EELK peapiiskop Urmas Viilma Estonia saalis: „Issand, püha taevane isa, me usaldame Edgar Savisaare hinge Sinu kätesse. Ole talle armuline!” Foto: Heimar Lenk

5. jaanuar ei olnud tavaline neljapäev. Oli jõulupühade lõpp, kolmekuningapäeva eelõhtu. Juba varahommikul võtsime kahekesi Lõuna-Eestist suuna Tallinna poole. Roolis minu õemees, Keskerakonna asutajaliige Uuno Laul ja mina kaassõitjana tagaistmel. Sõitsime ära saatma riigimeest, mõttekaaslast ja sõpra. Tallinnas ühines meiega minu õde Marika. Pärjad autosse ja Estonia kontserdisaali poole teele.

Estonia maja ümbrus ja fuajee paksult inimesi täis. Enamuses Edgar Savisaare kauaaegsed kaasvõitlejad, toetajad, kindlad valijad. Keskerakonna riigikogu ja Tallinna linnavolikogu fraktsioonide, linnade ja valdade, üürnike liidu esindajad. Kohal ka enamik taasiseseisvunud Eesti esimese ehk Savisaare valitsuse liikmeid.

Reporterite kaamerad ja prožektorid valmis kiireteks intervjuudeks. Jüri Raidla, esimese valitsuse justiitsminister: „See oli meeletu pühendumine, tohutu töövõime, mida peaminister Savisaar tol ajal valitsust juhtides üles näitas. Arvan, et väga vähesed on võimelised nii meeletu sihikindlusega tööd tegema kui tema.”

Juba fuajees oli soovijail võimalus anda oma allkiri suure riigimehe mälestuseks. Nahkkaantega paksud albumid kogusid sadu allkirju, meenutamaks tulevatele põlvedele rahva austust oma juhi vastu. Valgete küünalde võbisev leek raamatute kohal tuletas meelde ka kõige tugevama inimelu haprust.

Estonia valges saalis said kokku lähedasemad. Kallistused, tugevad käepigistused jätkusid pisarate saatel. „Kui kahju, uskumatu, see ei saa olla tõsi ... Kõik tuli nii ootamatult ja järsku ...” Neid sõnu korrati ikka ja jälle. Kuigi ka ütlejad mõistsid, et ei tulnudki see kõik nii ootamatult. Hundisilmale üksindusse jäänud suure poliitiku meel oli juba pikalt haige olnud. 2016. aasta Keskerakonna parteikongress Paides, kus Savisaar parteijuhi kohalt maha hääletati, lõi tugeva mehe hinge parandamatu haava. Seltsimehed reetsid teda! Kuueaastane nõiajaht Eesti kohtutes räsis nii hinge kui keha edasi. Ja ükskord annab ka karastatud teras pikalt kestvale pingele alla.

Estonia kontserdisaal sai puupüsti rahvast täis. Ligi 900 kohta põrandal ja 350 rõdudel. All istusid endised ameti- ja mõttekaaslased, sõbrad ja lähedased. Rõdudel võtsid koha sisse inimesed tänavalt ehk Edgari talendi arvukad austajad. Leinatalituse avasõnad Tallinna praosti, Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu suust: „Jumal hoia Savisaart tema viimsel rännakul ja õnnista meid, Jeesuse nimel. Aamen.”

Ajaloolise tõe lahkunu kohta ütles välja tema sõber, Savisaare valitsuse transpordiminister ja ekspeaminister Tiit Vähi: „Sinu rolli aastatel 1988–1995 on püütud maha vaikida, Sinu rolli on püütud ajaloost lausa välja kirjutada. Paraku selline väljakirjutamine ei õnnestu. Sa oled selleks liiga suur, Sinus on liiga palju riigimehelikkust selleks, et Sind ajaloo palge ees tasalülitada. Tulevastel aegadel, kui ajalugu kirjutavad ajaloolased, mitte Sinu poliitilised oponendid, saab ka Sinu roll õiglasema kajastuse.”

Riigikogu ja keskpartei esimees Jüri Ratas: „Igal ajastul on omad suurmehed. Eesti iseseisvuse taastamise ajal olid sa vaieldamatult nende hulgas. Hea Edgar, sul oli poliitikas silma, et märgata nõrgemaid, vähem kindlustatuid, teise rahvuse esindajaid.“

Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart nimetas lahkunut linna ehitajaks: „Edgaril oli alati missioon. Selle missiooni nimetus oli Usun Eestisse. Suurtel inimestel on alati ka nõrkusi ja kaotusi, aga see teebki neist tõeliselt suured isikud. Vähe on neid, kelle kohta saab öelda, et nad tõusid pärast kaotust alati püsti. Edgar tõusis, välja arvatud viimane kord. Siin saalis on palju inimesi, kes jäävad talle võlgu. Aga kõige tähtsam on see, et siin saalis on inimesed, kelle südames on tänu. Siin saalis istub Eesti rahvas. Kallis Edgar, Eesti rahvas tänab sind.“

Matusetalitusel luges värsse näitleja Martin Veinmann ja laulis ooperisolist Jassi Zahharov.

