Mis võiks ühendada kaubavarude planeerijat-analüüsijat, operatsiooniõde ning reklaami- ja imagoloogiatudengit? Vastus võib olla mõneti üllatav – teater. Täpsemalt öeldes sketšid. Just mainitud erialadel töötavat või õppivat kolme noort naist seob juba mitu aastat ühine edukas teatritegu.

Nimelt on Võrumaalt Mõnistest pärit Kerli (24) ja Katre Kirch (23) ning Maarja Vilberg (23) juba kümmekond aastat teatriga tegelenud. Alguses Varstu trupi Kõgõkogo ridades, hiljem omaette, küll peaaegu sama nime all, kuid juba vilistlastrupina.

Varstu kooli Kõgõkogo truppi kutsus trupi juhendaja Lea Mändmets neidusid siis, kui nad käisid 6. klassis. Alguses mängisid nad koos trupiga, keskkoolis sai selgeks, et kõige paremini tuleb esinemine välja ikka kolmekesi koos. Ja nii sündiski Varstu kooli Kõgõkogo vilistlaste trupp.

Trupi nimi Kõgõkogo ise tähendab võru keeles universumit. Nimi oli trupil olemas juba enne sketšitare. Nimelt mõtles selle välja Kõgõkogo esimene lend.

Katrele ja Kerlile oli esimeseks esinemiseks ,,Bullerby lapsed”, mis oli põimitud ülejäänud Kõgõkogo trupi etendusse „Taevane ja maine maailm”. Toona kuuenda klassi õpilastest noortel läks esinemine väga hästi: nad said Saaremaa miniteatrite festivali laureaadiks.

Maarja liitus Kõgõkogoga aga 8. klassis. Esimese omaloomingulise sketšitükiga „Lembitu 5-17” esineti kolmekesi koos 11. klassis. Tiitlid ei jäänud taas tulemata: sedakorda ootas sketšitare laureaadi tiitel ja lisaks ansamblimängu preemia.

Otseselt mitte ühegi pedagoogi käe all teatrit tehes (Lea Mändmets on ikka iga tüki puhul juhendanud ning hea nõu ja jõuga aidanud) on noored naised toonud vaatajate ette mitmeid improvisatsioonihõngulisi ja humoorikaid tükke.

Nende sisu on kättesaadav aga üksnes vaatajatele. Trükipaberil seda ilmselt ei leia. Kuigi mõnel korral on naised üritanud ka oma etenduste tekstiosa kirja panna, on lõpptulemus olnud alati hoopis teistsugune ja algsest tekstist pole seega lähtuda saanud.

Improvisatsioonitükid ise või nende idee saab tihtipeale alguse kodus – noored naised elavad koos Tallinnas, kus nad õpivad ja töötavad. Head mõtted etendusteks sünnivadki kas kodus köögilaua ümber teed juues või siis Lea pööningul, kus on ,,väga mõnus kamina ääres teed ja kohvi lürpida ning uusi lugusid mõtelda”.

Makaronid suulaes ja päris kõrvakiil

Sketšide sisu tuleb eeskätt elust enesest: naljakatest olukordadest, inimestest, kellega kokku puututakse, ja vahel ka lugudest, mida teised oma elust räägivad.

Nii näiteks sai etenduseks juhtum, kui kord laulupeo aegu kallas taevast paduvihma ning sketšitarid pressisid end kolmekesi ühe vihmavarju alla ja ootasid bussi. ,,Nägime bussi kaugelt tulevat, aga vihmavari ei läinud kinni, surusime küll, kuid mingit kasu sellest polnud. Buss jõudis järjest lähemale, aga meil oli vihmavari ikka avatud. Lõpuks otsustasime vihmavarju ära lõhkuda ja prügikasti suruda. See võttis aga nii kaua aega, et jäime bussist maha ja pidime paduvihma käes uut ootama.

Asjaosalistele endile oli see niivõrd naljakas olukord, et nad otsustasid sellest sketši teha. Seejuures märkisid sketšitarid ära, et sama raske kui tegelikus elus oli vihmavarju ka laval lõhkuda.

Igas etenduses, mille noored näitlejannad vaatajate ette toovad, on läbiv teema, millele on ehitatud erinevad sketšid. Etenduse pikkus on tavaliselt 30–50 minutit. Sketšide tekst iseenesest ei olegi naljakas, selle muudavad humoorikaks pigem lavaline tegevus ja karakterid, keda mängitakse. Sündmused ja sketšid on vilistlastrupil küll paika pandud, aga tekstis nad väga kinni ei ole – proovide käigus kujuneb enam-vähem välja, kes millest räägib. Midagi uut ja ettekavatsematut võib juurde tulla aga ka etenduse käigus.

