Kui otsustada trükitava ajakirjanduse ja riiki juhtivate asjapulkade sõnavõtte presidendini välja, siis olen kindlalt esimene inimene Eesti vabariigis, kes kirjutise pealkirja järgi küsib: mis sel juhul saab meie riigist ja rahvast? Kas keegi ei märka, et kõik munad on ühes korvis?

Ja teadagi, mis siis juhtuda võib. Muna pole küll riik. Mune on palju. Aga riik on üks, mis hävib. Miks jätame riigile jälle üheainsa tee ja võimaluse? Miks anname võõrriigile jälle võimaluse määrata meie tulevane tee? See on meile mitmekordselt läbikäidud tee. Oleme ükskord ometi kavalamad ja pöördume teelt, mis viib rahva ja riigi hävingule. Kus on meie paljukiidetud arvamuste paljulisus? Kui paljusust on vaja, siis osutub, et paljusust polegi. On ajakirjanduslik mull.

On ideoloogiline mull, olematu paljususe varjamiseks. Et üks ja ainus saaks vohada ja takistada mitmekordselt sissetallatud umbteelt kõrvale astumist. Et leida see õige läbikäimata tee. Elaksime juba nagu diktatuuri riigis. Pätsi pea on muru seest välja kasvanud või kasvatatud. Kunagiste teisitimõtlejate, arvamuste paljususe loojate ja tegijate päid-konte, ausambaid, ajastu märke juba lammutatakse-jahvatatakse, peidetakse.

Kas ei peaks peale kirjutaja (näiteks presidendile), meenuma minevikust, et see meil juba toimus ja alles hiljuti. Ja missugused olid tagajärjed väikeriigile? Kaotasime 100 000 inimest, riigi ja kriisides vaevleva majanduse, mis ei saanudki iseseisvuse 20 aasta jooksul jalgu alla. Siinkohal tasub meenutada, et Vabadussõja võitsime tänu kodusõjale Venemaal, kus lõid aktiivselt suure jõuna kaasa Eesti kommunistid, ja tänu Euroopa koloniaalriikide sekkumisele Vene kodusõtta. Koloniaalriikidel oli soov Venemaast midagi omale haarata. See ka õnnestus Balti riikide ja Soome näol, kes jäid Inglismaa, Saksamaa ja Venemaa (hiljem NSVL) vaheliseks tüliõunaks.

Nagu nüüdki, sada aastat hiljem, kui magusas tükis on kinni uustulnukas USA. Et ajalugu, mineviku sündmused tikuvad korduma, siis tasub meenutada ka 700-aastast ristirüütlite toodud orjapõlve, Põhjasõja sündmusi, Vabadussõda, esimest vabariiki (kui diktatuuririiki), liitumist NSVL-iga, liidu murdmist NSVL-iga (hitlerliku Saksamaa sõjardite oodatud okupatsiooni tõttu), kõikvõimalikku koostööd viimastega NSVL-i (Venemaa) hävitamise nimel. Täpselt nagu nüüdset koostööd Ukrainaga, USA-ga, NATO ja EL-iga samadel alustel ja eesmärkidel.

Riigikogu valimised on tulemas. Peaks eestlaskonna mõtlema panema. Keda valida, keda kaitsta ja kellelt kaitset paluda. Kui õige on paluda kaitset riigilt, kes pole kunagi kaitstavaid vabaks lasknud (näiteks USA). Kas provotseerida sõda meie pisiriigi pinnal, kui see kujuneb kindlaks enesetapuks ja hävinguks. Isegi EL, NATO ja USA ei taha sõjategevust omal maal, vaid ikka kaugemal, enesetapjate maal. Ka Venemaa, kes on meid vabaks lasknud kahel korral, eelistab sõdida Ukrainas, aga mitte kodus või siin. Kui siin, siis samadel põhjustel kui Ukrainas.

Põhjust on küllaga sõjardeid ja enesetapjaid mitte valida. Lubame neil eneserahuldust saada Ukrainas, aga mitte Eestis, Venemaal ja Nursipalus.

 

Autor: ÜLO PALOVER, eakas taluomanik Võrumaalt
Viimati muudetud: 02/02/2023 08:37:38