Suvistepüha keskpäeval austas sadakond eestlast Võru-Valga maantee ääres Nursis metsavendi. Vahtkonna, meenutuskõnede ning aupaukude saatel avati mälestuskivi Lükka Luhasoos 28. detsembril 1945 langenud kaheksale metsavennale.

Tee äärde paigaldatud mälestusmärgiga soovivad langenud metsavendade aatekaaslased teadvustada vabaduse hinda ning seista vastu ajaloovõltsijatele.

Kaitseliidu, noorkotkaste ja kodutütarde esindajad seisid auvahtkonnas varakult enne piduliku sündmuse algust. Keskpäeval eemaldas Roland Parv, kes tollal oli üks metsavendadega tihedalt seotud Võru keskkooli õpilastest, kivilt sinimustvalge lindi.

„Nii, nagu ühes veepiisas peegeldub terve maailma, näitab kaheksa eesti mehe meeleheitlik ja aus võitlus eestlaste kui rahva vabaduspüüdu,” rõhutas Trivimi Velliste avakõnes.

Velliste sõnul võib täna küsida, kas oleks võinud minna teisiti, kui Eesti oleks langetanud 1939. aastal otsuse võidelda Saksa okupantide vastu ilma Venemaa abita.

„Idanaaber teadis, et luuda tuleb murda vitsa kaupa, seepärast kutsuti Eesti Kremli vaibale esimesena ja üksi. Ka sõdima oleksime pidanud üksi. Aja vaim oli selline. Riias ja Helsingis arvati, et see on ainult Eesti asi,” mõtiskles Velliste Eesti 1939. aasta valikute üle sõlmida kokkulepe või astuda üksi, relv käes, ülekaaluka vaenlase vastu.

Suurim armastuse väljendus

Vastseliina koguduse õpetaja Toivo Hollo rõhutas mälestuskivi pühitsuskõnes, et oma elu andmine sõprade eest on suurim armastuse väljendus.

„Meie kõigi auvõlg on kõnelda järeltulevatele põlvedele, kuidas NKVD kambrites

nende vanaisadel sõrmi sahtli vahele löödi ning kuidas metsalised ei kohkunud tagasi isegi naiste peksmisest,” põhjendas mälestuskivi rajamise algataja Valev Kaska oma tegevust. Tema hinnangul jätab juhtunust tõe rääkimine vähem ruumi ajaloovõltsijatele.

Kaitseliitlased mälestasid langenud metsavendi sõjamehelikult aupaukudega, rahvas laulis ühiselt: „Mets mühiseb ja laulab kuuliprits/ ja tibla põgeneb kui kaljukits …“

Laulude sõnad leiti KGB arhiivist ühe arreteeritud metsavenna kriminaaltoimikust.

Metsavendade mälestustalitusele oli saabunud üle saja inimese, nende hulgas oli Võrumaa kooliõpilastest vabadusvõitlejaid, kes suhtlesid omal ajal Nursi punkri metsavendadega, aatekaaslased Viljandimaalt Õpilasvabadusvõitlejate Liidust ning inimesi Nursi lähiümbrusest. Mõneks hetkeks peatus juhuslikke möödasõitjaid. Kohal oli ka Nursi punkrist eluga pääsenud metsavend Kristjan Tuvike.

Keskealise ja vanema publiku hulgas hakkasid silma mitmed noorterühmad. Noored olid endi kinnitusel tulnud sündmust jälgima teadlikult, ajendatuna austusest langenud vabadusvõitlejate vastu

„Iga eestlane peaks siin olema,” nentis Võru Kreutzwaldi gümnaasiumis õppiv Joosep, kes oli kaasa kutsunud kolm sõpra. Noormehed näevad mälestuskivi väärtust märguandjana, mis ei lase möödunut unustada, vaid ärgitab teadaolevale lisa hankima.

Omanik küsis raha

Valev Kaskal tekkis mälestuskivi rajamise mõte möödunud aastal, kui ta tutvustas Võru Kreutzwaldi gümnaasiumis oma raamatut „Vabadusvõitlus“. Kaska sõnul läks mälestuskivi rajamise maksma vähem kui 30 000 krooni, millest rahva annetusi oli 12 000 krooni väärtuses. Raha koguti Eesti Represseeritute Abistamise Fondi toel ning kivi valmistas Gramet.

