Leevi koolimaja 1940ndate lõpus.

Algus 4. mai LõunaLehes.

Võrumaa maakoolivalitsus ja poliitiline politsei
Võrdluseks vaatleme sarnaste olukordade lahendusi Saksa okupatsiooni ajast. Natsiajal jättis Laheda vallavalitsus Tilsi algkooli endise kooliteenija Johanna Kahariga töölepingu uuendamata, sest vallavalitsusele oli saadetud kohalik kaebekiri. Kooliteenija Kahar olevat bolševistlikult meelestatud. Vaatamata viieaastasele teenistusele Tilsi koolis ja lausa liigutavalt hardale palvele võtta ta uuesti ametisse jäeti tema avaldus rahuldamata. Töökoha sai Liine Tikkop, kelle orientatsioon vastas rohkem aja ideoloogiale.

Kahar pere ainukese toitjana pidi midagi ette võtma. Ta saatis 30. septembril 1941 edasikaebuse maakonnavalitsusele. „Nagu kuulsin Laheda vallavanemaga rääkides, olevat minu palve valla korrakaitse ülema poolt poliitilise tegevuse pärast rahuldamata jäetud. Kuid mina mingisugusest poliitilisest tegevusest osa ei võtnud,” kirjutab Johanna Kahar edasikaebuses. Kahari palvele vastuseks saabus Võrust 8. novembril 1941 teade: „Maakoolivalitsusel kasutada olevatel andmetel on vallavalitsusel olnud Teie vallandamiseks ja uuesti ametisse mittevõtmiseks poliitilist laadi küllaldane põhjus. Kui Teie ei leia olevat enese vallandamiseks kooliteenija kohalt küllaldasi põhjusi, siis võite nende kontrollimiseks samme astuda politsei-asutuste juures.” Seda Kahar ei teinud, sest asi oli küllaltki lootusetu. Kohalikest intriigidest sündinud otsus oli jõudnud poliitilise politsei arhiivi ja sellega oli asi otsustatud.

Neljaliikmeline pere pidi loovutama ametikorteri ja minema kasvõi kuuse alla. Analoogne juhtum rullub lahti Veriora valla Ruusa algkooli teenija Adele Virve vallandamisega. Vallandajaks on vallavalitsus. Adele Virve annab asja edasi maakoolivalitsusele, märkides avalduses, et koolijuhataja pole kahe aasta jooksul teinud tema kohta ühtegi märkust. „Samuti pole ka poliitiliste põhjuste pärast ülekuulamist minul ega minu mehel olnud ning pole ka majaperemehega mingit ütlemist olnud,” teatab ta.

Virve kirja on maakoolivalitsus saatnud tagasi Veriora vallavalitsusele selgituse saamiseks. Vallavalitsuse vastuses 6. oktoobrist 1941 teatatakse haridusosakonnale, et endine Ruusa algkooli teenija Adele Virve oli kommunistliku meelsusega ja Ruusa ümbruskonna aktiivsemaid tegelasi. Kooliteenija vallandamine olevat toimunud Ruusa ümbruskonna elanike soovil, kuna ta ei olevat sobiv kooliteenijaks noorsoo kasvatuse seisukohalt (huvitav, millal on kooliteenijale usaldatud noorsoo kasvatamine? – E. K.). Uueks kooliteenijaks palgatu oli üksik inimene, kel ei olnud mingit varandust ja kes töötas venna juures palgata tööjõuna. „Kooliteenijaks palgatu on poliitiliselt ustav ja igati sobiv.”

Kuna kirjas toonitatakse eriliselt kooliteenija osa noorsoo kasvatamisel, on vallavalitsuse kiri tekitanud kahtlusi. Maakoolivalitsus on saatnud asjaolude kontrollimiseks salajase järelepärimine maakonna prefektile: „Palume Teie lahket kaasabi, et saaks selgitatud, kas Veriora vallavalitsuse kiri vastab tõeoludele ja kas Adele Virve on vallandatud Veriora valla Ruusa algkooli teenija kohalt poliitilistel põhjustel. Võrus, 17.10.1941.”

Prefekt omakorda on suunanud kirja Räpina poliitilise politsei assistendile Neimrele, kes raporteerib: „Kannan ette, et bolševikkude aegne Ruusa algkooli teenija Adele Virve on kommunistliku meelsusega isik, kes on aktiivselt pooldand kommunismi. Nii on Veriora vallavalitsus täiesti õiglaselt toimind Adele Virve vallandamisega, kui mitte soovitava isikuga noorsoo kasvatuse seisukohalt.”

Sellega oli ring sulgunud ja maakoolivalitsuse võimalused ammendatud. Paratamatult tuli kooliteenijale teatada, et „... Teid on vabastatud Ruusa algkooli teenija kohalt poliitilistel kaalutlustel kohalike elanike soovil”. Arvestades äärmiselt piiratud teenimisvõimalusi maaoludes, osutus poliitilise suunitlusega kaebus kõige tõhusamaks vahendiks kooliteenija ameti ülelöömiseks.

