Põlva samba taasavamine 29. juulil 1989, pildil Karilatsi muinsuskaitse klubi liikmed ja Vabadussõja sõdurid. Foto: Aare Plakk

1989. aastal taastati Vana-Võrumaal viis Vabadussõja mälestussammast – Räpinas, Oraval, Missos, Põlvas ja Sännas.

RÄPINAS
sai mälestussamba taastajaks muinsuskaitse klubi, asutatud 10. detsembril 1988 kohaliku haritlaskonna, majandussjuhtide ja kirikutegelaste poolt. Sellesse kuulusid Valve Tambets, Virge Mastik, Heinrich Listmann, Inge Hirmo, Enu Mäela, Lembit Rohtmaa, Koit Pedosk, Andres Põder (hilisem peapiiskop) ja teised. 1927. aastal püstitatud samba oli hävitanud nõukogude võim ööpimeduses 27. augustil 1945. Vanem põlvkond mäletas samba asukohta, kuid kuriteo pealtnägijaks keegi polnud.

Tekkis küsimus, kuhu samba tükid jäid. Ilmus Sepa Tanni nimeline mees, lubas näidata, kuhu need maeti. Kaevamisega alati 22. veebruaril, aga õhtuks olid leitud vaid mõned alusmüüri palad. Järgmisel päeval kaevamist jätkati, ka suurema tulemuseta. Teistest eraldi torkis 1,5 meetri pikkuse terasvardaga maad Heinrich Listmann, kes sirelipõõsa juurest hüüdis: siin!

Tõtati sinna ja peagi kolksatas kopp vastu kivisammast, millel särasid kuldsed kirjatähed. See oli punasest graniidist obelisk, mille oli 1927. aastal Palsingi talu põllult Kuuksi külast toodud rändrahnust raiunud tuntud Räpina kujur Paul Gustav Johannes Kirotosk, Räpina vallavanema poja Hugo Toodingu (kes õppis Tartus kõrgemas kunstikoolis Pallas) joonise järgi. Seega Räpina oma sammas, nagu sellesse raiutud kangelaste Vabadussõjas valatud verigi.

Taastatud samba avamine toimus jaanipäeval, 24. juunil 1989, mis langes laupäevale. Rahvast voolas kokku oma kihelkonnast, Võru maakonnast ja kaugemaltki, kuigi Tallinnast oli erirong ja Võrust bussitäis rahvast sõitnud Lätimaale Võndu (Cēsisesse), kus pühitseti võidupüha 70. aastapäeva, ja järgneval päeval toimus Pärnumaal Tahkurannal nurgakivi panek president Pätsi uuele mälestussambale mitmekümnetuhandelise inimese osavõtul.

Kuid ka Räpinasse tulvas rahvast hommikusest sajust hoolimata. Samba pühitses Räpina kirikuõpetaja Andres Põder ametivendade Villu Jürjo ja Georg Lillemäe ning Mårten Andersoniga Norrast. Tervitajaid ja sõnavõtjaiad oli rohkelt, alates Mart Laarist ja lõpetades Inge Hirmoga, kes kõne lõpus hüüdis: „Elagu Eesti Vabariik!” Keegi ei teadnud tollal, et Laarist saab Eesti Vabariigi peaminister ja Hirmost Räpina vallavanem. Väliseestlaste tervituse andsid üle hr Kurrik USAst ja hr Koch Stockholmist. Samba avamisel oli kaks Vabadussõja sõdurit: Eduard Lohv 1. ratsapolgust ja Otto Tigane Tartu koolipoiste pataljonist.

Õhtul kell 18 algas jumalateenistus. Kõik kokkutulnud kirikusse ei mahtunud, kuigi kõik tahtsid kuulda Norra poistekoori laulu. Norra vabatahtlikud aitasid kaitsta Eesti piiri Narva jõel 1944. aastal.

ORAVALE
Vabadussõja samba püstitamise mõte tekkis Vastseliina samba järel. Orava kuulub samasse kihelkonda, kuid sel on Vabadussõjas omaette osa: oli kujunenud vaenlasele väravaks Lõuna-Eestisse (nagu Narva Põhja-Eestisse), mille vallutamise järel mööda Pihkva-Petseri raud- ja kiviteed tungivad punaväe massid hargnesid Räpina ja Võru suunas, moodustades Vabadussõja lõunarinde. Niisamuti oli Narvas Tapa-Tallinna suunas tungiv vaenlane kutsunud esile Vabadussõja põhjarinde kujunemise.

