Petseri. Foto: LLi arhiiv

Pidupäevadel mõtlevad paljud oma sünnikohale, lapsepõlvele, meenutavad vaikselt lähedasi ja olulisemaid tegemisi. Petseris sündinud Undina Matteus, neiuna Taivere, lõpetas sealse eesti keskkooli 1961. aastal. Viis aastat hiljem sai temast Võru linna elanik ja ta on seda siiani, kuid pildid sünnilinnast ilmuvad just unenägudes.

Kohtume Undina Matteusega ühes viisakas Võru söögikohas. Ta on kaasa võtnud raamatuid, paar-kolm ajaleheartiklit ja pilte kunagiste petserlaste suvistest kokkutulekutest.

„Läinud suvel said Petseri eesti keskkooli endised õpilased, kellest enamiku kodu on ammu Eestis, kokku juba 25. korda, seekord Eesti Rahva Muuseumis, kuhu tuli üle 90 Petseri juurtega inimese,” meenutas ta.

Kokkutulekud toimuvad alati juuli viimasel laupäeval, kuid Eesti erinevates kohtades. Üks ja ainus kord, 2012. aastal, korraldati kokkutulek Petseris, kuhu viisaprobleemide tõttu ei saanud kõik soovijad minna, kuid ligi 40 inimest oli kohal. Linnas oldi kaks kaks päeva, jalutati ringi ja aeti juttu oma vanas koolis.

Petseris õppinute kokkusaamise idee käis välja Undina Matteus enam kui 25 aastat tagasi ühele tuttavale, kes julgustas naist asjaga alustama. Esimest korda kohtuti Osulas, kuhu jõudsid isegi lääne pool elavad kunagised petserlased.

Ülemöödunud aastal toimus kokkusaamine Võrus. Sellel osales siis Peterburi peakonsulaadi Pihkva talituses konsulina töötanud Triin Parts, kes kõneles oma tööst Petseri surnuaedade kaardistamisel ja pildistamisel. Lisaks kahele kalmistule linnas kaardistas Parts nelja kalmistut väljaspool linna.

Kokkusaamistel meenutatakse oma kunagisi kodusid, korterit, mille maal elanud õpilased pidid Petserisse õpingute ajaks üürima, kooli- ja klassikaaslasi, õpetajaid ning muidugi kõneldakse ja kuulatakse, kuidas on neil kõigil läinud.

Eraldi kokkusaamine oli seal õppinutel 2019. aasta veebruaris, et tähistada 100 aasta möödumist eestikeelse hariduse andmisest Petseris.

Mida aeg edasi, seda enam on kokkusaamistele ka nooremaid lisandunud, sest viimastel ei olnud ühisüritustest varem teavet. Teisalt, paljud vanemaealised on siitilmast lahkunud.

„Alati paneme küünla igavikuteele läinud koolikaaslastele,” ütles Võrus klaveriõpetajana töötanud, praegu pensionipõlve pidav Matteus. Ta oletas, et praegu elab Võru linnas sadakond inimest, kelle juured on Petserimaal. Kui nõukogude ajal tulid üksikud erinevatel põhjustel Eestisse elama, siis massilisemalt hakati siia tulema 1990ndate esimesel poolel.

Usutletav tuli Eestisse juba 1966. aastal, tema ema kaks aastat hiljem, jättes maha oma kodu. „Meie maja seinal, praegusel Jurjevskaja, toonasel Tartu tänaval, on silt kirjaga „47 Taivere.”,” meenutas naine. Viimatisel käigul nägi ta, et maja on väljast korda tehtud.

Petseris on eestikeelset haridust
... antud sada aastat. Kui Petserimaa oli Eesti Vabariigi koosseisus, ehitati linna kahekorruseline korralik koolihoone ja ohvitseride kasiino. Nõukogulaste ajal olnud koolihoones lastekodu, mingil ajal ka internaat, kasiinost aga tegid anastajad kultuurimaja, kus korraldati kontserte ja peoõhtuid.

„Kui me eestikeelse hariduse andmise sajandat sünnipäeva 2019. aasta veebruaris Petserisse tähistama läksime, ei lastudki meid kultuurimajja. Keegi käis uudistamas ja nägi, et seal müüdi riideid,” meenutas Matteus.

On üldteada, et Petseris oli 1939. aastal suur tulekahju. Kuigi järgnev võib olla vabalt linnalegend, tundub selle lõpp väga nõukogude inimestele iseloomulik tegu.

Millalgi nõukogude ajal olnud kunagises kasiinos tulekahju, peale seda soovinud kohalik võim hoone remondiks tuge ka Eestist. Kas Petseri ka sai Eestist toetust, polegi oluline, kuid miskipärast venitatud remondi alustamisega pikalt. Kui töid lõpuks alustatud, olnud majast malmist radiaatorid ja korralik Eesti-aegne parkett kadunud.

Eesti riigi rajatud kahekorruselises uhkes koolimajas oli vahepeal lastekodu, ka internaat. Praegu seisvat maja seitsme tuule vallas. 1941. aastal õppis selles koolis 261 eesti õpilast.