Pisut üle tunni kestnud matusetalituse lõpetasid üheskoos praost Jaan Tammsalu ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Urmas Viilma. Viimane saatis lahkuja ära sõnadega: „Mina pühitsen selle puusärgi Edgar Savisaarele viimseks maiseks puhkeasemeks, kust Issand Jeesus Kristus oma tõotuse ja lubaduse peale ta viimsel päeval taas üles äratab. Issand hoidku Sinu sisse tulemist ja välja minemist, nüüd ja igavesti. Isa, poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen. Me jääme palvesse: Issand, püha taevane Isa, me usaldame Edgar Savisaare hinge Sinu kätesse. Ole talle armuline!”

Seejärel tulid kaitseväe sõdurid ja hakkasid välja kandma arvukaid pärgi. Orkester laval mängis vaikset leinaviisi.

Estonia saalist lahkumiseks tõstsid Savisaare puusärgi üles ja kandsid saalist välja Jüri Ratas, Mihhail Kõlvart ja neli Tallinna linnavalitsuse liiget. Mõningate külaliste seas tekitas see hämmingut. Nad oleksid kirstu kandjatena näinud Savisaarele lähedasemaid isikuid. Oli see ju viimane kord, kui suurele lahkunule avalikkuse ees au sai anda. Edasi liikus juba kitsas seltskond Lõuna-Eestisse, kaugele Võnnu kalmistule Savisaare perekonna puhkepaika.

Estonia saali publiku seas oli hulk nii praegusi kui endisi linna- ja riigiametnikke. Matus oli riiklik ja see talitus viidi läbi kõrgel tasemel ning jättis hea mulje. Kuid nii mõnelegi Savisaare ärasaatjale jäi arusaamatuks, miks ei olnud suurt riigimeest ära saatmas mõnda valitsuse ja presidendi esindajat?

Peeti ju Savisaarele riiklik matus, mis nagu nimetus ise ütleb, eeldaks ka riigi kõrgemate institutsioonide esindajate kohalolekut. Riigikogu esindas küll spiiker Ratas, kuid tema läks arvesse ikkagi kui lahkunu parteikaaslane. 5. jaanuar oli tavaline tööpäev ja poleks ju raske olnud mõnel ministril kohale tulla ning sarga ees ametiisikuna pea langetada. Veel parem olnuks peaminister Kaja Kallase kohalolek, kuid tema olevat sel päeval haigeks jäänud. Küll lausus Edgar mitmes oma viimase aja esinemises häid sõnu Kaja kohta.

Kadriorus tehti minu meelest 5. jaanuari kohta täiesti ebaõnnestunud otsus. Ükskõik milline on 64-aastase presidendi Alar Karise isiklik suhtumine lahkunusse, näinuks tema poolt soliidne käitumine ette ka Estonia saali külastuse ja auavalduse suure riigimehe sarga ees. Seda enam, et Savisaar surma järel Kadriorust 29. detsembril lühike avaldus siiski tuli.

Toon selle siinkohal täispikkuses: „Eesti poliitika kolm aastakümmet olnuks ilma Edgar Savisaareta igavam ja selles olnuks vähem värvi. Me jääme mäletama tema kantud olulist rolli Eesti iseseisvuse taastamisel, kui ta juhtis alguses Rahvarinnet ja siis ka valitsust, ning hiljem Eesti erakonnamaastiku kujundamisel, Keskerakonna esimehena. Tema mõtete ja tegude jõulisus, ka kohatine vastuolulisus tõi talle teenitult hüüdnime Ninasarvik. Avaldan sügavat kaastunnet Edgar Savisaare lähedastele, sõpradele ja kõigile, kellele ta oluline oli.”