Orava käis Vabadussõja algul korduvalt käest kätte kuni 30. märtsini 1919, mil Eesti väed valla lõplikult vabastasid. Orava väljadel olid ülekaaluka vaenlase vastu võidelnud Eesti Rahvaväe üksused: 2. ja 7. jalaväe polk, Scoutspataljon, Kalevi Maleva ning soomusrongide 1., 2. ja 5. dessantüksused. Orava vald oli Vabadussõjas enam kannatanud kui sisemaa vallad, hulk Orava mehi oli andnud oma elu Eesti riigi eest.

Orava vääris Vabadussõja mälestussammast ning see ehitati talu nurmedelt korjatud kividest ja vallarahva annetuste toel. Sammast kroonis Vabadusrist – kõrgeim tunnustus sõjas langenuile. Mälestussammas avati 15. juunil 1934. See muutus Orava rahvale isamaa altariks, mille ümber koguneti vabariigi aastapäeval, võidupühal ja rahvuspäevadel.

Sellisena oli sammas pinnuks silmas 1940. aastal vale ja vägivallaga maale tunginud võõrvõimule. Ühel „maatarahva miitingul“ suunati rongkäik samba juurde, kus keegi tundmatu seltsimees pidas leegitseva kõne, mille järel tuntud joodik K. toksis nimeplaati raudkangiga ja kallas samba poriga üle.

1941. aastal pidi võõrvõim Eestist põgenema. Ka Orava mehed haarasid peidetud relvad, heiskasid vallamajale sinimustvalge lipu ja vangistasid võõrvõimu käsilased. Jällegi kogunes rahvas Vabadussõja samba juurde. Sinna toodi ka tuntud joodik K. Talle anti rätik ja pangega vesi ning tal tuli sammas puhtaks pesta. Siis viidi ta heki taha ja lasti maha. Seda rääkis mulle 1962. aastal Tallinna Patarei vangla üksikkongis konstaabel Karl Helk, Orava mees ...

Hiljem Mordva vangilaagris tutvusin kapten Arnold Evertiga Viljandimaalt, kunstilembese ohvitseriga, kes piltide ja mälestuste põhjal oli teinud värvimaali „Vabadussõja lahing Oraval“ Petseri ohvitseride kasiino seinale.

Vana vaenlane tuli Oravale tagasi augustis 1944. Terve aasta pidi ta veel taluma Vabadussõja mälestussammast, sest kõigepealt tuli arved õiendada elavatega. Kuni viimasel augustiööl 1945 sammas purustati punaarmee eriüksuse poolt. Hommikuks olid rusud maetud, maa tasandatud ning saabus käsk ehitada samba asemele bussijaam, kuid vabadust pole rahva mälust kerge kustutada.

Kevadtuuled tulid 1980ndate lõpus ka Oravale.

Kogunesid keskikka jõudnud, kodumaile jäänud külamehed Avo ja Jüri Helk, Raivo Oja, Raimond ja Indrek Lübeck ja teised usaldusväärsed eakaaslased. Tuli ka Eduard Helk, isade põlvkonnast, kel oli õnn teenida Eesti riiki piirivalvurina. Linnuna lendu tõusnud mõtted naasid Orava Vabadussõja samba juurde – kõigepealt taastada see.

Hakati otsima, mis sambast järele jäänud. Kaevati labidaga bussijaama trepiesist. Kohe tulid välja mõned alusmüüri astmed, 20 cm sügavuselt ka kivid purustatud sambast. Jätkati innuga kaevamist, midagi olulist leidmata. Alles õhtuhämaruses kolksatas Indrek Lübecki labidas 90 cm sügavuses vastu marmorplaati, millel Orava kangelaste nimed. Plaat oli heidetud haua põhja lootuses, et see kunagi enam päikesevalgust ei näe.

30. märtsil, Orava vabastamise 70. aastapäeval pandi kuuseokstega ehitud marmorplaat Vabadussõjas langenud Orava meeste nimedega nende järeltulijaile vaadata ja algas ka annetuste kogumine samba taastamiseks. Raimond Lübeck joonistas fotode järgi originaalmõõtmeis samba, selle ehitamiseks palgati Räpinast tuntud müürsepp Robi Kipasto, nimetahvli restaureeris Võru meister Enn Mölder. Kadumaläinud Vabadusrist taastati koos südamikuga Tartu ülikoolis töötanud Mart Helme otsitud maketi järgi. Uus sammas pühitseti Oraval 15. juulil 1989 Vastseliina pastori Jüri Vallsalu poolt rohke rahva ja puhkpilliorkestri osavõtul.

