Titanicu vrakk merepõhjas pildistatuna 2004. aastal. Foto: Wikimedia Commons

Algus 19. jaanuari LõunaLehes.

Kapten läks tagasi paaditekile, peatus kord ühe, kord teise meeskonnaliikme juures ja nagu hüvastijätuks lausus neile mõne julgustava sõna. Sealt suundus ta oma luksuskajutisse ja peale seda ei näinud kapten Smithi enam keegi. Vahepeal oli laeva kreen sedavõrd suurenenud, et kaptenisild oli juba sukeldumas. Peatselt kuuldus laeva sisemusest nagu äikese mürin, mis nähtavasti kostis miilide kaugusele. Laev oli end ajanud sedavõrd püstakile, et katlad ja kõige raskemad mehhanismid vabanesid ankurdusest ning tormasid mürinal laeva vööri. See oli kõige kohutavam heli, mida eales keegi on keset ookeani kuulnud.

Paanika laevatekil oli selleks ajaks tõusnud haripunkti. Viimased päästepaadid olid veesatud ja eemaldusid hukkuvast laevast. Laevale jäänud merehädaliste hulk liikus üksikuti ja kobaras ahtri suunas, mis tõusis aina kõrgemale ja kõrgemale. Hirm ja ahastus olid nii meeletuks tõusnud, et isegi pääsenud ei suutnud hiljem enam meenutada, kas laev uppus tervikuna või osade kaupa. Enamik arvas, et tervikuna. Sellepärast on kunstnikud kujutanud Titanicu uppumist alates vööri sukeldumisega merre.

Kuid tõsiasi on see, et merepõhjas lebav Titanic on pooleks murdunud, kusjuures laeva ahter on sukeldumise ajal keeranud otsad ringi ja lebab merepõhjas umbes 600 meetri kaugusel vöörist. Millal laeva murdumine juhtus, kas vahetult veepinnal või veidi hiljem, seda tunnistajad ei ole märganud ega mäletanud. Sellepärast on illustratsioonidel kujutatud põhjaminevat laeva ühtse tervikuna.

Teise klassi reisija, Cambridge'i ülikooli õppejõud, merehädalisena 13. paadis, on kirjeldanud Titanicu sukeldumist samuti ühtse tervikuna: „Siis pöördus ahter ning tardus mõneks minutiks ookeani kohale mustendava taeva taustal. Sel ajal jõudis nende päästepaadini ka uppujate meeleheitlik kisa – nende karjed ja appihõiked, kes võitlesid jäises vees surmaga ja palusid abi. Kuid viimased paadid olid juba lahkunud ning ükski paatkond polnud nõus tagasi pöörduma. Kõige rohkem kardeti ülekoormust ja paadi kummumist meeletus rabelemises. Kes olid aerudel, tõmbasid üha tugevamalt, et pääseda tervena laevavrakilt variseva rusu eest, mida nagu tuulekeeris sealt merele lennutas.”

Kui Smith oleks kuulnud Omar Hajjami värsse, mida Lessage eelmisel õhtul oli lugenud, oleks see võinud tuua tema meeltesse selgust ja meelekindlust, et loobuda arutust kihutamisest. Sest Hajjami mõtted olid teisest dimensioonist, kui mitte maailmast. Neil oli võime hinge hingestada ja mõistust mõistmisele kutsuda rohkem kui laevakompanii salakavalaid plaane heietaval Ismayl või kaubandusministeeriumi kulunud käsulaudadel. Tõepoolest kulunuil, sest Titanicu 20 päästepaati vastasid täielikult tolle tardunud ametkonna normidele. Üksnes millegi inimliku, kasvõi tuhande viiesaja hukkunu eluga sai võimalikuks kivistunud ja ajale jalgu jäänud normide vääramine.

Niisiis, sa küsid nüüd, mis tõi meid ilma ajalikku. Pikk jutt on see, sa taipad seda ajapikku ... ajapikku. See ilm on ilmsiks tõusnud igaviku merest, mis peatselt jälle naaseb mere sügavikku ... sügavikku.

Võibolla juhtus Lessage Titanicu paaditekil nägema üht pidžaamas meest hiilimas paadisillale, kuhu oli lubatud sel ajal minna üksnes naistel lastega. Too pidžaamas piidleja ei olnud keegi muu kui White Stari direktor ja laeva reeder, kes sobival hetkel haaras sülle kellegi reelingu kõrval seisva lapse ja kalpsas sellega traaversitel rippuvasse paati. Ka naabruses olid viimased paadid kõlkumas plokkidel ja inimeste meeleolu sillal oli muutus järjest ärevamaks. Kostsid isegi mõned revolvrilasud, enne kui madrused suutsid paanika maha suruda.