Üht-teist iseloomulikku on sketšitaridel aga veel. Nimelt kasutavad nad esinemisel võimalikult vähe rekvisiite. Kord, kui nad proovisid mängida koos päris asjadega, alustades mööblist ja lõpetades toiduga, läks nii, et see jäigi esimeseks ja arvatavasti ka viimaseks korraks. Nimelt jäid Maarjal ja Katrel kohe esimeses sketšis makaronid kurgulakke kinni ja edasi rääkida oli suhteliselt raske.

Väikesi äpardusi on lisaks ,,makaronidele kurgulaes” aga omajagu. Näiteks üht Mehhiko teleseriaali etendades lõi Katre Kerlile kogemata päriselt kõva laksu vastu nägu, pärast punetas põsk tükk aega.

,,Üks õhtu tegime enne esinemist tükki kõvasti ümber ja kuna proov venis poole ööni, ei jõudnud me kokku leppida, kes viimase lause ütleb,” tõid sketšitarid veel näiteid. ,,Kui etenduse lõpp kätte jõudis ja saal viimases stseenis pimedaks läks, togisime üksteist, et kes nüüd viimase lause ütleb. Lõpuks võttis Maarja julguse kokku ja pani etendusele punkti.”

Naljakaid juhtumisi on aga veel ja veel. Eks osalt võib huumorit kirjutada ka sketšitaride endi ilmselt üsna huumoriküllase mõtteviisi arvele. Nimelt tunnistasid nad, et lõbus oli neil isegi siis, kui nad lavalt minema vilistati.

Asjade käik sai alguse sellest, et just komöödiafestivali võitnud sketšitaridel paluti oma tükiga esineda õhtul vabaõhulaval. Kuigi nad algul ise mõtlesid, et nende etendus sinna ei sobi, lasid nad end lõpuks siiski ära rääkida. Peale Kõgõkogo vilistlastrupi esinesid seal rokkbändid ning rahvas janunes parasjagu hea muusika tantsu järele.

Kui Mõniste neiud lavale astusid, arvas vaatajaskond esmalt, et nüüd läheb pidu edasi tantsu ja lauluga. Aga ei läinud. ,,Oli selgelt aru saada, et teatrietendust selline seltskond tol õhtul vaadata ei tahtnud,” tuletasid trupiliikmed meelde. ,,Meile pilluti repliike „Pange ennast põlema!“ ja „Kas te ei olegi tantsutüdrukud?“ jne. Teise sketši ajal saime aru, et pole mõtet rahvast rohkem piinata ja astusime lavalt ilma midagi ütlemata alla. Endal oli meil väga naljakas igatahes.”

Sketšid annavad energiat

Kuigi auhindu ja tunnustust on noored näitlejannad pälvinud kuhjaga, jäävad nad enda positiivseid külgi hinnates tagasihoidlikuks. ,,Ennast on väga raske ise kiita,” leiavad nad. ,,Ehk see, et oleme laval loomulikud.”

Selles asemel, et enda edu panti vaagida, jõuavad nad oma teatritegemistest rääkides ikka ja jälle välja Lea juurde. On ilmne, et just temal on sketšitaride (teatri)elus oluline roll. ,,Lea on meile hästi tähtis, temata ei oleks me ehk üldse teatrini jõudnud,” kinnitavad nad. ,,Samuti ei sünni ükski tükk ilma Leata. Me ise usume, et ju see peab saatus olema, et me kõik neljakesi kokku juhtusime. Oleme talle ääretult tänulikud.”

Mitmed praegusaja, eeskätt kodukandi esinemised on Katrel, Kerlil ja Maarjal siiamaani Leaga seotud. Näiteks Lea korraldatava Lõunafestivaliga, mis pole mõeldud üksnes kooliteatritele, vaid ka vanematele. Esinemistest üleüldse rääkides leidsid sketšitarid, et hästi hea ongi esineda just teatrifestivalidel. Nimelt olla seal teatav eriline aura, mis tekib seetõttu, et inimesed on mitu päeva teatri keskel.

Kuigi sketšitarid on plaaninud ka näitlemist õppida, läks nii, et nad magasid pärast keskkooli katsed maha. Ja nii läkski igaüks oma eriala õppima.

Praegusajal töötab Katre ASi Baltika kaubavarude planeerija ja analüüsijana ning õpib Euroülikoolis disaini ja moekunsti. Maarja töötab Ida-Tallinna keskhaiglas operatsiooniõena ning Kerli õpib Tallinna Ülikoolis reklaami ja imagoloogiat.

