritud mudel
Üks võimalik lahendus on lähtuda automaksu rakendamisel kombineeritud mudelist. Automaks võiks koosneda registreerimismaksust ja aastamaksust ning mõlemad võiksid omakorda koosneda kahest komponendist.

Esimese komponendi sisend on auto hind ja selle pealt võetav maksu osa on progressiivne. Mida kallim auto, seda suurema protsendi selle hinnast maksab automaksuna omanik. Kui inimene ostab ebaproportsionaalselt kalli auto, siis on ta selgelt valmis selle pealt ka ebaproportsionaalselt suuremat maksu maksma. Auto vananemisel väheneks selle komponendi väärtus näiteks 10% igal aastal ja kümne aasta pärast oleks see null. See tähendab, et vanade autode puhul ei peaks selle omanik hinnakomponendi osa automaksust maksma.

Teine komponent sõltuks auto keskkonnamõjust, näiteks üks euro ühe grammi CO2 heitkoguse eest. Säästlikumad autod maksaksid vähem, elektriautod ei maksaks selle komponendi eest üldse, kuid näiteks uue Tesla ostmisel saaks riik oma raha esimese komponendi kaudu tagasi. Et anda autoomanikele aega „keskkonnamaksu” suunaga harjuda, võiks kahe komponendi suhe aja jooksul muutuda. Alustada võiks näiteks sellest, et hinnakomponendi osakaal on esimesel aastal koefitsiendiga 0,9 ja keskkonnakomponendi oma 0,1. Seejärel liiguks tasakaal järk-järgult keskkonnakomponendi kasuks (näiteks 5% võrra aastas) kuni kaheksa aasta pärast oleks see 0,5 ja 0,5. Seega, alguses võiks automaks olla suurem kallimatel autodel ja hiljem saastavatel autodel.

 

Autor: ANDREI KOROBEINIK, riigikogu liige (Keskerakond)
Viimati muudetud: 25/05/2023 08:43:45