Rahvakalender on tähtpäevadest rikas. Millised neist on olnud kevadel ja suvel olulisemad Vana-Võromaal, sellest annab ülevaate Külli Eichenbaum Võru instituudist. Luteri kiriku tähtpäevadele heidab kiirpilgu Võru Katariina koguduse õpetaja Andres Mäevere.

Võru instituudi teadus- ja arendusosakonna juhataja Külli Eichenbaum märkis alustuseks, et ülevaade rahvakalendri olulisematest tähtpäevadest kevadel ja suvel toetub Vana-Võromaa ehk kaheksa kihelkonna pärimustele ja kommetele.

„Maarahvas on oma elamises ja toimetustes ikka sõltunud aastaringi kulgemisest – neli aastaaega oma ilmadega seavad elu- ja tööjärje ette. Ajaarvamisel on meil täna abiks trükitud kalender, kuid meie esivanemate kalender oli suuresti neil peas,” ütles ta.

Vanal ajal oli eluspüsimiseks vaja tugevat tervist, põllusaaki ja kariloomade edenemist, mis omakorda eeldas hulgaliselt teadmisi, oskusi ja uskumist. Põlvest põlve anti edasi kogemust ja elutarkust, kuidas elada lihtsalt. Seda tasuks tänapäevalgi teada.

„Mahlakuu keskel algas rahvakalendri järgi suvine poolaasta. Selle alguseks on peetud nii künnipäeva (14. aprill) kui ka jüripäeva (23. aprill). Jüripäevast alustati kevadisi töid ja siitmaalt alustati ka põllutööde ajaarvestust – lugema hakati külvinädalaid. Võromaalt teada pärimus ütleb, et jüripäevast hakkab valgete ööde periood, mis kestab kesksuve jakapäevani: jüripäävä aigo and agu aolõ kätt, jakoppäävä aigo laskva valla,” kirjeldas Eichenbaum.

Ta märkis, et jüripäeva ilma põhjal püüti ennustada eelseisva suve ilma: „Kui juhtus äikeselist ilma olema enne jüripäeva, oli oodata külma kevadet, jahedat suve ja palju äikest suvel. Töid, mis tekitasid lärmi – kolistamine, kolkimine, raiumine – ei tohtinud jüripäeval teha. Usuti, et sel moel saab suvise äikese koos pikselöökidega eemal hoida.”

Jüripäeva enim tuntud tähistamisviis on tuletegemine. Tänapäeval teame sel tulel olevat mitu tähendust, aga vanal ajal tehti jürituld huntide tõrjeks. Oli hunt ju kariloomadele suur oht ja jüritulega pidid saama hundi silmad kõrvetatud, et ta ei näeks loomi murda.

Suvesse astumise pühad

Suvisted olid suurimad kevadsuvised pühad, millega tähistati kevadiste põllutööde lõppu. Suvisted, mida teatakse ka nelipühadena, on liikuv püha: suvisteid peetakse seitsmendal pühapäeval pärast lihavõtteid. Suvistõpühädes pidi külv kõik tettü olõma. Sis tetti sann ja puhati tuud tüüväsümüst.
Pühade laupäeval toodi tubadesse noori kaski ja õitsvaid lilli. Noored kogunesid lõbutsema kiikede juurde, mis samuti olid pühade puhul kaskedega ehitud. Pühadetoiduks tehti kindlasti sõira ja munaputru. Pühapäeval käidi kirikus ja surnuaial, mindi sugulastele külla. Külakiikede juures mängiti mänge, löödi lõõtspilli saatel tantsu ja öö hakul tehti tuligi üles.

Kiigeplatsil kooskäimine oli noortele suvisel ajal ajaviiteks, tänapäeval võib samalaadseks ajaviiteks pidada ehk avalikus ruumis hängimist ja ööklubides käimist. Kiigehooaeg algas Lõuna-Eestis juba lihavõttepühadega. Kiikumas ja lõbutsemas käidi võimaluse korral laupäeva ja pühapäeva õhtul, aga pühade ajal olid peod hästi rahvarohked, sest kõigil oli aega.

Jaanipäev kui olulisim püha

Eichenbaumi sõnul on jaanipäev aastaringi tähtsaim püha. „Suvise pööripäeva paiku on päike keskpäeval taevas kõige kõrgemal ja tema vägi kõige suurem,” ütles ta. „Edasi hakkavad päevad lühemaks jääma. Jaanipühadel jaanitule tegemine ja selle ümber pidutsemise komme on püsinud läbi sajandite. Võromaalgi on päris palju Jaanimäe-nimelisi mägesid, mis viitavad traditsioonilisele tule tegemise paigale kõrgemal künkal või kohas.”

