ILMAR VANANURM: kirp ja elevant
See, mis ma siin kirjutan, pole Krõlovi valmidest ainest saanud. Sellel kevadel olen oma raamatute ja lauludega esinenud neljas-viies raamatukogus. Enne luuletuste ja laulude-mängude esitamist olen kõigepäält tutvustanud oma armastusromaani Eesti Vabadussõjast Petserimaal – „Petserimaa taevahelgid”.
Ning iseenesest mõista kõnelesin lugejatega kohtumistel ka sellest, kuidas me, petserimaalased, peame käima oma põlisel maal okupandi müüdud viisadega.
Tuletasin meelde sedagi, kuidas ükskord ammu mu viisale rasvane kriips tõmmati ning oma Petserimaale ei saanud siis tookord üle nelja aasta. Süda muretses, süda kuivas ...
Läks aeg ning ma sain siiski jälle oma kontrolljoone tagusele Petserimaale. Käisin pea kõigis Petserimaa eestlaste külades, Petserimaa metsades seenil ning Petserimaa soodes kuremarjal. Ning kirjutasin koguni ühe venekeelse südamliku naisterahva auks venekeelse luuleraamatu. Sellest kujunes otsekui mu näidendi „Petserimaa igatsus” teine osa.
Kõnelen taolistel kohtumistel, et Petserimaa tuleb Tartu rahulepingust kinni pidades Eestile tagastada. Ja siis ütleb üks aastates proua (ma ei ütle mitte kellegi kohta vana), et kuule, Ilmar Vananurm, meie Eesti on kirp, aga Venemaa on elevant! Kas siis kirp saab elevandi vastu!?
Selle peale kostan ma, et kui teie, proua, soovite olla kirp, siis ma ei saa sinna midagi parata!
Eestlased, kes 1919. aastal said jagu nii sissetungivatest punastest kui ka samaaegselt ei jätnud saksa landesveeri vägedele võiduloorbereid, ei saanud kuidagi olla kirbud. Kui nad oleksid end kirbuna tundnud, siis poleks mitte kunagi sündinud Eesti riiki.
Mis puutub aga elevanti, siis tunnen oma meeltega, et selle elevandi ehk suure impeeriumi keha juba haiseb ning elevant langeb jalgadelt kui mitte veel homme, siis ülehomme kohe kindlasti.
Eesti aga ei pääse igavesest häbist, kui ta kingib hullule impeeriumi-elevandile tüki oma kallist maad.
Autor: ILMAR VANANURM, kirjanik
Viimati muudetud: 20/04/2023 09:44:44