Tähelepanelik vaatleja võibolla märkas, kuidas ärevaks muutunud rahvasummast eemaldus üks halli habemega mees, laeva kapten Edward John Smith, julgustavalt kord ühele, kord teisele otsa vaadates ja nagu vabandavalt lausudes: „Mis parata, mehed, nii see kord läks. Nüüd ei jää muud üle kui igaühel enda eest seista.” Ütles ja hakkas liikuma vööri suunas, kus asusid juhtkonna kajutid. Päästa polnud tal võimalik enam kedagi.

Mismoodi sa enda eest seisad, kui ümberringi on ääretu ookean. Kui veetemperatuur on allpool nulli, milles merehädaline silmapilk kangestub. Kui viimanegi päästepaat on laevalt lahkunud ja sinuga koos on alusel veel tuhat viissada samasugust õnnetut saatusekaaslast, kes nagu sinagi, peavad enda eest seisma.

Aga mida sa hing peaksid mõtlema, kui viimane toetuspind sinu jalge all – seesama laevatekk ‒ on nii võimatult kreenis, et ähvardab iga hetk alt ära libiseda? Ja kui see on lõplikult läinud, pead sa ikka veel iseenda eest seisma. Kunagi hoiatas üks õnnis emake oma poega: „Pea meeles, pojake, enne kui merele lähed – merelainel ei ole oksa, kust häda korral kinni haarata.” Olgu talle siis kodukalmistu liiv kerge.

Aga kes olid need, kes kunagi ütlesid, et Titanic on uppumatu? Kas ei olnud selle mõtte lennutajaks too White Star Line’i kontor, kes soovis laevale uppumatuse oreooli poolikute vaheseinte, rikutud veekindluse ja munakoorena õhukeste parraste eest?

Aga inimene ei taha ega suuda ikka veel uskuda, et ta ei saa ega võigi saada kunagi Jumala-sarnaseks. Ja kuna ta seda ei suuda, siis ei ole ta ka võimeline looma midagi jumalikku või isegi midagi sellesarnast. Ainuüksi sellest lähtudes oli juba ette teada, et Titanic ei saa olla uppumatu. Seda näitas ka laevaehitajate veendumus. Mida enam edenes Titanicu ehitus, seda vähem räägiti tema uppumatusest, kuni see mõte lõpuks maha maeti.

Ometi ei kujunenud sellest aimusest teadmist, veel vähem praktilist järeldust. Sellepärast ei peetud reisile asudes vajalikuks paigaldada paadisillale kõigile piisavalt päästepaate ning jäähoiatustele ei suvatsenud kaptenisillas keegi reageerida. Tundub, et mitte kellelgi ei tekkinud juhtkonnas küsimustki, et mis saab siis, kui laevatekk peaks alt ära vajuma. Isegi kaptenil mitte, kuigi just tema oli igas mõttes vastutav iga elusolendi ohutuse eest laeva pardal.

Kahjuks polnud kapten Smith ligi 40 aasta jooksul meremehena midagi sellesarnast kogenud, millesse ta oli Titanicuga ehk maailma suurima laeva kaptenina sattunud. Ta polnud kunagi näinud uppuvat laeva, isegi laevavrakki mitte, nagu ta tunnistas ühes intervjuus New Yorgi ajakirjanikule, kui ta teenis veel Adriaticul. Nii see on, on mehi, kes õpivad koolis, paljud ka elukoolis, aga õnnetuseks leidub neidki, kes ei õpi mitte kunagi ega mitte kusagil, kuni lained löövad kord pea kohal kokku.

Ennustusi ja targutusi
Pärast Titanicu katastroofi jäi maailmas kauaks ringlema üksainus küsimus: kuidas sai võimalikuks, et uppumatu Titanic on Atlandil ära uppunud? Rahvas oli sellest nii vapustatud, et argipäeva oludel ei olnud esialgu nende teadvuses enam ruumi.