,,Aga õnneks ei ole see meil takistanud näitlemist,” tunnistasid nad. ,,Ühine kõige suurem hobi on meil ikka näitlemine,” kinnitasid nad ja lubasid sellega kindlasti ka tulevikus tegelema jääda.

,,See annab meile energiat. Kõige parem tunne tekib siis, kui publik etendusega kaasa tuleb ja naeruga meile jõudu annab. Nauditavaks teebki esinemise tunne, mis etenduse ajal ja peale seda tekib. Ju me siis oleme edevad inimesed. Samuti on väga huvitav sketše välja mõelda, see pakub meile sama suurt rõõmu kui esinemine ise,” jutustasid neiud.

Näitlejannade teatrirõõmu jagavad ka nende pereliikmed, kes sketšitaride endi kinnitusel neile alati kaasa elavad. Võib-olla ühelt poolt ka seepärast, et sketšid võivad olla üheks väga loomulikuks osaks Katre, Kerli ja Maarja elust. Kinnitasid ju näitlejannad isegi oma pereliikmete kohta, et tegelikult neid ,,meie sketšid nii väga ei üllatagi, kuna kodus nähakse pidevalt meid samas elemendis nagu laval”.

Kõvasti kiidusõnu

Lisaks arvukatele preemiatele on kolm Võrumaalt pärist sketšitari saanud kiidusõnu nii oma ala professionaalidelt kui teisteltki.

Näiteks teatripedagoog ja näitleja Toomas Lõhmuste ütles ,,Pealtnägija” saates, et kolme sketšitari lavatöö on suurepärane. ,,See on uskumatu. See ei ole tavaline, sest elus nii ei ole, et ilma koolita tuleb seltskond lavale ja hoiab tund aega kõikide tähelepanu seniidis,” leidis ta. ,,Kui me räägime improvisatsioonivõimest, näiteks muusikas, siis peab oma instrumenti kohutavalt hästi valdama. Nemad valdavad oma instrumenti ilma koolita. Sisulised on nad ju tütarlapsed metsast,” kommenteeris ta pisut hiljem.

Näitleja Andrus Vaarik kinnitas samas saates, et kõne all olevad naised on professionaalid. ,,Oi, väga erilised. Sellepärast, et naissoost naljamehi ei ole ju maailmas üldse peaaegu olemas,” selgitas mees. ,,Et nad on laiemas mõttes väga professionaalid, mitte ainult kitsas erialatähenduses. See kumab välja, mis nad on. Et nad on intelligentsed inimesed.”

Kirjanik Wimberg tõi saates välja aga, et Maarja, Katre ja Kerli võiksid olla täitsa konkurendiks Ott Sepa - Märt Avandi duole.

Aja jooksul on kiidusõnu tulnud veelgi.

 

 

Kõgõkogo preemiaid ja esinemisi

2009 Põhjafestivalil etendus „Sinule laulan ja Sina saad aru” – kuldne kiidukiri, preemia ülima näitlejameisterlikkuse eest.

2008 Lõunafestivalil ja Kagu-Eesti maateatripäeval etendus „Eikellegimaa” –

Lõunafestivalilt kolm näitlejapreemiat (Katre Kirch, Kerli Kirch, Maarja Vilberg), preemia lummava näitlejameisterlikkuse eest.

2007 Kolga Põhjafestivalil etendus „Vanad lapsed” – näitlejapreemia Katre Kirchile.

2005 Eesti teatri draamafestivalil etendus „KMK”.

Varstu kooliteatri näitlejad Katre Kirch, Kerli Kirch ja Maarja Vilberg osalesid suvelavastuse töös: Tõnu Lensment ja Taago Tubin lavastasid W. Shakespeare'i “Suveöö unenägu”.

2004 Tartus Eesti teatri festivalil Komöödia etendus „Rolling Girls”.

2003 Saaremaa miniteatripäevadel etendus „Võru. Lembitu 5-17” – laureaat, ansamblimängu preemia (Katre Kirch, Kerli Kirch, Maarja Vilberg).

1999 ja varem: Saaremaa miniteatripäevadel etendus „Taevane ja maine maailm” – laureaat, Vastseliina teatrifestivalil etendus „Bullerby lapsed” – laureaat,

esinemine Betti Alveri luulepäevade festivalil Tähetund – laureaat (etendus „Aasta. Ajad”).

Autor: MARI SÕRMUS
Viimati muudetud: 07/07/2009 14:41:08