„Isver-susver, issi, tule ruttu, meil on magamistoas hiidämblik, vii ta ruttu välja,” kuuleb nii mõnigi pereisa viimasel ajal lähedaste karjatust.

„Rahu, rahu, kohe tulen ja viin pisikese ämbu välja,” rahustab pereisa majarahvast ja tõttab siis appi, mõeldes ise, et miks peab iga pisikese ämblikukese pärast kohe paanikasse minema.

Kaheksajalgset looma nähes tardub: „No mis paganama elukas see nüüd siin, kust selline küll on välja roninud!?”

Ämblik, kes kõiki jahmatama paneb, on nimelt viimastel aastatel eriti intensiivselt Eestis levima hakanud Kesk-Euroopa majaämblik, kelle jalgade siruulatus on ca 8-10 sentimeetrit (oluliselt pikem kui tikutops).

Rohkem teavet uue hirmuäratava liigi kohta saab Mart Meriste artiklist „Selgus majja majaämblikega” portaalist Zooloogid 2.0.

„Meil levinud harilik majaämblik on jaganud meiega eluruumi juba tõenäoliselt tuhandeid aastaid. Kesk-Euroopa majaämblik (ladina keeli Tegenaria atrica) on meile jõudnud kahtlemata hiljem. Esimese selle liigi leiu jõudis kinnitada Eesti ämbliku-uurimise grand old lady Asta Vilbaste millalgi üheksakümnendate aastate teises pooles. Järgnes mõned aastad vaikust ja alates 2002. aastast tuli teateid igal aastal juurde ja aina kiirenevas tempos. Oma rolli mängis selles kahtlemata elektrooniliste sidevahendite ja käepäraste kaamerate samaaegne võidukäik. Mõned liigi kohta meedias avaldatud kirjutised vähendasid oluliselt ämbliku-uurija e-postkasti koormust, aga et liik on silmatorkav, siis ei ole teadete vool siiani lakanud.

Niisiis, Kesk-Euroopa majaämblik. Kes ta on ja kust ta siia sai?
Kesk-Euroopa majaämblik on pärit Kesk-Euroopast, kus ta lisaks elamutele elab ka looduses, eelistades elupaikadena koopaid, puuõõnsusi ja muid hämaraid kohti. Liigi leviala on viimasel sajandil tublisti laienenud ja seda selgelt tänu inimtegevusele.

Esimesed leiuteated Eestis olid seotud sadamate ja seal olevate laohoonetega, hiljem raudteede lähedusega. Edasi tulid teated ka kodudest. See viitab üsna selgelt, et liigi levik on seotud hoogustunud väliskaubandusega. Nüüdseks on liik kindlasti levinud kõikidesse suurematesse asulatesse. Maapiirkonnad on seni veel vähe esindatud, aga et keskeurooplane paistab meil end hästi tundvat, on see ilmselt vaid aja küsimus.

Kas Kesk-Euroopa majaämblik on inimesele ohtlik?
Lihtne vastus on: ei ole. Keerulisem vastus on: sõltub inimese närvikavast. Tõsi, Kesk-Euroopa majaämblik võib inimest ka hammustada, aga selle tagajärjed on märksa leebemad kui sääsepistel. On aga palju inimesi, kellel väikesed ämblikud põhjustavad ebatavalisel hulgal meelehärmi ja suured ämblikud võivad viia juba tõsise paanikahooni. Tegemist on psühhiaatrilise probleemiga ja selle ravi ei kuulu paraku paljude pettumuseks ämbliku-uurijate pädevuste hulka.

Mida selline ämblik sööb?
Ämblikud on väheste eranditega toitumuselt generalistid ehk söövad kõike, mis kõlbab ja millest jõud üle käib. Talvel peamiselt majasoomukad, prussakad jm inimkaaslejad. Suvel ka juhuslikult tuppa sattunud putukad, toakärbsed, äädikakärbsed jm.

Kas Kesk-Euroopa majaämblik on võõrliik?
Eks ta ole rohkem defineerimise küsimus. Senised andmed lubavad oletada, et mingit kahju ta meie kodumaisele elurikkusele ei tee. Kesk-Euroopas on ta aegade algusest eksisteerinud koos hariliku majaämblikuga ja pole põhjust arvata, et see meil kuidagi teistmoodi peaks kujunema. Liiatigi on tubaste inimkaaslejate puhul võõrliigi mõiste veegi hägusam kui õues elavate liikide puhul.

Mida Kesk-Euroopa majaämblikuga teha?
Jällegi, lihtne vastus on: mitte midagi. Liik ei tee kahju inimesele, tema koduloomadele ega tegelikult ka kodusele heakorrale. Mõnikord ei ole aga inimese vaimse tervise seisukohalt majaämblikuga koos elamine võimalik ja sel juhul on õiglane, et välja kolib kaheksajalgne.

Püüa ta kinni, näiteks kaanega purgiga, ja vii eluruumidest välja. Suvel võid viia ta ka õue, talvel on aga looma suhtes viisakas leida talle uus elamine soojemapoolses keldris või muus ruumis, mida vähem kasutatakse. Enamasti on see hea valik mõlemale osapoolele. Ämblike tapmine ei ole kiiduväärsel kombel Eestis tavaks.”

 

Autor: URMAS PAIDRE
Viimati muudetud: 11/05/2023 08:50:19