Jaanipühadel tuli pidutsedes jõudu ja rõõmu koguda, samuti hoolitseda, et nii enda kui ka pere hea käekäik jätkuks kogu järgmise aastaringi jooksul. Jaaniajal kogutud ravimtaimedel usuti olevat eriliselt tugev vägi, sel ajal tehtud saunavihtu peeti kõige väekamateks. Jaanilaupäevane saunaskäik pidi aga edaspidi tervise tugeva hoidma. Veel on jaanipühal on võetud aega, et käia surnuaial omaste kalmudel.

Üks jaanipäeva toite on olnud sõir. Lehmade piimaand oli kevadsuvel kõige suurem – piima jagus, et teha kohupiima, võid ja sõira. Lehmadele pühendasid perenaised jaanide paiku suurt tähelepanu: loitsiti oma loomadele piimaandi ja karjale kasvu. Lehmi ehiti pärgadega: karjus tekk ilosa krandsi lehmile pähä ja pernaanõ and karjusõlõ sõira.

Õhtul süüdati jaanituli, mida peetakse aasta kõige olulisemaks tuleks. Tuld tehti oma talu juures, õhtu edenedes liikus noorem rahvas edasi küla jaanitulele. Sinna minnes võeti kaasa kas või raokene, mida omalt poolt tulle heita ja salamisi soove soovida.

Tütarlapsed käisid jaaniööl õitsvaid lilli korjamas. Jaaniööl korjatud lilledega oli teada õige mitu toimingut, mille abil võis tulevast kosilast öösel unes näha. Uneaega jäi jaaniööl muidugi napiks, sest kindlasti tuli veel allikal silmi pesemas käia ja varahommikul nägu kastepiiskadega pesta – ikka selleks, et ilus ja terve püsida.

Jakapäev ehk jakobipäev

„Jaanipäeval, nagu muudelgi tähtpäevadel, tuleb ikka silmas pidada ilmaendeid, sest aeg liigub edasi sügise ja uute saakide poole. Oder loob juuli teises pooles pead, sellest annab märku kägu, kellele odraokas kurku minevat ja ta seepärast kukkumise lõpetab. Esimest saaki on loota jakapäeval (25. juuli). Jakapäivä (Jakobi või Jakapi päev) peetakse sellepärast hästi tähtsaks, et sellest ajast hakkab põllust uudsesaaki saama: ku jaanipääväs maasiga saava, sõs saa jakopipääväs uutsõleib. Jakapäev on kesksuve püha, heinatööde lõpu ja viljalõikuse algusaeg. Õunale, sibulale, kartulile, porgandile tulõ maik manu. Aga kapsaaeda sel päeval minna ei või – ei tohi ära hirmutada Jakobit, kes seal kapsastel päid keerab.”

Jakapäevast peale tuleb puudele juba kollased lehti, hein ei kuiva enam, kaste ei kao kännu tagant, kätte jõuab pimedate ööde aeg. Ku jakapäiv müüdä, läävä üü pümmes, Jakap om üüvalgõ kistutaja.

Jakapäeval pidu ei peetud, pigem mõeldi juba eeloleva talve peale: milline ilm on jaagupipäeva hommikupoolikul, selline talv on jõuludeni. Õhtupoolne ehk pärastlõunane ilm ennustab jõulujärgset ilma.

Luteri kirikus omad pühad

Võru Katariina koguduse õpetaja Andres Mäevere lausus, et kevade ja sügise vahele jäävatest pühadest on kõige olulisem ülestõusmispüha. See on üks suurtest kirikupühadest. „Kui ülestõusmispühal kohtutakse, öeldakse vastutulijale: „Kristus on üles tõusnud,” ning ütlejale vastatakse: „Ta on tõesti üles tõusnud”,” ütles Mäevere.

Katariina kirikus on ülestõusmispüha varahommikusel teenistusel tervituseks kohal ka pasunakoor. Varajasel teenistusel lauldakse palju, tund enne keskpäeva toimub täisteenistus.

Järgmised olulised pühad on nelipühad. Nelipühadega tähistatakse esimeste kristlaste ristimist ja seda püha peetakse ka kristliku kiriku sünnipäevaks.

Lõuna-Eestis teatakse seda püha ka suvistepühana. „Nelipühadeks tuuakse kirikusse kaski, sest rohelised kased meenutavad Jumala vaimu eluandvat lähedust,” lausus pastor. Ta lisas, et kirikus kõneleb ta sellel pühal jutlusest, mille apostel Peetrus pidas rahvale. Peetruse sõnum oli, et Jeesus Kristus on üles tõusnud.

Nii ülestõusmis- kui ka nelipühad on Mäevere sõnul liikuvad pühad. Esimene pühapäev pärast nelipühi on kolmainupüha, mis on pühendatud isale, pojale ja pühale vaimule: „Nad on üks ja võrdselt täiuslikud.”

Sügise olulisim püha on lõikustänupüha, mis on üks vanemaid pühi. „Kristlikes kirikutes on see palvepäev, mil tänatakse Jumalat töö õnnistamise ja saagi eest,” sõnas Mäevere.

 

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 20/04/2023 09:46:42