PÕLVAS
mõeldi Vabadussõja mälestussamba püstitamisele kohe Tartu rahu järel 1920. Siis saanuks see koos Narva sambaga esimesteks Eestis. Kuid takistas vaesus. Viis aastat kestnud sõjad ja revolutsioonid olid laastanud majandust ja rahva elujärge, mälestussammastele ei võinud mõelda veel ka Kesk-Eesti jõukamad kihelkonnad.

1926. aastal jõuti nurgakivi panekuni. Samba kavanditest tunnistati parimaks kujur Aleksander Elleri nägemus: kõrge graniidist obelisk, esiküljel bareljeef muistsest kilbi ja mõõgaga sõdalasest, kes kaitseb langevat relvavenda ründavate vaenlaste eest. Obeliski raius rändrahnust Räpina meister Kirotosk, bareljeef valati pronksi A. S.Teguri töökojas Tartus.

Monument avati Põlva kirikupargis 29. juulil 1928. Pidulikkust lisas Eesti Vabariigi sõjakool, kes saabus eesotsas kooliülema kolonel Trossiga jalgsi marsil Värska suvelaagrist. Koloneli selja taga kõndis hobune, sadulas hõõrutud jalgadega kadett. Kolonnis marssis ka kadett Peeter Lindsaar, tulevane ohvitser ja kirjanik Urvastest.

1944. aastal sõjaga sisse tulnud võõrvõim söandas oma kunagist lüüasaamist tunnistava mälestussamba kallale asuda alles 1946. aastal. Kuna monument asus tiheda alevi keskel, kardeti seekord lõhkeainet kasutada – toodi Võru kasarmust salk soldateid, kes samba tööriistade abil maha murdsid ja sinnasamasse matsid. Kohalik punavõim ehitas hauale tantsupõranda, kuid tantsima keegi ei tulnud. Võõrad soldatid vast oleksid tulnud, aga Võru-Põlva teeäärsetes metsasaludes redutsesid alles metsavennad, kes neid nähes oleks vaevalt ükskõikseks jäänud.

Siis ehitasid punavõimud tantsuplatsi asemel bussijaama, et eestlased ise oma jalgadega tallaksid kinni mälestuse kunagisest vabadusest. Aga kui imeväel kerkisid ka tallatud mullast rahvuslikel tähtpäevadel öölilled või süttisid põlema küünlad ... 1954. aastal katkes Põlva täitevkomitee esimehe August Pedaja kannatus. Ta tõi kohale Venemaa võimsaima traktori Stalinetsi – isake Stalin ise oli eelmisel aastal surnud, aga ta järglane lükkas buldooseriteraga mulla maetud sambalt ja tallas edasi-tagasi sõites selle oma roomikutega kujutuks tombuks.

Aga sammas kerkis endisele kohale taas 29. juulil 1989 kohaliku muinsuskaitse klubi algatusel ja rahva toetusel. Selle restaureerimisel kasutasid Põlva ettevõtted MEK ja TREV endise samba muljutud graniitosi ja peita õnnestunud pronkstahvleid Vabadussõjas ja I maailmasõjas langenute nimedega. Kadunuks jäänud A. Elleri bareljeefi muinassõdalastega taastas skulptor Ilme Kuld.

Avakõnes andis muinsuskaitse klubi esimees Andres Reimer ülevaate Põlva samba tormisest saatusest. Samba pühitses uuesti Põlva pastor Georg Lillemäe kolme naaberkihelkonna pastori Peikeri, Põderi ja Jürjo osalusel. Laulis koguduse kammerkoor. Järgnesid rohked sõnavõtud. Lugesin samba ees lõigu Peeter Lindsaare raamatust „Ja sõdurid laulavad“, mille autor oli Austraaliast mulle saatnud ... Juba oli see võimalik.

MISSO
oli teine strateegiliselt tähtis punkt Võrumaal, kust sõda korduvalt üle käis, kuna valda läbis Pihkva-Riia kivitee ja peaaegu kogu Läti oli 1919. aasta suveni punaväe valduses. 27. mail vabastasid Eesti väed neljandat korda Misso, jätkasid hoogsat edasitungi eesotsas 1. ratsapolguga kapten Gustav Jonsoni juhatusel läbi Ida-Läti lõunasse ja jõudsid nädalaga peaaegu Leedu piirini. Misso jäi neist maha kuus langenud ratsameest.