Kas tõesti ei leidunud laevas ühtegi meremeest, kes olnuks võimeline, nagu teisedki kaptenid, ohutult sellel sissesõidetud liinil navigeerima? Pidi just Titanic, see noorema põlvkonna unelmate laev, jäämäele külge kihutama? Kui Atlandi ookean on nii ääretult suur, nagu temast räägitakse, kas siis ei leidunud enam seal niigivõrd vaba ruumi, et tuliuue laevaga tuli jäämäge nügima hakata? Kui teistel laevadel jätkus aega selles ohtlikus tsoonis sõita väiksema kiirusega või kasutada pikemat liini, siis mis häda ajas Titanicu kaptenit taga, et vana kogenud meremees pidi nii arulagedalt riskima? Igatahes väga raske küsimus. Inimesed olid nii nördinud ja endast väljas, et pikapeale asendus esialgu põrutav uudis üldise pahameele ja masendusega.

Keegi ei keelanud sellises olukorras vähendada sõidukiirust või öisel ajal koguni triivi jääda, kui ajujää seda nõudis. Kuid keegi ei saanud kaptenit ka sundida kiiremini sõitma, kui olud seda võimaldavad. Oli ju kapteneid, kes samal liinil ajujää piirkonnas vähendasid kiiruse mõne sõlme peale või jäid paigale, nagu toimis Californiani kapten Stanly Lord. Jääluureks oli tal välja panna mitu vahimadrust, kes paarikaupa pinevalt üksteise alla merd jälgisid. Ettevaatlikkus oli igati põhjendatud, sest Californian ja Titanic asusid mõlemad selles ookeani piirkonnas, kus Mesaba teatel leidus arvukalt triivivaid jäämägesid.

Kuid mehed, nagu ka kaptenidki, on erinevad. Kui Stanly Lord jättis masinad öösel tühikäigule, siis Titanic jätkas täiskiirusel sõitu, mis oli lausa avalik väljakutse merele ja merejumalale endalegi. Kuid peale selle oli kiirus ka kapteni südametunnistuse asi, kui ohutult ta sõidab. Sest kui kapten laevas on endiselt jumal taevas, siis kellel veel on õigus tema otsuseid ignoreerida.

Juurdlus
Ah et laeval ei olnud piisavalt päästepaate? Noh ja mis siis – mida see õigustaks? Kas seda, et õnnetuse korral saadetakse need vähesed paadid enam kui tühjalt merele? Või üldse korralagedust evakueerimisel? Hästi! Kui paat, kus on 60‒65 kohta, veesatakse (nr 1) 13 merehädalisega ja teie nimetate seda distsipliiniks laeval, siis missugust pilti teie kujutleksite distsipliini puudumise ehk korralageduse korral?

Jah, kapten ei olnud sillas, kuid saabus kohe peale kokkupõrget. Jah, laeva kiirus jääväljade piirkonnas oli lubamatult suur. Jah, juhtkond ei reageerinud hoiatustele, mida edastasid tol saatuslikul pühapäeval Titanicule teiste laevade kaptenid ja radistid. Jah, päästepaate jätkus vaid kolmandikule laevaperest, sest esimesed paadid lasti merele pea tühjalt. Jah, viimast jäähoiatust ignoreeriti või ei edastatudki, sest nagunii jäid need tagajärjetuks. Jah, jäävalve madrustel puudusid binoklid jäämägede jälgimiseks, laeva katteplaadistus ja neetide kvaliteet võis olla lubatust kehvem, laeva välisseintel puudus kahekordne plaadistus ning veekindlad vaheseinad ei olnudki veekindlad.

Kõik see selgus hiljem, kui hakati kainemalt analüüsima õnnetuse põhjusi. Kuid arulagedus jätkus ka pärast avariid. Koordineerimatu reisijate evakueerimine ning suurim traagilisus – vähene päästevahendite hulk, mida sealsamas asuti priiskavalt üle parda vette lükkama. Esimesed veesatud paadid olid koormatud ligikaudu vaid neljandiku ulatuses.

Kui laeva omanikud välja arvata, siis õigluse nimel – mida saanuks või pidanuks tegema? Kas ellujäänud juhtkonna kividega surnuks loopima?

Ei – ja ei. Pealegi hukkusid katastroofis kapten ja mitu kõrgemat ohvitseri.

Võimatu on öelda, kui palju uurimusi, poeesiat, värve või helitöid on pühendatud uppumatuks peetud kuninglikule postiaurikule Titanic, mis sellest hoolimata oma neitsireisil Inglismaalt Ameerikasse 14.-15. aprilli ööl 1912 igaveseks Põhja-Atlandi voogudesse sukeldus. Küllap neid on kulutatud omajagu ja kulutatakse veelgi, sest inimkond ja ajalugu ei unusta kunagi oma lemmikut.

Järgneb.

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 09/02/2023 08:46:41