Samas esineb ka vastupidine olukord, kus kooliteenijast intrigant kukkub enda punutud võrku ja jääb töökohast ilma. Kaustas on Mooste algkooli kooliteenija Siigmar Joosepi p Arusoo (end Vilipson) laimav kiri kooli õpetajate aadressil. Intriig algab süüdistustega, et õpetajad ei õpeta lapsi vajalikul määral ja lühendavad omavoliliselt koolipäevi. Süüdistuse haripunktis jõutakse ka bolševism appi võtta: „Minule paistab ka proua Toivi ebasoodne noorsoo kasvataja, kuna tema ei ole veel unustanud seda bolševiku aega nagu see paistabki laste joonistuste tunnist. Keeki Hans Lauk joonistas – kudas Omakaitse püüab politrukki, aga proua Toivi ei arvanud seda joonistust hääks ja võttis poisi oma juure ja noomis nii kui tema oskas.”

Intsident oli loodud. Maakoolivalitsus oli sunnitud saatma eksperdiks tagavaraõpetaja Ants Udrase selgitama intriigi sisulist poolt. „Kirjavahetus tuleb Teil salajasena käsitleda.” Eksperdi ettekandes maakoolivalitsusele ei leia ükski süüdistus kinnitust, ka süüdistus bolševismis mitte. Õpilane H. Lauk seletas ülekuulamisel, et mainitud pilt olevat tal joonistatud kodus, mitte joonistustunnis. Pildi võtnud ta kooli kaasa ja näidanud seda vahetunnis kaasõpilastele. Pildi näitamine seganud vahetunni kulgemist ning õpetaja Toivi võtnud poisilt pildi ära. Ta noominud poissi ja ütelnud, et selliseid pilte ei joonistata. Ekspert leidis, et õp. Toivi käitumine oli õigustatud ja pedagoogiline.

Maakoolivalitsuse juhataja J. Noormets teeb koolile ja Mooste vallavalitsusele ettekirjutuse S. Arusoo vallandamiseks. Nagu märgitud, ei langetanud maakoolivalitsus repressiivseid otsuseid. Neid tegi vallavalitsus politsei poolt kontrollitud andmete põhjal. 7. veebruaril 1942 saatis maakoolivalitsus koolile ja vallale Arusoo vallandamiseks ettekirjutuse vabastada kooliteenija avalike algkoolide seaduse paragrahv 59 kohaselt. Kooliteenija vallandamist põhjustasid aluseta kaebused õppejõudude vastu, õpilaste õhutamine hasartmängudeks ja avalik sõim valimatute sõnadega.

Vallandatu, endine kriminaalkurjategija, asus vasturünnakule uute laimukirjadega Mooste algkooli ja isegi maakonna õpetajate vastu. Peagi õnnestus Arusool leida tunnistajaid, kes astusid tema kaitseks välja. Üks neist oli Eesti Omavalitsuse Põllutöödirektooriumile alluv Mooste riigimõisa valitseja. Tema kirjast maakoolivalitsusele: „Sigmar Arusoo oli Mooste riigimõisas tubli töömees ja kommunistlikke kalduvusi tema juures ei märganud.”

Ohtlikult kahepalgeliselt käitus maakoolivalitsuse suhtes Mooste vallavalitsus. Pärast seda, kui Mooste kooli juhataja kt E. Anijalg oli Arusoole koha üles ütelnud, jätkas vallavalitsus Arusoole palga maksmist. „Pöördusin selles asjas ka vallavalitsuse poole, kuid vallavalitsus püüab mainitud asjas olla erapooletu. Kuna aga kooliteenijale palga maksab vald, siis ei tähenda koolijuhataja ülesütlemine siin midagi,” kirjutab Anijalg 20. veebruaril 1942 koolivalitsusele.

Kui maakoolivalitsusel oli õnnestunud tuvastada Arusoo kriminaalne taust, oli vallavalitsus sunnitud täitma maakoolivalitsuse 4. märtsi 1941 nõudmise ja Arusoo vallandama. Kirjavahetuse põhjal oli Tartu-Võru rahukogu 1933. aastal karistanud Arusood kelmuste eest ühe aasta ja kuuekuise vangistusega.

Kooliteenija Arusoo vallandamine Saksa okupatsiooni ajal, nagu kõik eelmised vallandamised, tugines hoolikalt kontrollitud dokumentidele ja kohalike elanike tunnistustele-kaebusele. Õpetajaskonna tegelik represseerimine algas esimesel nõukogude võimu aastal ja jätkus pärast Saksa armee purustamist. Võrumaa õpetajaskonna represseerimisel paistab arhiivi põhjal silma Võru haridusosakonna juhataja Karl Savi. Oma ametipostil oli ta saavutanud võimutäiuse, mille varju jäi parteikomitee ja isegi Eesti NSV haridusminister.