26. mail 1935 avas kindral Laidoner rahvahulga osavõtul Missos Vabadussõja mälestussamba. Kiviteele oli rivistatud Eesti ratsarügement.

Mälestussammas selle ette maetud kuue husaari kalmudega tehti maatasa 30. septembril 1945 ja asendati aasta eest Misso vallutamisel langenud venelaste kalmistuga.

Muinsuskaitse liikumine ja Vastseliina mälestussamba taastamine 1988. aastal äratas ka Missos oma samba taastamise tahte. Algatajaks said keskikka jõudnud külapoisid, kes olid elus omandanud mitmesuguseid töökogemusi ja samal ajal ka kasvanud vanema põlvkonna Vabadussõja ja Eesti aja mäletamise keskel.

Need mäletasid ka, kus sammas seisis ja peagi tõid labidad päevavalgele kivikilde, kuid mitte tükke kirjatähtedega. Tuli teha uus sammas – tööd pooleli jätta ei sobinud, arvasid Paavo Eenla, Uku Hakk ja Henn Lang. Kahtlemata toetas neid enamik Misso rahvast – rasketele töödele tuldi appi, tehti lahkelt rahalisi annetusi, kuid öeldi ka: ära mu nime kirja pane ... Vanemal põlvel oli kogemusi: 1920. aastal loobus Venemaa igaveseks õigusest Eestile, 1940. aastal lubas ta, et kuni 40 ha suurused talud jäävad püsima, aasta hiljem saatis aga Siberisse inimesi, kel lillepeenartki polnud.

Uus sammas pidi Missos saama vana samba sarnane. Punakast graniidist rändrahnu oli märgatud Ruusmäe põllul ja peremees oli nõus selle Missole annetama. Rahnust lõhati sobiva suurusega pala ja viidi Võrru Jaama tänava töökotta algupärase ilme andmiseks. Alusmüüri auku kaevates satuti Vene sõjaväe sidekaablile. Pihkvast tuli ametnik, kes märgistas kaevamise piirjooned selle sisusse süvenemata. Selgus ka, et kuue husaari säilmed olid kaabli paigaldajad hävitanud.

Misso sammas kerkis uuesti väiksema kulu ja suurema kohusetunde tõttu. Samad mehed, kes samba tegid, olid tegevad ka kodanike komiteedes, kaitseliidu taastamises, käisid Tallinna kaitsel interrinde rünnaku puhul. Nii oli ka Vabadussõja ajal: oli mehi, kes läksid ees, kindlalt ja tagasi vaatamata – siis tulid ka teised järele.

Samba avamine oli pühapäeval, 27. augustil. Päike säras, põllud ja metsad lõhnasid suvises lõõsas. Vaid meetri kaugusel vurasid mööda Pihkva-Riia magistraali sõidukid. Sellele viitas ka samba pühitsemisel Vastseliina pastor Jüri Vallsalu: siia, ida-lääne teele rajas eesti rahvas oma kodu aastatuhandeid tagasi, siin kannatas ta aastasadu nii ida kui lääne rõhumise all ning alles 70 aastat tagasi võitsime oma kodumaa vabaks mõlemast võõrvõimust ja hakkasime ehitama oma riiki.

Järgnesid laulud ja orkestripalad vaheldumisi sõnavõttudega. Ma rääkisin Eesti ratsaväe osast Vabadussõjas, nagu aasta tagasi Munamäe samba juures, seekord ratsaväe loodud kuulsusrikkast peatükist Vabadussõja ajaloos.

Autod magistraalil vurasid ühtesoodu. Kaks Läti bussi peatusid, reisijad ronisid maanteepervele, surusid meil käsi. Koguni üks sõiduauto Leedu perekonnaga peatus, tulid üles ja kummardasid samba ees. Vabadussõja sammaste taastamine oli hoos kõigis kolmes Balti riigis.

Lahkudes peatusime veel raugana küüru vajunud Misso kõrtsi ees, kus kevadel 1919 oli Läti punakindral Fabriciuse staap enne Pihkvasse põgenemist, mille peatänavale ta nimi anti. Ometi jõudsid nad kinni ajamata hauda mõrvata veel 38 kohalikku talumeest. Villaku Gusta mu kodukülas rääkis: „Meie pataljoni ülem käskis haua juures peatuda ja ütles, et vaadake seda hauda ja pidage meeles, mille nimel me võitleme!”

