Sel sügisel ja talvehakul olen ajakirjanduses kohanud üpris kummalisi väiteid.

Ühes usutluses väitis mu kõrvalkülast hiljuti Sännasse kolinud kirjanik-kirjastaja Epp Petrone, et
siin oli Venemaa väga lähedal, linnulennult kõigest 14 kilomeetrit.

Jõulueelses lehes aga väidab Küllätüvä külas elav luuletaja-näitleja Merca ehk Merle Jääger, et linnulennult 800 meetri kaugusel on Vene piir.

Petronele, kes siinkandis põliselanik pole olnud, võib ehk ehk eksimuse andeks anda ...
Ma seda teha ei suuda, seepärast kirjutangi.

Vaat Petserimaa juurtega Merca peaks küll oskama end teistmoodi väljendada.

Sest Küllätüvä külast 800 meetri kaugusel on küll kontrolljoon, mis on pandud kunagise ENSV piirile.

Kui see oli vene ajal piir, siis nüüdse Eestimaa inimesed teavad, et Eesti Vabariigi piir kulgeb sealt, kuhu see on maha märgitud Tartu rahulepinguga. Küllätüväst 800 meetri kaugusel on kontrolljoon
Eesti Vabariigi ning Petseri maakonna ehk okupeeritud Eesti maa-ala vahel. Eesti piir kulgeb Irboska tagant.

Kuidas aru saada sellest, kui näiteks elavad kõrvu kaks naabrit, kus üks kiusab kogu aeg teist, paneb mitmeid kordi ta majagi põlema, siis aga see kannataja naaber kingib millegipärast kiuslikule ja tigedale naabrile ära poole oma põllumaast ja metsast?

Kuidas seda mõista? Mina küll ei suuda seda mõista. Sest kuigi naaber jääb naabriks, muutuvad ajad ja olud ning tigeda naabriperemehe asemele tuleb ükskord selline isik, kellega ikkagi tekib võimalus läbi saada ilma kiusu ja kuritegevuseta.

Loobudes langetet päi oma maast, määrame end ise alistuvaks orjaks, kellel mitte kunagi ei saa olema lootusrikast tulevikku.

Eesti Vabadussõda oma ohvrite hinnaga tõi meile oma riigi ja iseseisvuse. See kõik pole igavene, kui me ei suuda julgelt, püstipäiselt elada ning kaitsta kalleid kättevõidetud väärtusi.

Seepärast – kõnelgem, eestlased, ikka tõtt ka selle, okupeeritud osa kohta, millel oli väga tähtis osa Eesti riigi minevikus ning saab olema ka tulevikus.

 

Autor: ILMAR VANANURM
Viimati muudetud: 05/01/2023 09:15:06