Kohataotluses olid tavaliselt edukamad need õpetajad, kes oskasid õigel ajal apelleerida lojaalsusele ja kinnitada veenvalt oma poliitilist meelsust. Kutseta õpetaja kohusetäitja, eksüliõpilane Hermine Johanna Till Valgamaalt lisab kohataotluse lõppu, et tema vanemad ega tema ise pole kuulunud komparteisse, samuti ei ole ta olnud komnoor. „Kui Teil on mind võimalik kasutada Teile alluvais kooles, siis palun võimalikul juhul mind määrata Valga-Võru raudtee lähedusse või Valgamaa piirile Urvaste või Kuldre ümbrusse, 9.10.1941.” Hermine Johanna oli vajutanud õigele nupule ja talle määrati koht tema soovi kohaselt Valgamaale.

Kirjadest nähtub, et lojaalsusvanne kuulus iseenesest kohataotluse juurde. Leevi algkooli õpetajaks pürgiv Kalju Kuldvee kirjutab: „Kommunistlikku tegevusse pole ma astunud. Olen kindlajooneline vana korra pooldaja. Seda tõendab see, et mina pole siin esinenud iialgi mingisuguste kõnedega. Samuti ka meie perekond pole võtnud osa kommunistlikust tegevusest. Palun arvestada eeltoodud asjaolusid ja võimaldada minule koht.”

Kes ei võtnud vaevaks oma lojaalsust deklareerida või ei taibanud seda teha, nende kohta korraldati salajane ametkondlik uuring. Töökoha taotleja kohuseks oli kirjalik tõendus oma poliitilisest hoiakust. Ühtlasi hoiatati valeandmete esitamise eest. Reglement õpetajate poliitilise meelsuse selgituseks lähtus tõenäoliselt idaalade riigikomissariaadist Eesti kindralkomissariaadi ja kindralkomissar K. S. Litzmanni kaudu Eesti Omavalitsuse Haridusdirektooriumile.

Kaustas on Tõnismäelt saadetud salastatud ringkiri 11. novembrist 1941 kõigile koolivalitsustele, kaasa arvatud Võru maakoolivalitsus. Kirjas palutakse personaalselt selgitada kõigi eelmisel kevadel pedagoogiumi või seminari lõpetanud noorte õpetajate meelsust ja kuulumist kommunistlikku noorsooühingusse. Kiri on delikaatne, aga eesmärk selge – elimineerida õpetajaskonnast ebasoovitav element juba eos. „Selliste noorte hulgas võib leiduda sobivaid isikuid koolitööle, kelle kohtadele kinnitamine on lubatav. Siiski tuleb vältida ebasoovitava elemendi pääsemist õpetajate kohtadele. Selleks tuleb koolivalitsustel küsida nõusolek haridusdirektooriumi haridusosakonnalt, kui kandidaat on kuulunud õpilasena komnoorte organisatsiooni 1940/41 õppeaastal.”

Võru maakoolivalitsuse nimekirjas esineb 13 noort õpetajat, kes lõpetasid Nõukogude ajal pedagoogiumi, pedagoogilise klassi või seminari: Kaljo Kostabi, Voldemar Ots, Johannes Veske, Rafael Kindsigo, Villem Mängli, Marta Loderaud, Hans Vinnel, Evald Rebane, Olev Olesk, Valter Sokk, Mai Plado, Niina Ploomipuu ja Ilmar Palgi. Neile kõigile saadeti maakoolivalitsusest salajane järelepärimine nende kuulumise kohta komnoorte organisatsiooni. Jaataval juhul palutakse teatada, millest oli tingitud osavõtt mainitud organisatsioonist. Kas see oli toimunud sümpaatiast bolševismile või astuti komnooreks otseste mõjutuste tõttu. Põhjusi palutakse selgitada võimalikult täpselt. Valeandmete eest hoiatatakse.

Tavalised vastused maakoolivalitsusele olid lakoonilised ja konkreetsed: „... õppides Võru keskkoolis 1940/41, ei kuulunud allakirjutanu ühtegi kommunistlikku organisatsiooni ega sümpatiseerinud bolševismile.” Kõigi üheksa kandidaadi omakäelised kinnitused on kaustas olemas. Puuduvad Kaljo Kostabi, Hans Vinnali, Evald Rebase ja Ilmar Palgi seletused. Need on saadetud koos maakoolivalitsuse kaaskirjaga seisukoha võtmiseks haridusdirektooriumile, sest nad kuulusid kommunistlike noorte organisatsiooni. Salajases kaaskirjas taotleb maakoolivalitsus neile kui endistele komnoortele haridusdirektooriumi luba jätkata õppejõududena ja ilmselt nad ka said selleks loa.

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 25/05/2023 08:15:49