SÄNNA
vald asub Võrumaa südames, kuid oli ka Vabadussõja lahingute tandriks 9. maini 1919. Sännat läbivad Mõniste-Võru maantee ja sellega ristuv Antsla-Rõuge tee, seega on vallal strateegiline asend, eriti talvesõjas, mil Haanja kõrgustik on lund täis tuisanud, aga ka kevadisel teede lagunemise ajal.

On ka öeldud, et Sänna on Võrumaa arenenuim maanurk, kust on kasvanud kirjanikud Artur Adson, Juhan Jaik ja Elmo Ploom ning kus iseteadev talurahvas oli talud mõisast vabaks ostnud enne Asutava Kogu maareformi 1919.

Vabadussõja ajal ristles Sänna teedel legendaarne soomusauto Kalevipoeg Rootsi vabatahtliku Einar Lundborgi komando all – kõige tuntum välismaalane taanlase Borgelini kõrval. Lundborg pidas Võrus oma 23. sünnipäeva. Oli võidelnud juba Soome Vabadussõjas ja pidas kommunismi Euroopa surmavaenlaseks. Hiljem kirjutas ta raamatu „Soomusautoga Eesti Vabadussõjas“, mis on asendamatuks teabeallikaks Võru linna ja seltskonna, Sänna ja maarahva, Eesti ja vaenlase sõjaväest 1919. aastal. Lundborg sai maailmakuulsaks 1928. aastal lendurina, kui ta päästis Põhja-Jäämere kohal purunenud Itaalia õhulaeva meeskonna. Kolm aastat hiljem hukkus ta ise sõjaväe katselendurina Rootsis.

Sänna lahingutes andis oma elu ka noorim Vabadussõja sõdur – 14 aastat, 5 kuud ja 7 päeva vana Tartu koolipoiss Johannes Luiga. Noorimana oli ta teeninud välja Vabadusristi. Kui selle kõrgeima Eesti aumärgi oli rahvaväes välja teeninud iga 40. sõdur, siis Luiga-nimelisi oli nende hulgas kuus – neli venda ja kaks lellepoega. Johannese vanim vend Oskar aga tuli Vabadussõjast kolme Vabadusristiga! Selliseid oli Eesti sajatuhandelises sõjaväes vaid üheksa meest. Luiga suguvõsa ‒ kuulsate sõjameeste kõrval on selles ka kuulus filosoof Juhan Luiga ‒ neljas põlvkond elab Võrumaal Noodaskülas.

Vabadussõja mälestussamba püstitas Sänna rahvaraamatukogu selts 1937. aastal endise mõisahäärberi ette, kus asus ka rahvaraamatukogu. Selle asutaja üliõpilane Aleksander Balin langes ka ise Vabadussõjas ja temagi nimi on sambal. Samba pühitses 27. juunil Rõuge pastor Hiiemets. Samba avas peaminister Kaarel Eenpalu, mängis kaitseliidu Rõuge orkester.

Nõukogude võim võttis samba maha 1945. aastal, viis Võrru, kustutas eesti nimed ja sümbolid, asendas venelaste nimede ja sümbolitega ning püstitas eelmisel aastal Võru vallutamisel langenud punaarmeelaste kalmistule. Sealt võeti 44 aastat hiljem (1989) sammas jälle maha sama Võru täitevkomitee poolt, hõõruti jälle vene nimed ja kirjad maha, taastati sammas eestiaegse näoga ja viidi tagasi Sännasse, kus pühitseti uuesti 14. oktoobril 1989.

Rahvast oli seekord Sännas mitu korda rohkem kui 1937. aastal, kuna sündmus langes kokku Eesti muinsuskaitse seltsi päevadega Võrumaal. Peale Rõuge kihelkonna oli rahvast toonud 12 bussi pealinnast ja kodumaa teistest nurkadest. Kõik tahtsid kord näha Sännat, mille olid üle Eesti kuulsaks teinud siin sündinud luuletajad, aga ka teised kunstnikud, turistid, suvitajad. Pärlijões küll enam pärleid pole, viimane teadaolev kingiti 1746. aastal siin suvitanud keisrinna Jelizaveta Petrovnale. Kadunud pole aga jõeforell, Sänna keeli iherus.

 

 

 

Autor: VALDUR RAUDVASSAR
Viimati muudetud: 30/03/2023 09:23:25