„Mälestuskivi asukoht oli esialgu lahtine,“ rääkis Kaska. „Lükka sohu ei pääse keegi ligi, mõtlesime panna kivi Eheri maja juurde.” Lükka külast eemal, eraldi asuv Eheri maja oli metsavendade ja koolinoortest sidemeeste tavaliseks kohtumiskohaks. Samas küpsetas perenaine Elfriide Eher ka metsameestele punkrisse toimetamiseks leiba.

„Praegune Eheri maja omanikust naisterahvas küsis, et palju me talle selle eest maksame,” selgitas Kaska nurjunud plaani.

Seejärel otsustati Rõuge vallavalitsuse abiga kivile uus asukoht leida. „Rääkisime maanteeametiga läbi, kujundasime platsi, otsest rahalist abi vald ei osutanud,” kinnitas Rõuge vallavolikogu esimees Jaak Pächter.

 

Nursi punker

Aprillis 1945 otsustasid metsa läinud mehed ehitada punkri, sest taludes varjamine läks väga raskeks. Punkri asukohaks valiti soosaar Keretu soo lõunaosas, mida kohapeal nimetatakse ka Luhasooks.

Kuna selles kohas oli pinnavesi maapinna lähedal, polnud võimalik punkrit maa sisse rajada ja see ehitati maa peale. Punkris olid kahekordsed lavatsid, kuhu mahtus magama 12 meest, kütmiseks punkriahi ja akna all laud. Lähematest Luhametsa ja Lükka küla majadest jäi punker umbes 1,5–2 km kaugusele. Seda punkrit on nimetatud väga mitmeti, küll Luhasoo, Lükka, Nursipalu ja Nursi punkriks.

Kõigepealt hakati Nursi punkris välja andma lendlehti, et rahvast maailmas toimuvaga kursis hoida. Edaspidi kavatseti luua sidemed Võrumaal tegutsevate metsavendade gruppidega, Luhasoos asuvast punkrist pidi kujunema metsavendade staap, kust koordineeritakse vastupanuliikumist kogu Võrumaal. Sellele anti nimeks 10. rohelise partisanide pataljoni staap.

Varsti pärast punkri valmimist hakkas sinna kogunema ka kohalikke metsavendi Luhametsast ja mujalt ümbruskonnast ning sügiseks oli neid juba üle kümne. Kohalikud mehed olid aga väga ebapüsiv kontingent. Nad lobisesid punkri asukohast oma kodustele ja tüdrukutele ning varsti oli selle asukoht lubamatult laialdaselt teada.

Kohalike metsavendadega oli veel see häda, et nad tõid kodust sageli punkrisse puskarit ja siis käis kogu aeg pummeldamine ning kaotati igasugune valvsus. Vahel olevat laulujoru kostnud isegi lähemate Luhametsa küla majadeni.

Nursi punkri langemine

Rünnak Nursi punkrile toimus 28. detsembri varahommikul. Punkrit ründas Võrus paikneva NKVD eriväeosa 4. laskurrood. Punkris viibis sel ööl 11 metsavenda. Metsavennad magasid ja mingit valvet väljas ei olnud. Ainult Harald Keem oli üleval, küttis ahju, istus laua ääres ja luges. Nagu ta raadio sisse lülitas, visati aknast sisse käsigranaat ning kohe avati väljast punkri pihta ka tuli. Ta jõudis karjatada “Meid rünnatakse!” ja varises maha. Granaadiplahvatusest või tulistamisest sai punkris surma ka Vambola Lukk ja veel üks metsavend.

Ülejäänud metsavennad haarasid relvad ja jooksid või roomasid punkrist välja ning avasid piirajate pihta tule. Haarangulised olid paigutatud poolkaares punkri uksepoolsele küljele ja võtsid punkrist väljujad vastu tiheda tulega. Granaadiplahvatus purustas küdeva punkriahju ning viskas laiali söed ja põlevad tukid. Purunes ka punkris olnud valgustuspetrooleumi nõu ning punker võttis kiiresti tuld. Varsti oli punker üleni leekides. Piirajate ahelik asus pimeduses ning põleva punkri juures lamavad metsavennad olid neile valgustatud märklauaks.

28. detsembril 1945. aastal langesid Nursi punkri juures Harald Keem, Arnold Kuus, Vambola Lukk, Viktor Lukk, Mihkel Lõhmus, Henn Pihlapuu, Edgar Raudsepp, Kalju Rebane ja üks tundmatu metsavend.

Redigeeritud ajakirjast Kultuur ja Elu.

Autor: KÜLLI PIIRISILD
Viimati muudetud: 07/07/2009 14:41:08