2002. aasta septembrist saatis Eesti riik Petserisse eesti keele ja kirjanduse õpetaja, kelleks oli toonane valgalanna Vally Tamm, temaga ajame juttu telefonitsi. Tema töö algusaastatel kandis kool Petseri eesti kooli nime, millalgi nimetasid ametnikud Pihkvast selle Petseri lingvistiliseks gümnaasiumiks. Tamm õpetas Petseris 2020. aasta kevadeni, kui koroona juba laineid lõi.

„Koroona tõttu oli mul valida, kas jääda suveks Petserisse, et sügisel järjekordset õppeaastat alustada, või tulla päriselt Eestisse. Kuna olin saanud pensioniealiseks, valisin viimase variandi,” selgitas pensionipõlve pidav Tamm.

Tema sõnul olid sealsed õpetaja-aastad huvitavad. „Nii õpilased kui ka nende vanemad olid õnnelikud võimaluse üle eesti keelt õppida. Õpilastega laulsime lihtsaid eesti laule, mõnikord koostasime ise laulusõnadki.” Mitmed tema õpilased tulid ülikooli Eestisse ja lõpetasid selle.

Side sealse kooliga on Tammel alles. Tähtpäevadel õnnitletakse üksteist telefonitsi ja mõnikord kõneldakse perejutte. „Peale minu lahkumist hakkas 2020. aasta sügisest käima eesti keele õpetaja Pihkvast ja tean, et eesti keele õpetamine jätkub siiani,” sõnas ta.

Raamatud Petserist
Mõlemad naised on koostanud ühe raamatu sealsest koolielust, õpilastest ja nende mõtetest. Läinud aastal ilmus Matteuse raamat „Petseri kooliteedelt”, 2005. aastal aga Tammelt „Petseri eesti kool”.

Mõned väljavõtted esimesest raamatust, milles on meenutuskillud Petseri eesti koolis õppinutelt.

Läinud sajandi seitsmekümnendatel kuus aastat seal õppinud professor Peeter Järvelaid märgib, et „Petseri II keskkool luges enda eelkäijaks 1913. aastal asutatud kooli”. Kuigi Eesti Vabariigi ajal sai linn väga uhke gümnaasiumi, võinuks linna eesti kool olla ajaloolises gümnaasiumis. „Pihkva tänava ääres asunud puumaja polnud suur, kuid õpilaste arvu poolest ei olnud selles koolis kindlasti kitsas,” kirjutab Järvelaid.

Võrus elav Õie Rand, neiuna Viilo, kirjutab, et tema lõpetas kooli 1960. aastal ja see oli kooli ajaloos ainus kord, mil lõpetas kaks klassitäit õpilasi, kokku 42 õpilast.

2004. aastal lõpetas vaid kolm õpilast, mitmel varasemal aastal ei olnudki lõpetajaid.

Petseri koolis käisid ka õpilased ümberkaudsetest küladest. 1960ndate keskel alustanud Siina Leim, siis Saaremets, kirjutab, et toona oli algkoole Petserimaa külades, nagu Vohinas, Trõnnes, Troitsas, Lõkovas ja Mitkovitsas.

Elvi Nassar, siis Linamaa, märgib, et 1960ndate keskel tuli koolis kanda vormi: valge kraega tumesinist vormikleiti ja ees pidi olema must põll.

1950. aastal algkooli astunud Matteus meenutab, et algkoolis agiteeriti kõiki lapsi oktoobrilapseks astuma, teda kui usklikku säästis üks mõistev õpetaja.

 

 

 

 

Viimati taotles Matteus viisat koos tütrega sünnilinna külastamiseks kolm aastat tagasi, et käia lähedaste kalmudel. Piirikontrollide läbimise järel kõndisid nad jala linna, hoides sellega autoga ületamisele kuluvat aega kokku.
Tamm ei riskinud öelda, palju võis etnilisi eestlasi Petseris ligi kolm aastat tagasi elada. „Saime koolis üksteisega hästi läbi ja omavahelises suhtluses ei viidatud kunagi rahvusele,” ütles ta ning lisas, et unenägudesse tal pildid Petserist ei ilmu, küll aga mõtleb aeg-ajalt seal töötatud ajale. Võimaluse tekkides läheks Tamm heal meelel Petseri linna ja koolimaja vaatama.

„Mul puhkab Petseri kalmistu luteri osas viis ja õigeusu pool kuus lähedast. Olen nende kalmule alati küünla viinud. Kindluse mõttes olen küünlad siit kaasa ostnud,” kõneles Matteus.

Tal on Eestis harva ette tulev eesnimi. „Undina on läti nimi, minu vanaisa on pärit küll Saatsest, kuid sealsed olud olid nigelad ja nii ta sõitiski Lätimaale, Valmiera kanti siis, kui mu isa oli kaheksane ehk 1920. aastal. Isa õppis ühes Riia lähedal asunud aianduskoolis aednikuks, kuid ta tahtis väga sõjaväeteenistusse Eestisse tulla ja nii tuldigi Petserisse vanavanaisa majja, kus teenistuse järel sai isast linna aednik.”

Matteus sooviks Petserisse lähedaste haudadele minna, kuid täna peab ta sinna üksi minekut keeruliseks. Eesti on tema sõnul linna tagasisaamiseks õige aja mööda lasknud.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 02/03/2023 08:30:34