Estoniasse lubanuks Savisaare matuse riiklik staatus tulla igaühel. Ka tema poliitilistel oponentidel, rääkimata kõrgetest riigiametnikest. Matuse staatus lubanuks seda kõigile. „Riiklikud matused korraldab riik, sealhulgas tasub matusetalitusega seotud kulud. Matusetalituse organiseerib üldjuhul seotud asutus, näiteks valitsusjuhi puhul riigikantselei,” teatas riigikantselei riigikantselei sümboolikanõunik Gert Uiboaed. Seega võinuks riigikantselei korraldatud matusel ilma igasuguse südamepiinata viibida nii minister, kõrge sõjaväelane kui president. Matusele tulek või mittetulemine näitab ilmekalt nende isiklikku suhtumist.

Estonia saalis peetava riikliku matuse üle puhkes avalikkuses äge vaidlus. Kas mees ikka väärib seda?

Siiani ripub internetiavarustes üleskutse „Edgar Savisaare haud tuleks katta betooniga, et ta enam kunagi üles tõusta ei saaks!”.

Aga kes siis veel, küsis Postimehes riigikogu liige Marika Tuus-Laul: „Paneb sügavalt imestama, et kolmkümmend kaks aastat pärast taasiseseisvumist võib mõnel eestlasel tekkida kahtlus, kuidas matta meie esipoliitik. Otsus teha seda riiklikult ja Estonia saalis on ainuõige. Teist võimalust pole olemas. Nagu pole ka teist nii suurt riigimeest meil, kui oli Savisaar.
Savisaar teadis 1988. aasta 13. aprillil ETV otsesaates „Mõtleme veel“ esinedes, et telemaja ukse ees võivad teda miilitsaautod oodata ja sõit vangimajja algabki. Kuid ta ei jätnud seepärast oma üleskutset Rahvarinde loomiseks esitamata. Tegu oli julge üleskutsega riigipöördeks.”

Tuus-Laulule sekundeeris samas lehes Kesknädala staažikas ajakirjanik Urmi Reinde: „Mis puudutab Edgari-vastast klaperjahti, siis teadis ta muidugi, et seda tegevust rahastati ja suunati ka väljastpoolt Eestit ja vabadusvõitluse sümbolina oli kellelegi kusagil millegipärast ohtlik. Meenutagem vaid tema 2015. aasta augustis Vabaduse platsil tuhandete inimeste ees korraldatud etteastet, kus ta tõusis esimest korda oma uue kunstjalaga püsti ja hüüdis rahvale: „Tõuske teie ka!“”

Estonia saalist läks sõit otseteed Võnnu kalmistule. Kui sinna jõuti, näitas kraadiklaas kõvasid miinuskraade ja päike vajus metsa taha. Hauatalitus käiski osaliselt küünlavalgel. Surnuaeda saabus suur hulk nii kohalikke kui kaugemaid. Teiste hulgas ka mõni, kes kuulus nende nimekirja, keda Edgar oma matustel näha ei soovinud. Kuid nüüd muutus kõik. Hauakääpa kõrval õhtupimeduses ja näpistavas pakases seistes jäeti maised vastolud kaugele maha.

Viimaste aastate korduvatel kohtumistel veendusin ma üha enam, et suur riigimees andestas lõpuks kõigile. Andis andeks kogu selle karjuva ülekohtu, mis saatus ja tema poolt nii armastatud riik talle korraldas. Oli see suuremeelsus või väsimus? Raske öelda. Küll aga oskas nimetada lugupeetav politoloog Rein Taagepera oma raamatus „Eesti poliitika 100 aastat” kolm suurt riigimeest, kellele Eesti rahvas igavest tänu peaks avaldama. Nendeks on Konstantin Päts, Jaan Tõnisson ja Edgar Savisaar.

 

Edgar Savisaar (1950–2022) ja Lõuna-Eesti
Lapsepõlves elas Savisaar Põlvamaal Vastse-Kuustes, aastatel 1973–1976 töötas Põlva rajoonis Ahja keskkoolis õpetajana. Savisaar oli Põlvas tegutsenud Kaguraadio esimese perioodi üks osanikke, toonast raadio juhti ning praegust vallavanemat Georg Pelisaart on nimetatud tema lähedaseks kaasvõitlejaks. Savisaarte perefirmale kuulub Salusaar Lämmijärves.

Perekonnanime Savisaar (Sawisaar) on antud Vastse-Kuuste mõisas Võnnu kihelkonnas Tartumaal. Edgar Savisaare poliitikust poeg Erki (s 1978) nimetab samuti oma sünnikohana Vastse-Kuustet. Edgar Savisaare mitmed lähedased on maetud Võnnu kalmistule Tartu- ja Põlvamaa piiri lähistel, seal leidis ka ta ise viimase puhkepaiga.

LL

 

Autor: HEIMAR LENK, ajakirjanik, Edgari kaasteeline
Viimati muudetud: 19/01/2023 09:20:28