Looduskaitsjate ja tavakodanike vahel käib arutelu Ahja jõel asuva Saesaare hürdoelektrijaama paisu saatuse üle. Looduskaitsjate peamine argument paisu lammutamiseks on kalade rändeinstinkti võimaldamine. Kalade ränne on tähtis merresuubuvatel jõgedel, kus on lõheliste koelmed.

Lõuna-Eesti jõgedel on lood teisiti. Elasin möödunud sajandi 30-ndatel aastatel Võhandu jõe kaldal ja olen ilmselt viimane, kes teab kalade elust paisutatud jõel. Võhandu jõel, Paidra veskist Räpinani, oli enam-vähem iga 2-3 kilomeetri järel vesiveski pais.

Toon mõned näited kalade rohkusest paisutatud jõel. Need väited võivad tunduda „kalamehe juttudena”, aga need on faktid. Paisud olid kui kalakasvatustiigid. Kala oli nii palju, et mõned pered elatusid kalapüügist õngega. Kevadel, suurvee ajal, püüti primitiivse vitsmõrraga ööga 5-10 kg kala. Põhjaõngega oli lihtne püüda ühe-kahekiloseid lutse ja turbi. Kõige rohkem oli jões turbi. Palju oli ka särgi, ahvenaid, haugi, latikat jne. Ka angerjas rändas läbi. Kord sain hommikul turbiini väljavoolu all kaks kahekilost angerjat. Nad olid läbinud turbiini rootori ja said niipalju viga, et surid. Kuuritsaga püüti ühekilomeetriselt lõigult kuni 15 kg kala.

Suvel, päikesepaistelise ilmaga, kogunesid vaiksele veepinnale ühe- kuni kolmekilogrammised turbid „päevitama”. Neid oli nii tihedalt, et ühe vintpüssi lasuga uimastati kaks, kolm turbi. Sõja ajal, kui kalu hakati tapma granaatide ja miinidega, ulatus ühe laenguga kalasaak (mis tõusis pinnale) kümne kiloni. Kalapüük lõhkekehadega oli muidugi Võhandu kalade lõpu algus. Kalade lõpp Võhandus saabus veskite ja nende tammide hävimisega. Praegu on Võhandu praktiliselt kalavaba. Kui mõni jõuabki Peipsist ülespoole, siis langeb see saarma toiduks.

Võib arvata et ka Ahja jõe Saesaare paisu lõhkumine ei mõju kaladele hästi. Kuigi Ahja on teistmoodi vooluga kui Võhandu. Võhandust on järele jäänud suurem oja.

Ja need 1930ndate aastate külanoored, kes suveõhtuti pidasid rõõmsaid öölaulupidusid, paatidel sõudes siledal paisjärvel, vaatavad nüüd pilvepiirilt, mis on saanud Võhandu jõest.

 

Autor: ENDEL TAAL
Viimati muudetud: 18/05/2023 09:01:42